Oodates tema pühadust

ERMi näitusemajas (J.Kuperjanovi 9)


“Oodates Tema Pühadust” on dokumentaalfilmi “Sõnumitooja” tegemise käigus valminud fotonäitus tiibetlastest, kes ootavad ühtmoodi kannatlikult palvetades Tema Pühadust dalai-laamat nii eksiilis Dharamsalas kui Tiibeti südames Lhasas. Esimeste ootus lõpeb Tema Pühaduse naasmisega, aga Lhasas oodatakse juba rohkem kui viimased viiskümmend aastat ... 

Hiina kommunistliku režiimi tugevnemise tõttu oli tiibetlaste vaimne juht dalai-laama 1959. aastal sunnitud põgenema Indiasse, temale järgnes 80 000 tiibetlast. Põhja-India lopsaka roheluse keskel Dharamsala ülalinnas Mcleod Ganjis asutasid põgenikud Tiibeti eksiilvalituse ja kogukonna. Mcleod Ganjit kutsutakse ka Väikeseks Tiibetiks: seal asuvad dalai-laama residents, kloostrid, kultuuri- ja pagulaskeskused, lasteküla ja kaheksast Tiibeti eksiilkoolist esimene ja suurim, 2000 õpilasega kool (http://www.tcv.org.in/)   

Ühele Dharamsala tänavale on kogunenud sajad koolinoored ja tiibetlastest kohalikud, käes palvelipud, helmed ja viiruk. Peagi saabub auto Tema Pühaduse dalai-laamaga. Elevil rahvahulk jääb ootamatult vakka ning palvetab tulija suunas.

Sealsed paguluses viibijad tervitavad oma residentsi saabujat alati nõnda suursuguselt ja väärikalt, tulgu ta siis mõnelt välisvisiidilt või neeruoperatsioonilt Dehlist nagu seekord.  

Dharamsalas tehtud fotod ongi seotud sealsete tiibetlaste kogukonnaga, kes moodustavad 20 000 elaniku hulgas juba napi enamuse. Nad peavad oma praegust elukohta tõeliseks Tiibetiks: vabaks maaks, kus päikesetõusu tervitab tiibeti rahvuslipp, kus õmmeldakse turistidele nomaadide rõivaid ja õpetatakse tiibeti leivategu. Turist on teretulnud tarbija ja inglise keele õpetaja ning Tiibeti mure ja lootuse hääletoru igasse ilmakaarde.  

Hiina Rahvavabariigis asuva Tiibeti Autonoomse Regiooni (TAR) keskus Lhasa on seevastu muule maailmale märksa suletum paik. Sinna nõnda lihtsalt lennukiga ei lenda või taksoga ei sõida. TAR-i sisenemiseks peab taotlema eriluba, Hiina RV palgal olevat giidi ja ekskursiooni, mille maksumus paneb nii mõnegi minekus kahtlema.  Sisenemiskeelu saavad reeglina nii ajakirjanikud kui inimõiguslased. Ometi on Lhasasse jõudes kohustuslik giid kunagine TCV õpilane Dharamsalast, üks vähestest kohalikest, kel on olnud võimalik õppida rahvusvahelist (inglise) keelt. Esiti ranged piirangud näivad lõpuks formaalsustena, sest ringi saab liikuda ka ilma giidi kontrollivalt saatva pilguta. Samas peavad linna majade lamedatel katustel vahti automaatidega varustatud snaiprid.  

Maailma katusel ongi kõik nõnda lähedal, aga samas jääb ikka kaugeks ... Tiibet on muutumas muuseumiks. Siinsamas on Potala palee, üks arhitektuuriimedest, mille ehitamist alustati 7. sajandil, ja kõik teised kloostrid. Ometi on kõik need hooned, kus varem käis agar õppetöö, munkadest ja nunnadest peaaegu tühjad. Sajad kloostriasukad on teadmata kadunud: nad on heidetud vangi, süüdistatuna hiina võimu õõnestamises. Kloostreis aga istuvad purpurkuubedes libamungad, kes hoiavad kõigel silma peal.

Vahetunud võimust hoolimata rändavad tuhanded pilgrimid Tiibeti avarustest endiselt Lhasasse. Avaldama oma austust dalai-laamale.

Ka vabaduses olevad tiibetlased palvetavad vankumatult, ja ootavad ... 

Kullar Viimne

Sõnumitooja
Produtsent/režissöör
 Leeni Linna,
operaator Kullar Viimne, helilooja Sven Grünberg
39 min

Kolmapäeval, 25. märtsil kell 20:00 Sadamateatris

Kümme aastat tagasi ületasid sadade Tiibeti põgenike hulgas Himaalaja mäestiku kaks kolmeteistkümne aastast noormeest. Ühe vanemad pidasid poega aastaid hukkunuks. Kumbki pole oma lähedasi sellest ajast saati näinud - harva õnnestub teateid saata, ühendust võtta on riskantne, tagasipöördumine mõeldamatu. Nüüd saadavad mõlemad eestlasest sõnumitooja vahendusel vanematele videopostkaardi, mille abil aastaid lahus olnud perekonnad näevad meesteks sirgunud poegi, kes elavad ja õpivad Indias Dharamsala Tiibeti koolis. Nii selles idüllilises maakohas kui ka militariseeritud Lhasas jäädvustatud kohtumised toovad vaatajateni pildi Tiibeti kurvast tänapäevast.

Leeni Linna
Lõpetas 2009. aastal Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakooli filmirežii eriala režissöörina. On teinud mitmeid lühi mängufilme ja töötanud telerežissöörina. "Sõnumitooja" on Leeni esimene dokumentaalfilm. 
Valik töid: "Personal space" (2005), "Lootus sureb viimasena" (2006), "Vanapagan" (2006), "Klassikokkutulek" (2007) jne.   


Tiibeti programm 

Koostöös Eesti-Tiibeti Kultuuriseltsi ja Eesti Rahva Muuseumiga võõrustab festival Maailmafilm tänavu Tartus Lhodak Gaden Dhonnyilingi budistliku kloostri munkade kaheksaliikmelist delegatsiooni eksiilist Indias nende tiibeti kultuuripärandit tutvustaval ringreisil. Lisaks liivamandala tegemisele ja rituaalsetele tantsudele, linastub programmi raames ka ka noore eesti režissööri Leeni Linna Tiibeti pagulas-lastest rääkiv dokumentaal „Sõnumitooja“. 

24.-28. märtsil loovad mungad Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Ravibuda liivamandala ja tiibeti traditsioonilisi võiskulptuure ning esinevad loengute ja õpetustega. 25. märtsil toimub Sadamateatris rituaalsete tantsude etendus. Programm kulmineerub 29. märtsil Eesti Rahva Muuseumis tantristliku palveriitusega. Viimaks pühitakse liivamandala kokku ja puistatakse õnnistuste saatel Emajõkke. 

Lhodak Gaden Dhonnyilingi munkade viibimine Eestis on osa nende pikemast ringreisist Euroopasse, mille käigus peatutakse Leedus, Lätis, Eestis, Poolas, Slovakkias, Austrias ja Sloveenias. Munkade reisi eesmärgiks on koguda vahendeid, et hoida alal oma kloostri traditsioone ja samuti püüda taastada Tiibetis asuvat algset kloostrit, mis on peale 1959. aasta purustusi varemeis seisnud. 

Mandala on keeruline diagramm, mis kujutab maailmakõiksust puhastunud ja valgustunud vaatepunktist. Selle keskmes asuvas palees troonib virgunud olend, buda, antud juhul Ravibuda. Ravibuda (tib. sangs rgyas sman bla) kehastab kõigi valgustunud olendite ravivõimeid, tervendades mitte ainult "väliseid" haigusi ja vaevusi, vaid aidates ületada ka "sisemisi" tõbesid nagu vihkamine, kiindumus ja teadmatus, tuues lõpuks täieliku vabanemise ja virgumise. Kokkupuude Ravibudaga, tema mantra lausumine ja vastavate meeleharjutuste sooritamine ei anna mitte ainult tervistavat väge, vaid suurendab ka harjutaja enda ravivõimeid. Liivamandala luuakse ülima täpsusega kübehaaval värvilisi looduslikke pulbreid puistates, selle valmimiseks kulub mitu päeva. Pärastine liivamandala kokkupühkimine ilmestab kõigi maiste asjade püsitust. 

Tiibeti rituaalsed tantsud lähtuvad esoteerilisest vadžrajaana budismist ning kätkevad endas vaimset virgumist, puhastumist ja väge.

Traditsiooniliselt esitasid neid kloostrites mitmesuguste usuliste tähtpäevade aegu mungad (või nunnad), vaatama kogunes rahvas ümberkaudseist asulaist. Tantsijad kannavad suuri maske ja rikkalikult kaunistatud kostüüme, tantsu saadavad muusikainstrumentide nagu trummi, taldrikute ja pikkade tiibeti trompetite helid. Sügavamas tähenduses toimivad rituaalsed tantsud ühe meditatsiooni vormina ning samal ajal on nad ka ohverdus budadele/jumalustele. Hiina Rahvavabariigi võimu all on rituaalsete tantsude esitamine nagu ka mitmesugune muu usuline ja tiibeti vanu kultuuritraditsioone viljelev tegevus tihti keelatud või piiratud ning seepärast ähvardab seda unikaalset kultuurinähtust väljasuremise oht. 


www.tibet.ee


Kontakt

Laur Järv

Eesti-Tiibeti Kultuuriselts

laur.jarv@tibet.ee

53416324