10.00
rež Rolf Husmann ja Manfred Krüger, Saksamaa (filmimispaik: Istanbul, London, Bulgaaria, Sikkim (India)), 60 min 
Professionaalne võõras – Asen Balikci ja visuaalne etnograafia
Asen Balikci on olnud pikki aastakümneid juhtiv tegelane etnograafiliste filmide vallas. Balikci ja filmitegija Rolf Husmani erinevates kohtades aset leidnud kõnelusteseerias arutletakse Asen Balikci elu ja töö üle ning näidatakse seda. Film viib meid Aseni noorpõlvest Istanbulis tema karjääri juurde Canadas, kus ta sai kuulsaks Netsiliki Eskimode seeriate tegemisega, sealt edasi siirdutakse filmimiste juurde Afganistanis ning seejärel pöördutakse kahe ülejäänud tegevuse juurde: kaastööd Visuaalse Antropoloogia Komisjonile (CVA) ning tegutsemine Siberi ja Bulgaaria suvekoolide õppejõuna. Tema filmitöö Bulgaaria pomakite juures ja jätkuv tegevus Sikkimis (Indias) lõpetavad selle filmi, mis ei ole ainult portree kuulsast visuaalse etnograafia eksperdist, vaid puudutab olulisi teemasid etnogaafilises filmitegemises ka üldisemalt.
Rolf Husmann
Rolf Husman (s 1950) on saksa antropoloog, kes on spetsialiseerunud etnograafilisele filmitegemisele ja spordiantropoloogiale. Lisaks regulaarsele visuaalse antropoloogia õpetamisele paljudes ülikoolides üle kogu maailma, töötab ta alates 1992. aastast instituudis “IFF Knowledge and Media” Göttingenis (Saksamaal) ning on teinud mitmeid filme. Aastatel 2001–2008 oli ta Visuaalse Antropoloogia Komisjoni (CVA) esimees.
rež Karine de Villers, Belgia, 50 min
“Kas kajakad lendavad ära mingil kindlal põhjusel?”
«Miks me siin oleme?»
«Ma mõtlen, seepärast olen», aga miks?
Tänu maailma üle imestamisele lubab etnoloog ja filmitegija Luc de Heusch meil siseneda oma mõttemaailma, mõtetesse, mis on nii teaduslikud (strukturalistlikud) kui ka poeetilised (sürrealistlikud). Ehitades sildu erinevate kultuuride vahele, on ta filmid ja raamatud tunnistuseks tegelikkuses ette tulevast mitmekesisusest. Ja see mitmekesisus võimaldab väga kaugetel kunsti-, sõja-, toiduvalmistamise-, teatri-, maagia- ja armastusemaailmadel hämmastava kergusega suhelda nii ühe kui teisega.
Karine de Villers
Karine de Villers sündis Quitos, Ecuadoris 1965. aastal.
Ta omandas Brüsseli Vabas ülikoolis kunstiajaloo- ja arheoloogiakraadi. Alates
1990. aastast on ta töötanud erinevatel viisidel lühikeste ja poolpikkade dokumentaalfilmide
juures.
Valitud filmograafia: 1990 “Ma olen su naaber”, 1996 “Paiguta Saint Josse”, 1999 “Väike loss”, 2001 “Kuidas ma teda näen”, 2003 “Mehed mu elus”, 2004, “Ma olen elus”.
rež Zoltan Szalkai, Ungari (filmimispaik: Venemaa, Handi), 50 min
Film näitab handi perekonna rännakut suvekarjamaadelt talvekarjamaadele. Perekond räägib võõrastega, näiteks samas piirikonnas elavate neenetsitega, vene keelt. Omavahel räägivad nad emakeelt, mis kuulub soome-ugri keelte hulka. Väikekeeled kaovad kogu maailmas ähvardava kiirusega. Filmis räägitakse handi keelt, mis kuulub samuti kõige ohustatumate sekka. Handid ja mansid elavad Lääne-Siberis Obi jõe tohutus vesikonnas. See väike rühm, keda näidatakse filmis, elab piirkonna kõige põhjapoolsemas osas. Nende arhailine eluviis on osaliselt seotud piirkonna perifeersusega, kuna nad on olnud vähem mõjutatud industrialiseerumisest ja tsivilisatsioonist kui teised rühmad.
See film pakub sissevaate handi põhjapõdrakasvatajate igapäevaellu, ohtlikku talverändesse ja nende muredesse. Kaamerast saab sõber, kellega nad räägivad ja läbi mille nad räägivad ka vaatajaga. See intiimne pilk aitab nende elu paremini mõista.
Zoltan Szalkai
Zoltan Szalkai, s 1961, on ungari filmirežissöör. Enne dokumentaalfilmide režissööriks hakkamist õppis ta põllumajandust ja geoloogiat. Ta töötab sõltumatu filmitegijana, produtseerides filme kohalikule ja rahvusvahelisele meediale. Viimase 15 aasta jooksul on ta teinud umbes 40 dokumentaalfilmi, muuhulgas Vietnamis, Alaskal ja Siberis.
rež Sylvian Vesco, Belgia ja Prantsusmaa (filmimispaik: Mali), 52 min
Ühes maailma kõige vaesemas riigis Malis, Lääne-Aafrikas, jätkavad peulid oma elu poolnomaadse ühiskonnana. Need võimsad sõdalased, kes on piirkonda aastasadu valitsenud, on alati valitsenud ka karjakasvatust ning karjuseelu elamist. Karjakasvatus pole neile mitte amet, vaid elulaad. “Mitte lehmad pole loodud peulidele, vaid peulid lehmadele,” ütleb peulide kõnekäänd.
Intiimsed ning iseloomulikud portreed räägivad nende praegusest saatusest. Praegu seisavad peulid vastamisi hirmutava tulevikuga. Kas nende traditsioonid ja eluviis suudavad säilida Mali muutuvas ühiskonnas, seistes vastamisi maa paratamatu moderniseerumisega? Tänapäeval on karjakasvatus seotud suurlinnade vajaduste ning rahvusvahelise kaubandusega. Peulide elulaad, mis põhines veiste pühaks pidamisel on hääbumas: lehmast saab lihunikukaup. Linnaelu külgetõmbavus ja mugavus kuulutab tsivilisatsiooni möödapääsmatut kadumist.
Läbi liigutava kohtumise selle traditsioonilise kultuuriga
näitab see lugu universaalset maaelulise mõtteviisi muutumist.
Sylvain Vesco
Sylvain Vesco avastas Aafrika 16-aastaselt ning armus sellesse kohe. Peale mitmeid reise Malisse hakkas teda huvitama peulide traditsioonilise kultuuri kasvamine. Ta õppis visuaalset antropoloogiat. “Kuhu peulid lähevad” on tema esimene film.
15.30
Maruchiga teel
rež Florian Walter, Saksamaa (filmimispaik: Chiapas, Mehhiko), 43 min
See antropoloogiline dokumentaal viib meid põlisrahvusest naise Maruch de la Cruz Pérezi maailma. Maruch on 42aastane vallaline naine Chiapasest, kellele meeldib kodumaal ringi reisida, et tutvuda teiste kultuuridega ja neist õppida. Oma eluloo poolest on ta traditsioonilises Zinacantani külas üsna vastuolulises rollis, teisalt peab ta reisides vastamisi seisma Mehhiko ühiskonna rassismi ja seksismiga. Maruchi ja filmigrupi rändamine läbi Chiapase võimaldab heita pilgu sõjajärgse piirkonna kultuuri ja ühiskonda. Samas on see ka intiimne portree põlisrahvusest naisest, kes püüab elada enese valitud elu, mis annab talle vabaduse kogukonna traditsioonidest, kunagisest mehest ning paramilitaarsete rühmade terrorist.
Selles filmis on võimalik vaadata Chiapast põlisrahvuse esindaja silmade läbi. Dokumentaalfilm algab “etnofiktsiooniga”, kus näeme peategelast Maruchi oma igapäevaelu ette mängimas. See katkend on filmitud 16-mm filmile. Viie minuti pärast video formaat muutub. Filmimeeskonna ilmumisega algab filmi dokumentaalne osa ning algab teekond läbi Chiapase. Maruch on selle reisi teejuht. Tal on samuti Super8 kaamera ning tema filmitud materjali näeb ka filmis osana põlisrahvuse perspektiivist. Metodoloogiliselt on film inspireeritud antropoloogilise filmi teooriast, mis põhineb Jean Rouchi Cinema Veritel ja etnofiktsioonil. Teine oluline element on jagatud antropoloogia, mis on katse kinnitada protagonisti häält selleks, et vähendada Chiapasest pärit põlisrahvusest naise marginaliseeritust.
Florian Walter
Florian Walter õppis
Ladina-Ameerika sotsiaalantropoloogiat ja etnoloogiat Göttingenis, San Cristóbal de Las Casases (Mehhikos),
Pueblas (Mehhikos) ja Berliinis. Ta omandas magistrikraadi sotsiaal- ja
kultuuriantropoloogias Berliini Vabas Ülikoolis 2006. aastal. Sellest ajast peale on ta olnud doktoriõppes
BIKis (Bremeni kultuuriuuringute instituut) Bremeni Ülikoolis, külalisteadur CESMECA-Unicach
in San Cristóbal de las Casases, Mehhikos ja Berliini Vaba Ülikooli
sotsiaalantropoloogia instituudi lektor. Tema põhilisteks uurimisvaldkondadeks
on antropoloogilise filmitegemise teoooria ja praktika, kunst ja antropoloogia,
põlisrahvaste meediaprojektid, kommunikatsiooniteooriad ja postmodernsed
kultuuriteooriad. Tema piirkondlikeks fookusteks on Mehhiko, Guatemala,
Nicaragua, Ida-Aafrika ja Euroopa.
rež Sourav Sarangi, India, 92 min
Bilal on kolmeaastane poiss, kes elab koos vanemate ja väikevennaga väikeses majapidamises Kolkata keskosas. Pisike tuba on tume, sees ei ole peaaegu midagi näha. Tegelikult ei vajagi Bilali vanemad mingit valgust – nad on pimedad. Nii elavad nad koos otsekui mingis peitusemängus. Kuigi Bilal on alles väga noor, tajub ta täpselt oma vanemate füüsilist puuet. Ta teab, kuidas nendega häälte ja puudutuste abil suhelda. Ta ei ole kunagi ametita – olgu see siis vanemate juhatamine liikluskeerises või treenides oma vennale meelehärmi valmistamise kunsti. Ta on oma vanematele aken maailma.
Millal iganes ka Bilalil ei tuleks üleannetu tuju, muutuvad vanemad rangeks ja nende poeg hüppab kodust väljaspool asuvasse maailma. Ta maitseb elu tänaval – see on raske. Kuid ta ei anna kunagi alla. Tänapäeva kohta väga ebaharilikul kombel näib Bilali kasvatamine ja tema eest hoolitsemine olevat saanud naabrite ühiseks mureks. Film räägib selle eriskummalise loo, jälgides väikest poissi enam kui aasta jooksul ning tabades haruldasi hetki armastuse, rõõmu, julmuse ja lootuse jagamisest … Bilali võlumaailmast.
Sourav Sarangi
Sourav Sarangi on
sündinud 1964. aastal Indias. Ta õppis geoloogiat, kuid astus hiljem India Filmi-
ja Televisiooniinstituuti, Punes asuvasse kuulsasse filmikooli ning
spetsialiseerus filmitoimetamisele. Need vähesed dokumentaalid, mis ta on
teinud, on toonud auhindu ja tunnustust nii Indias kui ka mujal maailmas.
Tavaliselt kulutab ta palju aega, et vaadelda ja suhelda oma tegelastega, et
tuua kinematograafilises vormis, minimalistlikult ja võimalikult lihtsas vormis
esile nende sisemaailma. Ta on töötanud palju ka televisioonile, kuid
kummalisel kombel ei ole tal endal kodus telekat.
18.30
Kihnu pulm
rež Meelis Muhu, Eesti
Suvi,
Kihnu saar, punastes körtides naised ja suur kolmepäevane pulmapidu,
mis filmi kulgedes viimaks kõik vaatajad pidulistega kokku sulatab
20.30
Jolki palki
rež Alexander Gentelev, Iisrael, 91 min
Režissöör Aleksandr Gentelev võtab meid kaasa väga isiklikule reisile, et otsida üles kaasreisijaid lennult, millega ta 1990ndate alguses Iisraeli saabus.
Läbi kogu Iisraeli – lihtsast kibutsist orus kuni priiskava kontorini Moskva pilvelõhkujas – hajutatud vene immigrantide lugudes laotub laiali kogu viimase suure vene immigratsioonilaine nägu kõigis oma tahkudes.
Filmi keskmes on Vene immigratsiooniga seotud stereotüübid, raskused, saavutused ja nurjumised. Film vaatleb valusalt küsimust, mida üldse tähendab olla iisraellane ja milline šanss on enam kui miljonilisel inimhulgal saada “iisraellaslikkuse” märki – küsimus, mis on režissööri vaevanud alates Iisraeli saabumisest.