Vanade inimeste ilusad elud 22. märts 2010

Siin kirjutab üks noor inimene. Sportlik ja aktiivne. Parimais aastais. Või kuidas selle vanusega nüüd ikka on?

Eilsete filmide käigus saime näha kolme versiooni inimelu lõpusirgest. Vananemisest Saksamaal ja Inglismaal, vananemisest linnas ja metsas. Saime ka läbi kaaluda oma arvamused vanadusest ja võib-olla mõtelda, et see, mida lääne ühiskond on õppinud tabuks pidama, ei olegi ehk nii hirmus.

Filmide autorid Martin Gruber ja Lucy Kaye väitsid, et nende hoiakud vananemisest muutusid filmi tegemise käigus. Rahulikumaks. Sõbralikumaks. Vanad inimesed lakkasid olemast ühtne mass ja said nende silmis indiviidideks, oma elu ekspertideks. Ja elud on põnevad. Võib-olla mitte ainult selle poolest, et nende elus on olnud sõda ja nad on sellega toime tulnud, selle läbi teinud ja üle elanud. Mitte ainult selle poolest, et keegi neist on pommitamise ajal pulmi pidanud, sellest suuremat välja tegemata. Nad on põlvkond, kes on sõjaaja viletsusest kasvanud välja läänelikku heaoluühiskonda, ja võib-olla tundub nende vanadus meile selle pärast ilus. Nad on ilusad inimesed.

Ja ikkagi tundub vanadus linnas kuidagi hädisem kui vanadus maal. Eilsed filmid tõid selle kontrasti kuidagi eriti tugevalt esile. Linnainimesed vajavad abilisi, kes neid üleval hoiaks, liikuda aitaks, üksindust peletaks. Mansi vanaema Siberis on aga ise see, kes hoiab üleval kaduvat maailma. Langetab üksi puid kui vaja, ja seda uskumatu kergusega, lihtsamalt kui mina kodus puid lõhun. Käib jahil. Käib suuskadega metsas kaselt tohtu lõikamas. Sest kõike lihtsalt tuleb ise teha, muidu jääb tegemata. Lihtsalt.

Madli Kütt