NELJAPÄEV 26.03

10.00

Üksi ja tundmatu

rež Debora Diniz, Brasiilia, 18 min

VAATA FILMILÕIKU

Rohul lamav vanem mees ootab surma. Tema taskus olev sõnum annab teada, et ta on pärit kaugelt maalt. Tal ei olnud dokumente ega asju. Tema soov oli surra üksi ja anonüümsena. Nii algab dokumentaalfilm, mis räägib liigutava loo mehest, kelle eesmärgiks oli planeerida ja kontrollida iseenda surma. See on film vabadusest, elust ja surmast.

Debora Diniz
Debora Diniz on antropoloog, kellel on magistri- ja doktorikraad antropoloogias ning doktorikraad bioeetikas. Ta on Brasiilia Ülikooli professor ja Anise: Bioeetika, inimõiguste ja soouuringute instituudi direktor. See on valitsusväline organisatsioon, mis on spetsialiseerunud bioeetikale, inimõigustele ja naiste õigustele. Ta on teinud viis dokumentaalfilmi.

Tupik taevasse

rež Janos Tedeschi, (filmimispaik: Tai, India), 70 min

Tais ning Indias toimuva filmi tegevus algab kaugel Thai saarel. 32aastane šveitslane  Fritz Joss on otsustanud söömisest täielikult ja lõplikult loobuda. Ta plaanib elatuda puhtast (päikese)valgusest, läbides selleks ettevalmistuse, mida tuntakse kui „21 päeva protsessi“. Ühtaegu lõdvestunult ning oma naiivsuses lapsikuna, alustab Fritz oma ettevõtmist, kuid plaanitud konversioon „bretharianismi“ on raskem, kui ta oskas aimata. Eelkõige esimesel seitsmel päeval, mis toovad kaasa terava janu ja ellujäämise küsimuse, seisab Fritz vastamisi oma ihu ja hinge piiridega.

India on filmi teine toimumispaik. Filmitegijad kohtuvad teiste seas India neuroloogiga, kes on viinud läbi laiaulatuslikke paastumise uuringuid. Tema uuringud on viinud teda mõnikord nõutukstegevate tulemusteni, mida kaasaegne teadus seletada ei oska. Me kohtame ka meest, kes veedab igal hommikult pool tundi päikest vaadates ja kes sööb veel vaid sellepärast, et naine ei luba söömist täielikult lõpetada. Kohtame ka kaheksakümneaastast askeeti, keda austatakse kui India pühakut, kes väidab, et ta on paastunud ja joomata olnud seitsekümmend aastat. Ja viimaks on ka 110aastane naine, kes on veetnud kogu oma elu koopas palvetades ja kes lõpuks loobus kuudeks söömisest.

Film võimaldab nendel inimestel rääkida endi eest. See on film spirituaalsetest otsingutest. Oma hallutsinogeensete kujutistega tõstatab film küsimusi, mis ületavad küsimused toitaineteta elust. Film küsib: „Milline on inimkonna tõeline olek?“ Hoolimata oma filosoofilistest püüdlustest, ei kaota film silmist ka elu veirdamaid ja koomilisemaid aspekte.

Janos Tedeschi ja Cristof Schäfer
Janos Tedeschi ja Cristof Schäfer, mõlemad kahekümnendate eluaastate keskpaigas, kuuluvad uude, innovatiivsesse Šveitsi filmitegijate põlvkonda. Olles varem koos töötanud väiksemate filmi- ja videoprojektide kallal, on käesolev film nende esimene täispikk dokumentaalfilm, mille nad produtseerisid, filmisid ja toimetasid ise. Janos Tedeschi ja Cristof Schäfer töötavad praegu oma kolmanda dokumentaali kallal, mis räägib globaliseerumise ja Indoneesia vihmametsade ning kultuuri hävimise seostest.

12:00

MEEST KUNI TUHANI

2004. aasta märtsis tuli Põhja-Paraguays metsast välja maailma viimane vabatahtlikult isoleeritud küttide ja korilaste rühm, põgenedes buldooserite eest. Nad moodustasid koos oma juba paiksemate sugulastega uue küla, kus nad sattusid vastamisi keeruka ülesandega, õppida, kuidas saada “ayoreo indiaanlasteks” ja mis palju kriitilisem, kuidas jääda ellu kiirelt muutuvas maailmas.

See dokfilm loob eraldatud kogukonnast intiimse portree neli kuud pärast seda ajaloolist sündmust, jälgides nende katseid kaardistada ühist tulevikku metsade mahavõtmise, mittetulunduslike organisatsioonide, antropoloogide ja evangeeliumikristlaste kontekstis. Oma tegevusest teadlikuna etnograafiliste representatsioonide ja “esimese kontakti” troopide ajalugu kaasates, kasutab refleksiivne film antropoloogi jutustust selleks, et peegeldada kogemusi ja vastuolusid, mis tekivad protsessi käigus, mis “uutele inimestele”, nende sugulastele ja antropoloogile lõpuks paratamatult siiski läbipaistmatuks jäävad.

See film on lisandus Lõuna-Ameerika tasandike visuaalsele antropoloogiale, andes inimliku näo kriitilistele küsimustele “kontaktist”, “põlisrahvuslusest” ja neist viisidest, kuidas teatavad kitsad arusaamad “modernsusest” leiavad jätkuvalt esitamist ainsa võimaliku lahendusena Gran Chaco ja teiste põlisrahvaste jaoks.

Time

rež Dainis Klava, 52 min 

VAATA FILMILÕIKU

The life of a reindeer shepherd is no less monotonous than the Tundra itself. It orients itself entirely along the migrations from pasture to pasture. The time spent between these pastures is referred to as “áigi” – the time of the shepherd.

Dainis Klava
Dainis Klava, s 1965, õppis Läti muusikaakadeemias telerežiid. Ta töötab operaatori ja režissöörina ning on teinud lisaks enda filmidele ka videokunsti ja reklaame. Filmid: 1990: Homoa; 1991: Levitation; 1991: La ronde de Paris;1992: Homo-Firefish; 1992: The Naivists; 1993: Gravitation;The Scaffold

15.30

Vana mees Peeter

Film viib meid vana mehe Pjotr Sengepovi, viimase Kazõmi jõe šamaani juurde, kes elab üksinda sügaval Siberi taigas. Hantide piirkond on Venemaa peamine naftamaardla, kust tuleb umbes 70 protsenti Venemaa naftast. Naftakompaniid ostavad aktiivselt tohutuid Põhja-Siberi alasid. Põlisrahvad sunnitakse piirkonnast, nende esiisade maalt lahkuma, ja nii neelab kaasaegne tsivilisatsioon tasapisi muistse kultuuri.

Ivan Golovnjov

Sündis 1978. aastal. Lõpetas Omski Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. 2002. aastal lõpetas Jekaterinburgis Sverdlovski filmistuudios kino- ja telerežissööride osakonna. On olnud võitja ning osaline rahvusvahelistel filmifestivalidel ja filmiprojektides.

Algaja

rež Inka Achté, Soome, 28 min

75-aastasel Siskol on kõrini sellest, et ta kuuleb igal pool arvutitest ja internetist. Isegi tema lapselaps veedab oma suvepäevi Habbo hotelli virtuaalses basseinis ujudes, selle asemel, et rannas olla. “Kindel see, et ma tunnen end siin kõrvalejäetuna,” ütleb Sisko hämmingusse sattunult ning otsustab minna arvutikursustele.

See on dokumentaalfilm vana naise soovist mõista teda ümbritsevat virtuaalset maailma ja selle kummalist keelt. Sisko algatus tutvuda müstilise arvutiga edeneb esimesest lülitipuudutusest ja topeltklõpsu tegemise õppimisest kuni Google’i valdamiseni. Sellel teekonnal on absurdseid hetki ja vahel on see frustreeriv, kuid Sisko on otsustanud mitte jääda rumalaks vanaks daamiks.

Soome on kõrgtehnoloogiale tõotatud maa. Me võime isegi mobiiltelefoniga trammipileteid osta. Raamatukogud, pangad, kommunikatsioon ja ostmine sõltuvad kõik arvutitest. Me näime peaaegu elavat kahes paralleelses maailmas: käegakatsutav igapäevane reaalsus ning laienev virtuaalmaailm. Virtuaalmaailm on muutunud nii kõikjal olevaks et on peaaegu võimatu iga päev selle otsa mitte komistada.

Kuid mis tunne oleks sellest mitte midagi aru saada? Kui sa oleksid läinud pensionile, enne kui töökohta tulid arvutid? Suur osa kaasaegsest maailmast oleks kättesaamatu ja ebaselge.

„Algaja“ on dokumentaalfilm mis püüab näidata ühtlasi seda, kui absurdne kogu see virtuaalmaailm tegelikult on! Neile, kes on sellega harjunud, on asjad praktiliselt automaatsed, kuid asjasse mittepühendatuile on isegi topeltklõps hiirega motoorne oskus, mis nõuab palju harjutamist. Teiselt poolt, kuigi maailm muutub ja külmad, mehaanilised arvutid näivad inimesi ja terveid põlvkondi üksteisest eraldavat, võivad nad paremal juhul olla ka vahendid, mis neid taas üksteisele lähemale toovad.

Inka Achté
Inka Achté õppis Londonis teatridisaini ning asus siis Lahti Disainiinstituuti filmiõpingutele. Pärast lõpetamist 2004. aastal on ta töötanud erinevate filmi- ja televisiooniproduktsioonide heaks, täites mitmesuguseid ülesandeid. Lisaks filmitegemisele töötab ta ka vabakutselise teleajakirjanikuna.

Hobi

rež Ciro Altabas, Hispaania, 50 min

VAATA FILMILÕIKU

Jaapani videomängude kultuurist rääkiv film algas süütu retkena, et olla tunnistajaks Jaapani videokonsooli väljatulemisele, kuid vähehaaval, nii nagu nende asjadega tavaliselt on, muutus see hoopis ülevaateks jaapanlaste paljudest imelistest vaba aja veetmise viisidest. “Hobi” on meelelahutusest rääkiv ja samas meelt lahutav dokumentaal.

Ciro Altabás
Ciro Altabás õppis meediauuringuid Universidad Europea de Madridis ja filmitegemist Londoni Filmikoolis. Lisaks on ta õppinud ka California ja Los Angelese ülikoolis. Ta on töötanud produtsendi, helimehe ja lühifilmide režissöörina. Praegu elab Madridis.

18.00

Auväärse hr. Rai viimsed riitused

rež Jayasinhji Jhala, USA, India (filmimispaik: India), 47 min

See film räägib püha linna Varanasi pikaaegse elaniku kremeerimisest. Tellitud Rai perekonna poolt, on see ilmselt kõige detailsem ja lugupidavam hindu kremeerimisiituste uurimus ajaloolises Harish Chandra Ghatis, Gangese jõe pühadel kallastel.

Ilma sekkuva jutustuseta, vaid vahe- ja subtiitrite abil võimaldab film vaatajal näha, kuulda ja kogeda kõike, mida leinajad räägivad, matusepreestrit ja kremeerimispaiga spetsialiste, kui nad viivad läbi seda hindu viimast üleminekurituaali.

Toonitamaks seda, et surm on samavõrd osa igapäevaelust, algab ja lõpeb film kuulsate Varanasi ghatide igapäevaelukogemusega ning näitab inimeste suhtlemist oma jumalate, loomade ja püha jõe endaga. 

Jayasinhji Jhala
Dr. Jayasinhij Jhala on Temple’I Ülikooli antropoloogiadotsent, ta on ka visuaalse antropoloogia meedialabori juhataja ning visuaalse antropoloogia bakalaureuseõppe ja kraadiõppe õppekavade juht. Ta on olnud seotud kultuuri interpreteerimisega filmi ning video kaudu alates 1970ndatest aastatest. Jayasinhij Jhala on tootnud, filminud, toimetanud ning olnud režissöör enam kui viieteistkümne filmi puhul mis illustreerivad India ja USA kultuure ning käsitlevad erinevaid visuaalse antropoloogia teemasid. Ta on publitseerinud ka mitmeid kirjutisi kunstist ja antropoloogiast, nomadismist, religioossetest kultustest, põlisrahvaste kohaliku kultuuri tõlgendamise viisidest, etnograafilisest filmitegemisest ja selle retseptsioonist, fotograafiast, Hindu abielust ja Rajputi ideoloogiast ja poliitikast.

Kui vagiinal oleks hambad

rež Liivo Niglas ja Frode Storaas, Eesti/Norra/Mosambiik (filmimispaik: Mosambiik, Manica provints), 55 min

Kõlvatud laulud, himurad tantsuliigutused ja rohkelt õlut – nii tehakse vihma Mosambiigi lääneosas.

20.30

Trompetite vabariik

rež Stefano Missio, Itaalia (filmimispaik: Serbia), 48 min

VAATA FILMILÕIKU

Gvozden Rosić, pisikese orkestri juht väikeses maa-asulas Serbia südames, harjutab maailma suurimaks puhkpillivõistluseks.

Olles kunagi sõdade ajal olnud rünnakute alustamise märguandjaks, kaotas trompet oma sõjalise tähtsuse ning muutus serblastele emotsionaalseks osaks elust. Serbias mängivad trompetid siis, kui sünnivad lapsed. Neid mängitakse ka ristimistel, siis, kui poisid lähevad sõjaväeteenistusse, siis kui nad tagasi tulevad, kui nad abielluvad ja kui nad oma uude majja kolivad. Neid mängitakse rahvalikel pidustustel, kui inimesed tantsivad ja laulavad, kuid neid mängitakse ka matustel: trompetimuusika saadab lahkunuid nende viimsel teekonnal.

„Trompetite vabariik“ kirjeldab ka neid aegu, mida Serbia praegu läbi elab. Kui riik püüdis välja murda 1990ndate vägivallaspiraalist, pikast rahvusvahelisest embargost ning NATO pommitamisest ja majanduslikust depressioonist, juhtus 2003. aasta märtsis uus traagiline sündmus: peaminister Zoran Đinđić mõrvamine. Raadio B92, legendaarse Miloševići-vastase jaama abil jälgime me samm-sammult seda dramaatilist sündmust ning selle mõju inimestele: kaks kuud pärast peaministri mõrva siirdub tema hauale ikka veel vaikne inimvoog.

Stefano Missio
Sündinud 1972. aastal Udines (Itaalias), õppis ta filmi Pariisis Sorbonne’is ning lõpetas 1997. aastal Roomas “Centro Sperimentale di Cinematografia”; sellest peale on ta teinud mitmeid dokumentaalfilme nii filmilindile kui videosse. Alates 2000. aasta sügisest on ta veebikülje www.ildocumentario.it juht (Itaalia dokumentaalfilm). Tema viimane töö – „Che Guevara – The Body and Legend“ (2007) linastus 12 erinevas riigis.

Kuninganna film

rež Sergio Mercurio, Brasiilia, 70 min

VAATA FILMILÕIKU

Efigenia Ramos Rolim on 74-aastane naine. 60-aastasena, pärast lesestumist ja laste üles kasvatamist, saab temast populaarne kunstnik.

Ta ütleb, et tema muutumine algas sel hetkel, kui ta nägi tänaval sädelevat objekti. Ta arvas, et tegu on kalliskiviga, kuid see oli hoopis kommipaber.

Efigenia näeb selles kommipaberis ennast – ta on üks nendest inimestest, kes “kaotas oma sisu”. Sellest peale leidis ta oma elule taas mõtte. Kaotsiläinud poeet ilmutas end. Ta otsustas kanda kommipabereid ja taaskasutuses olevaid materjale, mille inimesed on minema visanud. Temast saab kuninganna, “kommipaberi kuninganna”.

“Ma tahtsin selliseid riideid ja tegingi. Nad ütlevad, et ma olen hull, sest ma rõivastun prügisse,” laulab ta tänavatel. 

Sergio Mercurio
Sergio Mercurio on “Banfieldi nukunäitleja”. Ta on reisinud viimase neljateistkümne aasta jooksul kogu Ladina-Ameerikas, mängides oma nukuetendusi täiskasvanutele. Oma reisidel on ta kohtunud paljude inimestega. Efigenia “kommipaberi kuninganna” on üks nendest. „Kuninganna film“ on Sergio esimene film.