Teisipäev 24.03

10.00-14.30

Visuaalse antropoloogia eriprogramm:

Colette Piault


Mu pere ja mina (My Family and me), 75 min, 1986 

Filmimise nelja aasta vältel joonistub põhiteemana välja üks spetsiifilisem rände aspekt: peresuhted. Thanassakis on 13-aastane poiss, kes elab Kreekas, Ano Ravenia külas oma vanavanemate juures, samal ajal kui ta vanemad elavad koos noorema vennaga Zürichis, Šveitsis. Filmiti kolme perioodi: talve külakeses, suve (kui poisi vanemad, nagu enamik väljarännanuid, suvepuhkuse ajaks tagasi tulevad), ja jõuluaega Zürichis, mil vanaisa koos poisiga perele külla sõidab. Filmi meeskonna ja perekonna vahel tekkinud läheduse tõttu meenutab see dokumentaal kohati mängufilmi. Peresuhteid püütakse mõista mitte läbi intervjueerimise, vaid igapäevaelu detailide ja hetkede jälgimise kaudu, edasi andes emotsioone ning peres valitsevat atmosfääri. Alles viimasel võtteperioodil esitab filmitegija ühele pereliikmele otsese küsimuse: Kes on poisile tähtsam – isa või vanaisa? Isa vastus on ootamatult otsekohene. 

Iga päev ei ole pidupäev (Everyday is not a Feast day), 1994 

Iga päev ei ole pidupäev on igapäevaelu kroonika Kreeka mägikülakesest Ano Raveniast. Kuigi küla näib olevat isemajandav, sõltub tegelikkuses sealne majanduslik, sotsiaalne ja perekondlik elu suuresti väismaailmast. Nagu on juhtunud paljude mägikülakestega, on ka Ano Ravenia aktiivsem elanikkond külast lahkunud. Film näitab puhkusteaja - kui ajutiselt pöörduvad tagasi mujale elama asunud - valulikku soikumist igapävaelu üksluiseks rahuks. Ilma igasuguste kommentaarideta jälgib film aupaklikult külaelanike igapäevast kulgemist. 

Abiellume! (Let's get married), 35 min, 1985

Eleni oli üleskasvanud Kreekas, kuid elas oma tädi Martha pere juures Martinis, Tennessees. Demetriosega kohtus ta suvepuhkusel olles Ano Ravenias, Kreeka mägikülakeses, kus poiss oma isaga elas ja töötas. Noored armusid ja abiellusid. Film jälgib kreeka-ameerika pulma professionaalide filmitud koduvideo stiilis. Selgepiiriline, loomulik ja spontaanne film arutleb Ameerika mõju üle kreeka kultuurile käitumise, hoiakute ja keele kaudu. 

Niit nõela taga (Thread of the Needle), 25 min, 1982,
Kreeka mägikülakese Ano Ravenia noored mehed lahkuvad, et leida tööd, õppida või teenida sõjaväes, samas kui noore naise liikumine piirdub enamasti oma isamajast abikaasa koju kolimisega. Vallalised tüdrukud jäävad koos vanadega külla, tulles kokku, et oma veimevaka jaoks tikkida ning juttu puhuda. Kreeka külaühiskonnas ei ole naistel kombeks oma arvamust avalikult välja öelda. Film viib vaataja ühele tavapärasele ühistikkimisele, kus tüdrukud jutustavad oma soovidest ja muredest, millest suurem osa tiirleb ümber nende elu muuta võiva abielu.

PÕHIPROGRAMM Teisipäeval, 24.0 15.30

Kõrbepruudid

rež Ada Ushpiz, Iisrael, 90 min

“Kõrbepruudid“ viib meid sügavale suletud ühiskonna sisse, samuti harva avalikuks saavasse emotsionaalsesse ruumi.
(DocAviv žürii 2008)

See on lugu kolmest beduiini naisest, kes võitlevad polügaamses süsteemis. Elades Israeli Negevi kõrbes, räägitakse lugu läbi pulmafotograafi, Mariam Al-Qaderi silmade. Ta ise elab pidevas hirmus, et ta abikaasa abiellub “üle tema” (väljend, mida kasutatakse juhul, kui mees valib endale veel ühe naise). Ülejäänud kaks naist sunnitakse abielluma juba abielus meestega ja saama “teisteks naisteks”, sundides neid tegema koostööd struktuuriga, mida nad põlgavad või kardavad.

Peretragöödiad, mida siin filmis esitatakse, toovad esile sotsiaalsete struktuuride tugevuse ja püsivuse ning ebaõigluse, toetudes harilikult ohvrite kõhklevale koostööle. See tuleb kõige paremini ilmsiks filmi kõrgpunktis – beduiini pulmas, kus peigmees kallab pruudi üle kulla ja kalliskividega, sümboliseerides selle žestiga tema ostmist. Nagu need naised näitavad, on just see pikas perspektiivis esimene hetk, mil nad nõustuvad vaikides vaikiva ja vastu tahtmist aktsepteeritud eluga.

Ada Ushpiz

Ada Ushpiz on dokumentaalfilmirežissöör ja produtsent. Ta oli kolmkümmend kaks aastat ajakirjanik ajalehes "Ha`Aretz". Tal on bakalaureusekraad filosoofias ja kirjanduses ning magistrikraad filmis, samuti doktorikraad ajaloo alal.

T 17.30

Ilus tragöödia

rež David Kinsella, Norra (filmimispaik: Venemaa), 60 min

Vaata filmi treilerit SIIT

Oksana Skorik on andekas tantsija, kes õpib Venemaal, Kaug-Idas, Permi koreograafiakoolis. Ta näeb oma vanemaid kaks korda aastas. Oksana elu keskendub ühele  asjale: tantsimisele.
Vene klassikalisel balletil on kuulsusrikkad traditsioonid ja kindel osa venelaste eneseteadvuses ning avalikkuse kaasaminek sellega on tohutu. Permi Kõrgem Koreograafiakool on üks maailma tunnustatumaid koole. Viiesajast lapsest, kes valitakse välja iga-aastateks koolikatseteks, võetakse vastu vaid kolmkümmend. Enamik tüdrukuid veedab koolis üheksa aastat, ohverdades oma nooruse ning kannatades talumatut valu – vaid selleks, et mõista, et nende unistus ei täitu.
“Ilus tragöödia“ on lugu täiuslikkuse taotlusest. Legendaarse õpetaja Sahharova käe all õppivad tüdrukud ei tea ümbritsevast maailmast midagi. Nad on isolatsioonis, elades otsekui kloostris, mis on pühendatud klassikalise balleti 200-aastastele konventsioonidele. Liigutusi lihvitakse seni, kuni ilu ja graatsia nõuded on täidetud. Mõni liigne kilo või väsinud lihased – ja tüdrukud on lõpetanud enne, kui nad üldse jõudsid alustadagi.
Vaid ühiskonnas, mis nõuab äärmuslikku eneseohverdust, võivad kellelgi olla laste suhtes sellised ootused, nagu me näeme seda Permi koolis. Seetõttu kannab ballett endas ka kaudselt vene ühiskonna brutaalsust ja allumisenõuet.

David Kinsella
David Kinsella (s 1964) on Belfasti päritolu fotograaf, kes elab Norras. Tema töid on kõrgelt hinnatud ja pärjatud kaalukate preemiatega. Nii on ta korduvalt saanud aasta pressifotograafi auhinna dokumentaalfoto alal, esimest korda 1981. aastal 16-aastasena. Ta on võitnud USA Suure Fotovõistluse ja Fuji pressifotograafi auhinna. David otsib uusi väljakutseid, tegutsedes dokumentaalfilmide režissöörina. Ta on dokumentalistikamaailmas silmatorkavaks uueks isikupäraseks iiri emotsiooni kandvaks hääleks.

Saarte naised

rež Lotta Petronella, Soome, 58 min

vaata filmi treilerit SIIT

Film jälgib üht aastat Åbo arhipelaagi välissaartel elava nelja naise elus. Purjeta Brunskärile, Brännskärile, Tunhamnile ja Ytterholmile, et saada tuttavaks Anna, Heli, Thelma ja Lottaga.

Filmitegija keskendub tundlikult naiste väga isiklikele valikutele, jagades nende igapäevatoimetusi neljal aastaajal ja kaardistades nende lugusid üksindusest, kaotusest, armastusest, sünnist ja surmast.

Kuigi naised esindavad erinevaid põlvkondi, on neis paljugi ühist ning nad kõik kaaluvad elu põhiküsimusi avatuse, soojuse ja kohatise huumoriga. Teades, et nad elavad saartel, ümbritsetuna loodusest, on kõik neli õnnelikult teadlikud sellest, et “elu mõte ei seisne selles, et kõik on korras”. 

Lotta Petronella

Lotta Petronella on kunstnik ja filmitegija. Ta lõpetas Londoni Chelsea Kunstikolledži 1999. aastal. Sest peale on ta teinud lühifilme, eksperimentaalfilme ja dokumentaale ning töötanud teiste filmide produtseerimisel ning toimetaja, kinematograafi ja produtsendina. „Saarte naised“ on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.Tema töid on eksponeeritud kinodes ja galeriides Soomes, Norras, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Austraalias, Ühendkuningriigis ja Brasiilias. Lotta elab praegu Soomes ning töötab filmiga valedest ja fantaasiatest, mis ammutab ainest tema surnud vanaemast. Filmi produtseerib Kinoproductions.

T 20.30

Kivikarjamaad

rež Donagh Coleman, Soome, Iirimaa (filmimispaik: Tiibet), 65 min

“Kivikarjamaad” räägib loo nomaadiperekonnast, kes elab Ladakhis, Cantangi Himaalaja platool. Selles kõrgel asuvas külmas kõrbes, kõige ebasõbralikumas kliimas, näevad isa Sonam, ema Phuntsok, vanaonu Tsewang ja poisid Padma ja Kunsang vaeva pašmina kitsi kasvatades. Selles võitluses peitub paradoks: Ladakhi kivised ja kaljused tingimused võimaldavad kasvada kõige paremal materjalil – pašminavillal. Kasvades rändlevatel kitsedel sooja aluskasukana, on see toormaterjaliks luksuslikele kašmiirrättidele, ning perekonna ainsaks elatusallikaks. Film jälgib perekonda läbi erinevate aastaaegade nende elatusala kontekstis. Püüeldes mugavama ja paiksema elu poole, leiame me Ladakhi nomaadid siirdeseisundis traditsioonilise ja modernsema elu vahel. Kivikarjamaades on seda üleminekut võimalik näha peamisel perepoegade Kunsangi ja Padma silme läbi, kui nad eemalduvad oma esivanemate elust, reisides kõrgplatoo ja Ladakhi pealinnas Lehis asuva internaatkooli vahet.

VAATA FILMILÕIKU SIIT

Donagh Coleman
Donagh Coleman (1975) kasvas üles peamiselt Soomes, veetes pikki perioode Iirimaal ja USAs (ta on nende kolme maa kodanik). 1996. aastal reisis Donagh Indiasse. See oli esimene mitmest reisist, kus ta õppis tundma Tiibeti budismi ja kultuuri, veetes kuid Põhja-India Tiibeti põgenikekogukondades. Naastes Indiast, astus Donagh Trinity kolledžisse Dublinis, et õppida filosoofiat ja psühholoogiat (BA) ning jätkas samas magistriõppes muusika ja meediatehnoloogia alal. Enne loova dokumentaalfilmi “Echoes of” (2002) tegemist, väntas ta ka mitmeid lühifilme. Filmitegemise kõrval on ta illustreerinud bestsellereid, töötanud Iirimaal nii  reisisaatjana kui ka giidina Dublinis Chester Beatty Library Museum’is. Ta on varustanud oma onu poodi Dublinis India käsitööga ja loonud hiljem Soomes isikliku väikese äri. Donagh kirjutab ja produtseerib ka muusikat.

Kool liikumas

rež Michel Debats, Prantsusmaa, Venemaa, 50 min

Selle asemel, et minna kodust kaugel asuvasse kooli, on mõnedel evengi lastel Siberis kool, mis tuli nende juurde. Film läheb Siberi Kaug-Idas taigasse rändlema eksperimentaalse nomaadikooliga, mille rajasid evengid ning antropoloog Alexandra Lavrillier. Evengi lastel on nii võimalik internaatkooli mineku asemel olla koos oma perekonnaga. Tundides õpitakse tundma arvutit, aga saadakse selgeks ka lasso heitmine ja põhjapõtradega sõitmine.

Tavapäraseid akadeemilisi tunde ja traditsioonilise eluviisi õpetamist ühendav kool on evenkide meeleheitlik katse säilitada esivanemate kultuuri.

Sedamööda, kuidas rändav kool läbi Siberi taiga liigub, räägivad evengid oma ohvritest, mis on tulnud tuua selleks, et elada sõltumatutena seal, kuhu nende hinged kuuluvad.

Michel Debats

Michel Debats on filmirežissöör, kes teeb filme looduskeskkonnast, ürgloodusest ja inimkultuurist. Tema filmide hulgas on näiteks Oscari nominent “Tiivuline migratsioon” (kaasrežissöörideks  Jacques Perrin ja Jacques Cluzaud, 2001) ning mitmeid telefilme, nagu “Tuvid ja inimesed” (2004; Arte/France 5) ning “Tuvide võiduajamised” (2004, ARTE/France 5) ja  “Kool liikumas” (2008).