Reede 27.03

10.00-14.30

Eesti dokumentalistika:

Põhiprogramm:

15.30

Ebamaine

Siberi küla Okunevo on palju aastaid olnud tuntud kui püha paik. Hiljuti muutus see samaaegselt erinevaid religioone järgivate inimeste rännakute sihtkohaks. Sergei ja Valentin on Okunevo elanikud. Sergei on vaimse puudega ning Valentin ei saa kõndida…

Vladimir Golovnev
sündis Omskis 1982. aastal. 2004. aastal ajalooteaduskonna Omski Riiklikus Ülikoolis. 2005. aastal sai ta diplomi Moskva Sõltumatust kino- ja telekoolist Internews.

Keskkalmistu

Esmaspäevad on Bogota keskkalmistul hingede päevad. Inimesed tulevad palvetama, et lahkunud võiksid rahus puhata ja ka selleks, et jagada oma muresid. Seal on Salomé, kes kaitseb vaeseid; Sigmund Leopold Kopp, kes kuulab ära ja aitab tööotsijaid, kuid on ka tundmatute (nimetute) hauad, kes ei ole kunagi maha jäetud.

Kalmistu teeradadel käib käsikäes argine ja püha. Kohtame mehi, naisi ja lapsi, kes läbi oma žestide, sõnade ja vaikimiste jutustavad meile oma lugusid ning suhteid “hingedega” oma igapäevases elus.

Linna südames, kesk kogu seda vägivalda ja ärritust, toovad “hinged” elavatele pisutki rahu ja kergendust.

Andrés Melendez
Andrés Melendez sündis Bogota Santa Fes, Colombias 1975. aastal. Ta õppis Pariisi 8. Ülikoolis filmindust ning tegutseb nüüd kinematograafi ning valgustehnikuna lühifilmide juures. 2005. aastal tegi ta dokumentaalfilmi "Exodus of Violence in Colombia” ÜRO arenguprogrammile Colombias. Ta on teinud ka filme, mis jäävad eksperimentaalvideote ja dokumentaalfilmide vahele, millest silmapaistvaim on lühifilm “Corabastos” turust Bogotas.

Eluraamatukogu

rež Amanda Hill, Ühendkuningriik, 15 min

VAATA FILMILÕIKU

Avalik raamatukogu on institutsioon, mille üle on toimunud vähe arutelu nii kasutajate seas kui ka antropoloogilistes debattides. Selle näiliselt märkamatu või neutraalne positsioon inimeste teadlikus mõtlemises tekitab mitmeid seni vastuseta küsimusi raamatukogu kasutamisest, ajaloost ja tulevikust. Manchester oli Inglismaa üks esimesi linnu, kus avati avalik raamatukogu. Kuidas käib Manchesteri keskraamatukogu käsi nüüd?

Amanda Hill
Amandal on magistrikraad visuaalses antropoloogias Manchesteri ülikoolist ning ta on korraldanud mitmeid osalusel põhinevaid filmi- ja jutustamisprojekte. Praegu töötab ta kunstirühmituses Kinokophone koostööl põhinevate jutustamis- ja heliruumide projektidega. Tema uusim filmiprojekt, “Kikimashouka” saab valmis kunstiresidentuuri jooksul Jaapanis 2009. aastal. “Eluraamatukogu” on tema esimene film.

17.30

Vera ja Janis Lacis

Dokumentaalfilm „Vera ja Janis Lacis“ räägib tavalisest päevast abielupaari elus. Vera ja Janis Lacis on kogu oma elu elanud Timofejevka külas, Novosibirskis, Vene Föderatsioonis. Timofejevka asutati 1894. aastal Latgalest, kaasaegse Läti idaosa regioonist tulnud emigrantide poolt. Erinevate sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide  ning ka agraarreformide tõttu olid paljud inimesed 19. saj keskel ja 20. saj algul sunnitud oma kodumaalt lahkuma ning emigreeruma Tsaari-Venemaa muudesse piirkondadesse ning isegi kaugemale välismaale, et leida maad, sissetulekuallikat ja paremat elu. Vera ja Janis on kolmas Timofejevkas elav latgalite põlvkond.

Külaelanikud on Laciste perekonna suhtes tihti segaduses: miks on vaja jätkata nii suure talumajapidamise ülevalpidamist ja töötamist? Kas ei oleks parem veeta oma pensionipõlve puhates? Isegi kuigi Vera ja Janis ei ela koos oma laste ja lastelastega, on nende töötamine siiski suunatud järeltulijate tuleviku kindlustamisele. Vera ja Janise peremudel on iseloomulik paljudele väikestele Siberi küladele, kus kogu töö ja käitumine põhineb ja on reguleeritud „feminiinse/maskuliinse“ traditsiooni poolt. Kogu talutöö ja tööajad on seotud päikese liikumise rütmiga. Nagu piirkonnale iseloomulik, on nende talu ümber kõrge aed, mis varjab seda nii naabrite pilkude kui ka tänavail hulkuvate lehmade ja sigade eest.

Aigars Liebardis
On alates 2007. aastast Lätis doktorant alal. Alates 2005. aastast töötab ta Läti Ülikoolis Kirjanduse, folkloristika ja kunsti instituudis uurimisassistendina. Alates 2007. aastast on ta Läti Ülikooli Filoloogiateaduskonna audiovisuaalse stuudio peaspetsialist. Tema uurimisaladeks on visuaalne kultuur, loitsimistraditsioonid ja traditsiooniline muusika

Lakshmija mina

rež Nishtha Jain, India, 59 min 

“Mis pattu olen ma küll teinud, et pidin naisena sündima,” mõtiskleb Lakshmi kõva häälega. Lakshmi on 21-aastane Mumbai teenijatüdruk, kes töötab 10 tundi päevas, 7 päeva nädalas. Üks tema tööandjaid on Nishtha Jain, kes hakkab tegema dokumentaalfilmi, mis uurib nende omavahelisi suhteid.

Nishtha filmib Lakshmit nii oma kodus kui ka erinevates kohtades töötamas. Lakshmi tulevik on ebakindel, tema elus põimuvad haigus ja romantilised tunded. Nishtha jäädvustab Lakshmi elu poolteist aastat. Sedamööda, kuidas Nishtha üha enam Lakshmi eluga kaasa läheb, on ta sunnitud küsimärgistama paljusid asju, mida ta seni enesestmõistetavana on võtnud.

Nishtha Jain
Pärast Delhi Ülikooli lõpetamist, kus ta oli aktiivne osaleja tänavateatritrupis, omandas Nishtha magistrikraadi massikommunikatsiooni alal ning töötas seejärel toimetaja ja režissöörina TV Todays ja HTVs. 1995. aastal asus ta India Filmi- ja Televisiooniinstituuti Punes filmirežiid õppima. Ta töötas põgusalt dokumentaalkanali Chakra hanketoimetajana ning alates 2002. aastast on ta elanud ja töötanud Mumbais sõltumatu filmitegijana. 

19.30

Teel

rež Freddy Mouchard, Prantsusmaa (filmimispaik: Belgia, USA, Hispaania, Maroko)

Muusika on emotsionaalne keel, mis võimaldab meil ilma sõnadeta suhelda. Quentin Dujardin on muusik kes täidab oma kunsti reisidega. Ainsaks pagasiks kitarr, sulandub ta erinevatesse muusikalistesse kogukondadesse Hispaanias, Marokos ja Madagaskaril. Tema eesmärgiks on inimlik kogemustevahetus.

See väiga isiklik lähenemine tekib isiklike kokkupuudetu kaudu. Nagu initsiatsiooniriituse käigus, täidab ta oma muusikalist palette erinevaid inimesi kohates. Kunstlikest ja ette kokkulepitud koodidest loobmine viib ta intuitiivse ja eheda lähenemiseni, otse inimlikesse suhetesse, mis on vabad sotsiaalsetest ja kultuurilistest piirangutest.

See dokumentaalfilm jälgib seda muusikut läbi intiimse loomisprotsessi ja pakub muusika kaudu teistsugust vaadet Maailmale.

21.00

Jäta! Puhka! Hakka otsast peale! Minu tantsuõpetaja portree

Filmi autor portreteerib oma tantsuõpetajat Jeanine Cocot. Tema nädalad on täis õpetamist, esinemisi ja koreograafitööd. See film võeti üles kahekuulise perioodi jooksul, ajal, mil Jeanine sai aru, et töötab liiga palju. Film näitab seda personaalset lugu jutustades, kuidas tants võib täita (igapäeva)elu, keha ja vaimu. Jäta! Puhka! Hakka otsast peale! on film professionaalsusest tantsus, kunstist, kehalisest teadmisest ja teadmistest keha kohta; õpetamisest ning professionaalsetest ja isiklikest suhetest.

Esther Maagdenberg
Esther Maagdenberg õpib Amsterdami ülikoolis antropoloogiat. Ta võttis osa visuaalse etnograafia kursusest, mille raames valmis ka käesolev film. Esther on huvitatud keha antropoloogiast ja ta on ka ise entusiastlik amatöörtantsija. Need kaks huvi andsidki kokku selle filmi.

She-J

VAATA FILMILÕIKU

Kummalgi näis olevat just see, mida teine oli ihaldanud…

Üks pärit Euroopast, teine riigist, mis oli aastaid tahtnud Euroopa olla... kuid siiski, mõlemad on naised, DJd ja 11-aastaste poegade emad.

SHE-J on lugu kahest alter egost: DJ Beyzast Türgis ja DJ Dame’st (Natasja) Hollandis. See on ka film Türgist, selle noorest linlikust näost ja konfrontatsioonist Euroopaga.

Beyza, Türgi esimene nais-DJ ütleb, et tema töö on nagu sealiha müümine moslemi linnaosas. Ta reisib esinedes ühest linnast teise ning tal pole praktiliselt aega, et näha oma poega Dunyat. Elutingimused Türgis sunnivad teda elama üksildast elu, suutmata leida partnerit, kes aktsepteeriks tema marginaalset elustiili.

Natasja on seevastu valinud elu keskmeks oma poja Kyani ja muusika tuleb alles teisena. Tal on toetav partner ja struktureeritum pereelu. Siiski tunneb ta end rutiinist rõhutuna ning igatseb veeta rohkem aega muusikat tehes. Esmalt näib, et mõlemad naised ihaldavad seda, mis teisel olemas on. Siiski avastavad nad aasta jooksul, et teisel pool ei ole rohi alati rohelisem.

Elvan Kivilcim
Elvan Kivilcim töötas Türgis kaabeltelevisiooni postproduktsiooni toimetaja ja produktsiooniassistendina, õppides samal ajal Bogazici Ülikoolis. Pärast kõrghariduse omandamist kultuuri- ja meediauuringute alal  Warwicki ülikoolis Inglismaal tegeles ta teadustööga Osnabrücki ülikoolis Saksamaal, kus õpetas ka kultuuri-, meedia- ja kinokursustel. Türki tagasipöördumise järel töötas ta uudiste ja dokumentaalvideoprojektide kohapealse toimetajana rahvusvaheliste telekanalite jaoks, näiteks Arte, Deutche Welle ja Al Jazeera. Viimati töötas ta vanemprodutsendina Al Jazeera ingliskeelse kanali Istanbuli büroos. Ta on Türgi Dokumentalistide Assotsiatsiooni liige (www.bsb.org.tr) ja üks Filmisti (www.filmist.org), sõltumatute dokumentaalfilmitegijate ühingu asutajaid. „She-J“ on tema esimene dokumentaalfilm.