KAASAEGSED LÄHENEMISED VISUAALSES ANTROPOLOOGIAS

Uurimistöö / Suveniir (dialoogid)

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 18 min
  • Režissöör: Roger Horn
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Lõuna Aafrika Vabariik
  • Filmimispaik: Lõuna Aafrika Vabariik, Zimbabwe
„Uurimustöö / Suveniir (Dialoogid)“ kasutab Rodeesiast (Zimbabwest) leitud Super 8 mm formaadis filmimaterjali ja audiosalvestisi, mille on etnograafid kogunud Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis Zimbabwest sisserännanud naistelt. 1. osa „Uurimustöö“ avaldab uurija-filmitegija Horni välitöödel esile kerkinud isiklikke mõtteid ja katsumusi. 2. osa „Suveniir (Dialoogid)“ annab uurimistöös osalejatele võimaluse esitada Hornile küsimusi tema välitöödelt kaasatoodud suveniiride kohta, mis avab zimbabwelaste jätkuva väljarännu poliitilist ja majanduslikku tausta ning jõuab välja pikaaegse presidendi Robert Mugabe võimult kõrvaldamiseni 1. novembril 2017.


Režissööri info
Roger Horn õpetab Kaplinna ülikoolis visuaalset antropoloogiat, ammutades inspiratsiooni oma 19-aastasest kogemusest erinevatel aladel ja erinevates meediaväljaannetes. Lisaks õpib ta Kaplinna ülikoolis visuaalse antropoloogia doktorantuuris, uurides oma filmides käsitletud materjali Zimbabwe sisserännanute kohta Kaplinnas.

Óshlíð: jõesuu / mäenõlv - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Sarah Thomas, Jonny Randall
  • Originaalkeel: inglise, islandi
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Island
See film viib meid teekonnale mööda Óshlíði, mahajäetud rannikuäärset teed, mida peetakse Islandi üheks kõige ohtlikumaks ja kaunimaks. 2010. aastast alates, kui tee tunneliga asendati ja suleti, on mägi ja meri hakanud maad tagasi võtma. Film rändab Óshlíði lugudesse ja suhetesse inimestega, kes seda käigus hoidsid, seal sõitsid ja surid. Läbi nende häälte näidatakse surelikkuse loomust ja maastikku, kus inimesed pole peategelased. Filmi pealkirjal on korraga topograafiline ja filmi loomust hõlmav mõõde: islandikeelne liitsõna óshlíð tuleb sõnadest ós (jõesuu) ja hlíð (nõlv). Óshlíð on nii tee nimi kui ka selle koha nimi, kust tee tuleb ja kuhu ta tagasi jõuab.


Režissööri info
Sarah Thomas on antropoloogitaustaga kirjanik ja dokumentaalfilmitegija. Teda huvitab kohtade sügavuti uurimine: millised lood tekivad ja milline on meie suhe elukeskkonnaga. Ta on elanud maailma eri paigus ekvaatorist Arktikani. Pärast 2008. aasta majanduskriisi elas ta mitu aastat Islandi Westfjordsi piirkonnas ning oli tunnistajaks suurte ühiskondlike ja elukeskkonna muutuste perioodile, millest ta praegu mälestusi kirjutab. Ta on Glasgow ülikooli loovkirjutamise doktorant.

Jon Randall on põhjamaadest huvituv vabakutseline filmi- ja teatritegija, kes käsitleb peamiselt noori, kogukondi ja pärandit. Ta keskendub narratiivil põhinevate dokumentaalmaterjalide loomisele Loode-Inglismaa kunstiasutustele ja eraisikutele. Ta töötab lavastajana ka teatris Alternative Outcomes, mis uurib kodutu olemise kogemusi. Samuti on ta toonud lühifilmi- ja teatriprojekte noortele inimestele Cumbria ja Lancashire’i koolides ja heategevusasutustes.

Taasloodud suvi - AUTORID KOHAL

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 96 min
  • Režissöör: Bragard Magali, Enjolras Séverine
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
Veetes suve Pariisis ja selle eeslinnades, püüavad kaks noort režissööri teha viiskümmend aastat hiljem uusversiooni Rouch’ ja Morini kultusfilmist „Ühe suve kroonika“. See on ebatavaline portree tänapäeva noorusest peegelpildina 1960ndatele, kus taaskasutatakse naudinguga cinéma vérité’d.


Režissööri info
Séverine Enjolras ja Magali Bragard on mõlemad lõpetanud 2003. aastal visuaalse antropoloogia eriala Jean Rouch’ juhendamisel Paris Nanterre’i ülikoolis. 2009. aastal lavastasid nad koos terviseriskide uurimist ja haldamist käsitleva lühidokumentaali „Dombes“. Nad tegelevad dokumentalistika õpetamisega ning 2007. ja 2008. aastal korraldati ühiselt Jordani läänekaldal filmifestival. Séverine Enjolras on teinud veel mitmeid dokumentaale, tellimusfilme ja kodanikke kaasavaid töötube käsitlevaid filme. Magali Bragard tegeleb režissööritöö kõrval ka lava- ja pressifotograafiaga.

Mör vös: ühispalvus - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2019
  • Pikkus: 66 min
  • Režissöör: Liivo Niglas
  • Originaalkeel: udmurdi
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Tatašlõ rajoon, Baškortostani Vabariik, Venemaa
Film on üks neljast rituaalifilmist, mis kajastavad Baškortostanis elavate udmurtide religioosset praktikat. Sellesse, valdavalt islamiusulise elanikkonnaga, piirkonda hakkasid udmurdid migreerima 16. sajandil, kui Volga alad sattusid Vene võimu alla. Maksudest ja vägivaldsest ristiusustamisest kurnatud udmurdid põgenesid tervete külade kaupa Kama jõest ida poole, leides varjupaiga moslemitest baškiiride ja tatarlaste juures. Siin ei takistatud keegi neid elamast esivanemate kommete järgi ja umbes 20 000 kohalikku udmurti järgisid oma usutraditsioone ilma suurema välise sekkumiseta kuni nõukogude võimu religioonivastaste kampaaniateni. Mõnedes väiksemates ja kaugemates külades säilis küla- ja ühispalvuste komme kogu nõukogude aja vältel. Baškortostani Vabariigi Tatõshlõ rajoonis, kus udmurdid elavad 19. lähestikku asuvas külas, toimub tänapäevani pea kõikides külades juuni alguses külapalvus. Nädala hiljem peavad oma ühise ohvripalvuse mör vös kümme Jugi jõe paremal kaldal asuvat küla. Selleks kogunevad nende külade ohvripapid Vilgurti külla, et tuua jumalatele ohvriks mitu lammast. Ohvriloomade lihast ja külade elanikelt kogutud tangudest ja võist keedetakse ohvripappide juhtimisel rituaalne puder. Osa valminud putru tarbitakse kohapeal toimuva ühissöömise käigus, osa viiakse jagamiseks kõigi kümne küla elanike vahel. Film jälgib ühispalvuse ettevalmistamist ja läbiviimist, keskendudes Balzjuga küla noorele ohvripapile Fridmanile ja tema abilistele - nemad on keskseteks tegelasteks kõigis neljas filmis.


Režissööri info
Liivo Niglas töötab etnoloogia teadurina Tartu Ülikoolis. Ta on filmirežissöör, produtsent ning filmistuudio Mp Doc looja. Ta on teinud filme Siberis, Aafrikas, Kesk-Aasias ja Põhja- Ameerikas. Valik filme: Brigaad (2000), Juri Vella maailm (2003), Tavaline seiklus (2004), Vihma tegemine (2007), Kalarahvas (2008), Itelmen Stories (2010), Teekond Ussinuumajani (2015), Armastuse maa (2016).

TULEVIKKU OTSIDES

Alaprogrammi “Tulevikku otsides” keskmes on filmid, mis uurivad erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga inimeste universaalseid püüdlusi oma elusid luua. „H nagu Harry“ vaatleb empaatiliselt ja kaasahaaravalt, kuidas kujutleb ja loob oma tulevikku 11-aastane kirjaoskamatu Inglise poiss. „Ruumide vahel“ on aga film doktorantide igapäevaelust ja väljakutsetest Berliinis ja Méxicos. Lühifilmis „Adrian“ on nimitegelase elus läbi saanud oluline etapp ning lähenev lend tagasi koju tekitab vastuseta küsimusi tulevikuplaanide ja identiteedi kohta. „Aprikoosideta“ on poeetiline film identiteedi hoidmisest ja edasikandmisest olukorras, kui looduskatastroof on hävitanud Pakistanis suurte kogukondade terve materiaalse elu.

H nagu Harry - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 81 min
  • Režissöör: Ed Owles, Jaime Taylor
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Ühendkuningriik
Harry suureks kasvamise lugu: karismaatiline 11-aastane poiss, kes ei oska lugeda ega kirjutada, saabub põhikooli Londoni eeslinnas. Kas ta saab oma pühendunud õpetaja Sophie abiga üle kirjaoskamatusest, mis on ta peres valitsenud juba mitu põlvkonda? Samal ajal kui Suurbritannia on haaratud debattidest klasside, identiteedi ja sotsiaalse mobiilsuse üle, jälgib film Harryt kahe aasta jooksul, kui ta proovib ennast parandada mitte ainult akadeemiliselt, vaid ka uskudes, et teda ootab parem tulevik.


Režissööri info
Jaime Taylor jättis 2009. aastal õpetajakarjääri sinnapaika, et hakata tegema dokumentaalfilme, ning asutas koos Ediga stuudio Postcode Films. Ta on töötanud ka arendusprodutsendina BBC-s ja produtsendina Century Filmsis, töötades sarjaga „The Secret History of Our Streets“, mis on pälvinud Bafta nominatsiooni ning RTS-i ja kaks Griersoni. Ta töötas neli aastat kriitikute kiidetud dokumentaaliga, mida The Guardian kirjeldas kui imetabast: „see virgutas su aju ning murdis su südame“.

Ruumide vahel

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 76 min
  • Režissöör: Stephanie Brewster Ramírez
  • Originaalkeel: inglise, saksa, hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko, Saksamaa
„Ruumide vahel“ on dokumentaalfilm, mis kujutab akadeemilise töö tõuse ja mõõnu isiklikul tasandil. Vaadeldes viie noore doktorandi igapäevaelu Berliinis ja Méxicos – kahes vastandlikus multikultuurses linnas – süveneb film nende unistustesse ja hirmudesse, isiklikesse motiividesse, mis nende uurimistööd kannustavad, samal ajal avastades, kuidas ühiskonna- ja humanitaarteaduste uurijad arendavad välja omaenda ainulaadsed loovprotsessid ning näevad vaeva, et neid rakendada. „Ruumide vahel“ arutleb akadeemiliste asutuste- ja riikidevaheliste vahetusprogrammide kui kultuuridialoogi keerukate vormide üle. Peategelaste uurimisteemade kaudu vaadeldakse ka ülemaailmsete valupunktide kujunemist, arengut ja levikut.


Režissööri info
Stephanie Brewster (sündinud Méxicos 1983. aastal) on režissöör, stsenarist ja dokumentaalfilmitegija. Ta õppis filosoofiat Ibero-Ameerika ülikoolis (UIA) Mehhikos eesmärgiga saada filmitegijaks. Pärast seda õppis ta Pariisis filmikunsti kõrgkoolis ESEC. Tema lõputööks oli film „Pleasures of Age“ armastusest ja tundelisusest vanade inimeste vahel. Hiljem kaitses ta magistrikraadi kommunikatsiooni erialal politoloogia teaduskonnas (FCPYS) Mehhiko rahvusülikoolis. Õpingute kõrvalt on Stephanie olnud režissööriks ja operaatoriks ka antropoloogilistele dokumentaalfilmidele, nagu näiteks „Urban Communities in Mexico City“ ja „Women and Groups“.

Adrian

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 6 min
  • Režissöör: Tristen Bakker
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Saksamaa, Kanada
  • Filmimispaik: Saksamaa
Adrianil on käes viimane öö linnas, mis ta omaks võtnud on – Berliinis. Osalev dokumentaal, mis on filmitud ühe öö jooksul.


Režissööri info
Tristan Bakker on töötanud filminduses 20 aastat monteerija, dokumentalisti ja jutustajana ning on teinud ka ise viis dokumentaalmaterjalil põhinevat lühifilmi. Ta on töötanud operaatorina, salvestades bände ja esinemisi mitmete väljaannete jaoks ning ka omaenda Youtube’i kanali fastermilesanhour.com heaks.

Aprikoosideta

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 49 min
  • Režissöör: Daniel Asadi Faezi
  • Originaalkeel: burušaski
  • Tootjamaa: Pakistan, Saksamaa
  • Filmimispaik: Pakistan
Dokumentaalmuinasjutt identiteediheitlustest Hunza orus Põhja-Pakistanis.


Režissööri info
Daniel Asadi Faezi on sündinud 1993. aastal Saksamaal. 18-aastaselt veetis ta aasta Kolkatas, lapstööjõu vastu võitlevas vabaühenduses sotsiaaltööd tehes. Pärast seda elas ta Teheranis ning õppis keeltekoolis. 2013. aastast alates õpib ta Müncheni tele- ja filmiülikooli dokumentalistika osakonnas ning Lahore riiklikus kunstiülikoolis Pakistanis. Alates 17-aastaseks saamisest on ta olnud 11 lühifilmi režissööriks, mis on linastunud enam kui 100 filmifestivalil, sealhulgas Locarnos, Nyonis, Tamperes ja Mumbais. Ta on elanud ja töötanud Münchenis, Kolkatas, Teheranis ja Lahores ning räägib saksa, inglise, pärsia ja urdu/hindi keelt.

LINNASTUNUD

Suured lääne linnad on kosmopoliitsed asukohad, mis ühendavad endas inimesed, tehnoloogiad, kultuurilised ja majanduslikud suhted. Neis ilmnevad ka piirangud, kultuurilised ja geograafilised lõhed, ebavõrdsus ja puudulik kommunikatsioon. Linnad on koduks kultuuriliselt mitmekesistele naabruskondadele, kuid samas ka nende elimineerijad – tihti majanduslikel kaalutlustel. Need filmid ei ole linnast: linna infrastruktuurist, linnaplaneerimisest, ehitistest või liiklusest, vaid pigem ’linnadest linnas’, uurides seda, kuidas igapäevaelu linna kujundab ja kuidas see omakorda linna vormib. See on linnaelanike perspektiiv: tardunud reisijad, üksildased sohvasurfajad, mineviku valvurid, julged unistajad ja uue aja orjad, omavahel suheldes ja vaikides.

Vabariigi kullerid

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 33 min
  • Režissöör: Badredine Haouari
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
Ibrahim, Bathily, Martin ... Nad ei ela Pariisis, aga Place de la République on nende kohtumispaigaks. Hoides oma pilgu alati nutitelefonil, väntavad need uutmoodi töölised läbi Pariisi vastavalt rakendustest saadud tellimustele.



Režissööri info
Badredine Haouari on õppinud kinokunsti Montpellier’ ülikoolis ja dokumentaalfilmi Les Ateliers Varanis Pariisis. Ta on 10 aastat töötanud täispikkade filmide kostümeerija ja režissööri assistendina. Õpingute ajal pakkusid talle iseäranis huvi direct cinema vormis dokumentaalid, eriti Jean Rouch’ ja Chris Markeri tööd. Nende filmide põhjal tekkis tal soov ka ise režissööri rolli täita.

Võõras minu sohval

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Grzegorz Brzozowski
  • Originaalkeel: poola, inglise
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: Poola
Milline on emotsionaalne hind, mida me maksame võimaluse eest liikuda ringi globaliseeruvas maailmas? Kas see, mis meid vaatamata kultuurilistele erinevustele ühendab, on üksildus? See on dokumentaal neljast põimuvast veebipõhise majutusvõrgustiku liikmete kohtumisest, mis on inspireeritud Jim Jarmuschi stiilist. Kaasaegne linn sohvasurfajate vaatepunktist. Varssavist on saamas kohtumispaik eri maailmanurkadest pärit eri vanuses ja elukäiguga inimestele. Neid ühendab tunne, et ollakse eksinud, ning rusuv vajadus põgeneda üksilduse eest.


Režissööri info
Grzegorz Brzozowski on lõpetanud dokumentaalfilmikursuse Andrzej Wajda filmirežii meistriklassis ning õppinud ka sotsioloogiat, psühholoogiat ja ajakirjandust Varssavi, Utrechti ja Yale’i ülikoolis. Nüüd õpib ta Varssavi ülikooli sotsioloogiainstituudi doktoriõppes ning uurib kaasaegseid festivalikogukondi Poolas. Lisaks töötab ta toimetaja ja filmiarvustuste peatoimetajana iganädalases veebiajakirjas Kultura Liberalna.

Tulevikutehas

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Lana Askari
  • Originaalkeel: kurdi
  • Tootjamaa: Iraak
  • Filmimispaik: Iraak
„Tulevikutehas“ jutustab loo hüljatud sigaretivabrikust Silêmanîs. Üritades hoida paika ärimeeste kätte sattumast, unistab kunstiõpetaja Shaxawan vabriku muutmisest kaasavaks kunsti-, kultuuri- ja eksperimenteerimiskeskuseks linnaelanikele. Samal ajal on kunstiüliõpilane Shad asutanud vabriku territooriumile noortekeskuse, kuhu ta loob mängu- ja loomeala noortele. Vabrik pakub külastajatele võimalust põgeneda Kurdistani kriisidesse mattunud reaalsusest ning avardab linnakese võimalikke tulevikuväljavaateid.


Režissööri info
Lana Askari on Manchesteri ülikooli Granada visuaalse antropoloogia keskuse sotsiaalantropoloogia ja visuaalmeedia doktorant. Ta on varem õppinud antropoloogiat (sotsiaalantropoloogia magistrikraad Cambridge’i ülikoolist) ja dokumentaalfilmindust (visuaalantropoloogia magistrikraad Manchesteri ülikoolist) ning tema teadustöö ja dokumentaalfilmid puudutavad Iraagi Kurdistani migratsiooni, tulevikuväljavaadete ning planeerimis- ja taristuantropoloogia teemasid.

Minevikusadam

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 19 min
  • Režissöör: Lotte Haase
  • Originaalkeel: hollandi
  • Tootjamaa: Holland
  • Filmimispaik: Holland
Vaatlev lühidokumentaal ühest Amsterdami viimasest väljaarendamata tänavast: Sadama tänavast. Suurtes laohoonetes kauplevad inimesed teise ringi kaupadega ning taastavad vanu asju ja sõidukeid, nagu sõjaväe veoautod või omaaegsed trammid. Film jälgib 80-aastast Loed, kelle jaoks Sadama tänav on igapäevane keskkond. Ent mitte enam kauaks. Laohooned peavad tegema ruumi korteritele. Valutava südamega hakkab Loe oma tööruumi tühjaks tegema. „Minevikusadam“ on film tulevikust ja minevikust, säilitamisest ja äraviskamisest, hoidmisest ja lahtilaskmisest.


Režissööri info
Lotte Haase on visuaalantropoloog ja dokumentaalfilmitegija. Tudengina tehtud filmi „Dreams and Sacrifices“ on näidatud mitmetel festivalidel üle maailma. Lisaks oma dokumentaalidele teeb ta filme ka avalikele ja ühiskondlikele institutsioonidele ning õpetab filmindust lastele ja üliõpilastele.

Liikluse ümbersuunamise vahend

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Johan Palmgren
  • Originaalkeel: rootsi, inglise, saksa
  • Tootjamaa: Rootsi
  • Filmimispaik: Rootsi
Stockholmi keskel on liikluse eraldamise seade. See peaks autosid eemal hoidma ja ainult busse läbi laskma. Kuna tavalised autod läbivad seda kõigest hoolimata, lõpeb see fiaskoga ja iga nädal läheb katki sadu autosid. Juhtuvad traagilised ja naljakad olukorrad ning me jälgime tervet seda inimlike eksimuste segadust.


Režissööri info
Johan Palmgren on teinud viimase 20 aasta jooksul palju filme ja saanud hulgaliselt auhindu.

Tipptund

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 80 min
  • Režissöör: Luciana Kaplan
  • Originaalkeel: inglise, hispaania, türgi
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Türgi, USA
„Tipptund“ jutustab paralleelselt lugusid kolmest keskealisest peategelastest väga komplekssetes linnades: Mehhiko, Istanbul ja Los Angeles. Neile kõigile on ühine see, et nad veedavad peaaegu poole oma elust ühistranspordis ja autos, selleks, et tööle ja tagasi koju sõita. See olukord muudab nende eraelu mitmes mõttes komplitseerituks ja tekitab neis tunde, et nad kaotavad midagi olemuslikku, mis ei tule kunagi tagasi. Film jaguneb peatükkideks, vaadeldes, kuidas konfliktid arenevad ja jõuavad viimaks mingisuguse ilmutuse abil lahenduseni. Kas on aeg tehtud otsused üle vaadata, et eluga rohkem rahul olla? On see üldse võimalik?


Režissööri info
Luciana Kaplan on sündinud Argentinas, aga elab 1975. aastast alates Mehhikos. Ta on õppinud Mehhiko Filmikunsti Keskuses režissööriks. On olnud mitme dokumentaalfilmi režissöör ning töötanud ka produtsendi, abirežissööri ja stsenaariumiülevaatajana erinevate täispikkade, lühifilmide ja reklaamide juures. Praegu on ta dokumentaalfilmide järelproduktsiooni grandi Cuauhtémoc Moctezuma Ambulante juht ja Mehhiko Filmikunsti Keskuse dokumentaalfilminduse õppekava koordinaator.    

ARMASTUS ELU VASTU

Alaprogramm „Armastus elu vastu“ käsitleb mitmetahuliselt inimese hirmu tundmatuse ees ning vajadust hoida seda, mis talle armas. „Mr Kubota“ ja „Pierino“ uurivad pensionieas nimitegelaste selgelt struktureeritud elusid. Kui Pierino hindab ja vajab oma igapäevaseid kindlaid toimetusi ja keskendub olevikus elamisele, siis Mr Kubota on hirmust surma ees asunud igavese elu otsingutele. Surelikkuse peale on filmis „Alla salute – terviseks!“ sunnitud igapäevaselt mõtlema ka šõukokk Nick, kes saab raske haiguse diagnoosi, mis lõhub tema kõik senised plaanid. Tugeva eluenergiaga mees hakkab süvitsi uurima, mida üldse tähendab elu, tervis ja õnn. Küsimustega ebamäärase tuleviku suhtes tegeleb ka film „Tundmatusele vastu“, milles noored süürlased on sõja tõttu sunnitud oma elusid looma armastatud kodust kaugel Saksamaal. Filmis „Viimane popstaar“ toob paavsti kõne kuulama miljon inimest, ning näeme, kuidas nad enne Kristuse asemiku saabumist aega parajaks teevad. Maise armastusega tegelev etnograafiline film „Armastusest väikesel saarel“ vaatleb kahe iraani naise elusid sama mehe abikaasadena. See on kooseluvorm, mida võiks nimetada ka majanduslikuks liiduks, kuid mehe sügav armastus ühe naise vastu tekitab kooselus keerulisi väljakutseid.

Armastusest väikesel saarel

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Elaheh Habibi
  • Originaalkeel: pärsia
  • Tootjamaa: Iraan
  • Filmimispaik: Iraan
See on etnograafiline film armastusest, põgenemisest ja abielust muslimi ühiskonnas. See on ka retk, mis peegeldab naiste olukorda, katse lükata kõrvale muslimi naisi puudutavad uskumused, müüdid ja eelarvamused. Jälgides mehe ja tema kahe naise igapäevaelu Qeshmi saarel Iraanis, räägib film kooselust kahe naise ja ühe mehe vahel pärast seda, kui armastus nende elu dramaatiliselt muutis.


Režissööri info
Elaheh Habibi on visuaalantropoloog ja ajakirjanik, kes elab Iraanis Teheranis. Olles õppinud politoloogiat ja naisuuringuid, lõpetas ta hiljuti Manchesteri ülikooli visuaalse antropoloogia erialal. Ta on kirjutanud artikleid naiste olukorrast Iraanis ja teinud koostööd mitmete Iraani tuntud ajakirjadega. Teda huvitab iseäranis see, kuidas kasutada etnograafilist filmitegemist loova väljendusvahendina uurimaks seda, kuidas inimesed oma keskkonnaga suhtlevad.

Tundmatusele vastu

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Lydia Schamschula, Jeremy Glaholt
  • Originaalkeel: inglise, saksa, araabia
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa
„Tundmatusele vastu“ on dokumentaal üksteise kultuuridega suhestumisest ja nende jagamisest, kasutades universaalseid teemasid, nagu muusika, kunst, perekond ja sõbrad. Berliini kauni talvemaastiku taustal püüdsime pildile seitsme tähelepanuväärse kodumaalt eksiili minema sunnitud süürlase igapäevaelu.


Režissööri info
Lydia Schamschula on näitleja, monteerija ja režissöör. Ta on õppinud näitlemist Berliinis muusika- ja etenduskunstide koolis. Oma näitlejakarjääri alguse veetis ta teatrites Saksamaal (Münchenis, Frankfurdis Schauspielhausis, Bochumis jm). Olles omandanud kogemusi teatrimaailmas, otsustas ta kasutada oma oskusi ka filmimaailmas, ta on tuntud Saksa telešõudest ja filmidest. „Tundmatusele vastu“ on tema režissööridebüüt. Jeremy Glaholt kolis 2013. aastal Berliini, kus ta lavastas ja võttis üles oma lühifilmi „Catch“. Uuesti tuli ta Euroopasse aastal 2014, et osaleda filmi „Catch“ esilinastusel Poola prestiižsel filmifestivalil Camerimage. Operaatorina on ta rännanud nii Brasiilias Amazonase vihmametsades ja Recife slummides kui ka Berliini ajaloolisel maastikul.

Mister Kubota

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 54 min
  • Režissöör: Anush Hamzehian, Vittorio Mortarotti
  • Originaalkeel: jaapani, inglise
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Jaapan
Hr Kubota uurib surematuid meduuse, eesmärgiga välja selgitada, kuidas ka inimesed igavesti elada saaksid. Hr Kubota otsib igavikku, kuna tal on meeletu hirm surma ees. Niisiis on ta otsustanud mitte surra.


Režissööri info
Anush Hamzehian (snd 1980) ja Vittorio Mortarotti (snd 1982) on pühendanud kõik oma tööd nii ühiskondlikus kui geograafilises mõttes äärealadel paiknevatele rühmadele. Viimastel aastatel on nad viinud ellu projekte Valgevenes, Jaapanis, Armeenias, USA-s, Itaalias ja Belgias, kus nad on käsitlenud nii poliitiliste pagulaste, endiste kaevurite, prostituutide kui ka tsunami või Balkani sõjad üle elanud inimeste lugusid. Nende dokumentaalid on linastunud rahvusvahelistel festivalidel, nagu Marseille Primed, Filmer le Travail de Poitiers ja Ushuaia SHH.

Viimane popstaar

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Carlo Prevosti, Stefano Zoja, Claudio Casazza
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Itaalia
See film on sündinud suursündmuse kroonikana, ühe võimsa ja kaasahaarava hetke ootuses. See on kõikehõlmav pilk, mis keskendub usklikele, kes on tulnud, et kuulda ja näha paavsti: miljon inimest, kes saabuvad tasahaaval parki küll üksi, küll suurte rühmadena. Aja kiiremaks möödasaatmiseks peetakse piknikku ja mängitakse mänge, kuulda on nii laste kui täiskasvanute palveid. Kohati näeb see välja kui lõbustuspark: kogu sündmus on üle ujutatud sageli konteksti sobimatust muusikast. Lehvivad sallid, mis viivad mõtted jalgpallimeeskonna ergutamisele. Film inimestest, kellest mõned hardalt palvetavad, teised lihtsalt ootavad, tehes pilte ja selfisid, et sündmust meenutada ja jagada. Muusika on pidev, lakkamatu, ning varjutab iga mõtte – näib, justkui oodataks kontserti. See on film nüüdisaegsest usust, mis vaikust ei tunnista.


Režissööri info
Carlo Prevosti tegi 2010. aastal algust dokumentaalidega „Con le ruote per terra“ („Mõlema rattaga maa peal“), jutustades Itaalia kuni 22-aastaste ratastoolikorvpallurite meeskonna Euroopa meistrivõistluste ootusest, ning „Sentire il mio passo sul sentiero“ („Tunnen oma sammu rajal“), mis intervjueerib inimesi, kes on otsustanud loobuda linnaelust ning kolida mägedesse. Aastal 2013 valmis „Movement for 21 pianos“ maestro Daniele Lombardi tööde ainetel ning ta on ka samal aastal valminud „Capulcu – Voices from Gezi“ üheks autoriks. Stefano Zoja on ajakirjanik ja filmitegija, üks filmi „Capulcu – Voices from Gezi“ režissööridest. Ta on dokumentaali „Appunti sulla sabbai“ („Jäljed liival“) autor, mis jutustab psühholoogide juhitavast humanitaarabiprojektist Johannesburgi slummides, ning ta on olnud kaasautoriks ja täitnud tehnilisi ülesandeid mitmete dokumentaalfilmide ja videote juures. Ajakirjanikuna on ta teinud nii artiklite kui fotode näol koostööd paljude rahvuslike suurkujudega. Claudio Casazza esitles hiljuti Bollate vanglas üles võetud dokumentaalfilmi „Un altro me“ („Teine mina“), mis on saavutanud häid tulemusi peamistel Itaalia festivalidel (auhinnatud festivalidel Festival dei Popoli, Mese del documentario, Ischia filmifestival). Ta on varemgi dokumentaalfilme teinud: „Era la città dei cinema“ (2010) on vaade Milano kinode ajaloole ning Torino filmifestivalil linastunud „Habitat [Piavoli]“ (2013) portreteerib režissöör Franco Piavolit.

Pierino

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 68 min
  • Režissöör: Luca Ferri
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Itaalia
„Täpselt üks aasta, 1. jaanuarist 31. detsembrini. Viiekümne kahe neljapäeval hommikul kella 10.30-st 11.30-ni olen kohtunud hr Pierino Acetiga tema kodus. Ta on kindlate harjumustega mees, suhtub filmikunsti tohutu kirega ning on nüüd valgekraeelu järel pensionile jäänud. Olen iga kord küsinud talt sama küsimuse: „Mida sa sel nädalal tegid?“ Üllatav tulemus johtub tema päevade korraldatusest, tema eksimatust mälust ning aja lakkamatust voolamisest meie kohtumiste vahel.“


Režissööri info
Luca Ferri (sündinud Itaalias Bergamos 1976) töötab pildi ja sõnaga. Ta on õppinud omal käel ning alates 2011. aastast pühendunud kirjutamisele, fotograafiale ja filmide lavastamisele, mis on linastunud nii Itaalias kui ka rahvusvahelistel festivalidel. Tema esimene täispikk film „Abacuc“ valmis 2015 ning see linastus Torino filmifestivalil ja festivalil Mar del Plata. Film „Colombi“ linastus 73. Veneetsia festivalil Orizzonti sektsioonis. 2018. aastal valiti tema uusim teos „Dulcinea“ 71. Locarno filmifestivali võistlusprogrammi „Signs of Life“

Alla salute - terviseks!

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Brunella Fili
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Itaalia
Nick on 48-aastane šõukokk – ta jutustab publikule lugusid, tehes samal ajal süüa ja kuulates muusikat. Tema kokandusetenduse filosoofia põhineb uskumusel, et „toit on elutähtis komponent mehhanismis, mis viib edasi majandust, kultuuri ja tervist”. Tervist, täpselt. 2015. aasta veebruaris diagnoositi Nickil vähk. Sel ajal ta karjäär õitses: elu oli täis tööd, sõpru ja suuri plaane. Sealt edasi muutus kõik. Kas inimene saab olla õnnelik, hoolimata raskest haigusest? Ta esitas endale selle küsimuse, kui tal oli diagnoositud Mitte-Hodgkini lümfoom. Haigusest sai väljakutse leida omaenda õnne retsept. Lõpuks avastab ta, et haigusega kohanemiseks on võimalusi mitu; et ta keha on nagu kummipael ja õnnel on väga tihti isiklik retsept, mis on kõigil erinev; et inimene võib olla õnnelik isegi haiglavoodis lamades. See retsept pole seotud mitte ainult saatusega, vaid ka iseenda vaimujõuga.


Režissööri info
Brunella Fili on Baris sündinud režissöör ja kirjanik. Pärast humanitaarkallakuga keskkooli lõpetamist astus ta Bologna ülikooli, kus omandas bakalaureusekraadi kommunikatsiooni erialal ja magistrikraadi filminduses kõrgeima hindega. Ta on osalenud nii režissööride ja stsenaristide kui ka operaatorite ja produtsentide töötubades. Ta alustas karjääri filmitegijana Milanos ja Baris. Pärast 2013. aastal Principi Attivi võistluse võitmist asutas ta Apuulias koos meeskonnaga iseseisva filmikompanii.

KUNST HOIAB ELUS

Film „Rahvus“ on lugu bessermanidest, kes elavad Põhja-Udmurtias Venemaal. Bessermanide omapärane laulustiil on üks väheseid traditsioone, mis neid tänapäeval udmurtidest ja venelastest eristab. Kui „Rahvuses“ hoiab laulutraditsioon üht etnilist gruppi elus, siis Kõrgõstanis aset leidvas filmis „Džamilija“ lõhub 1958. aastal kirjutatud samanimeline raamat aga naisi rõhuvaid traditsioone. See on 8mm kaameraga filmitud kunstiliselt imekaunis film vapratest naistest, kes inspireerituna ühest kirjandusteosest otsivad ja leiavad oma vabadust. Kunstist ja vabadusest räägib kaasahaarava loo ka „Mr Finne tegelikkuse tunnel“, kus filmi nimitegelase kaudu uuritakse psühhedeelse kogemuse mõju inimese igapäevaelule ja eneseväljendusele. Eneseväljendusvabadus on kesksel kohal filmis „Ema ballid“. Peategelane Amber Vineyard on USAst alguse saanud ballisaali kultuuri Hollandisse tooja. Subkultuur, mis pakub võimalust eneseväljenduseks läbi ekstravagantse riietuse ja liikumisviisi, on oma põhiolemuselt kaasav erinevate vähemuste suhtes ning annab kodu ja kogukonna neile, kes on kõige haavatavamad.

Rahvus - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Julia Mironova
  • Originaalkeel: vene, udmurdi
  • Tootjamaa: Venemaa, Soome, Holland
  • Filmimispaik: Venemaa
See lugu räägib väikesest bessermanide etnilisest rühmast Põhja-Udmurtias Venemaal. Nõukogude režiimi ametlik poliitika oli bessermanide rahvaarvu vähendamine ja nende lõimimine udmurtide ja venelastega. Alles on jäänud vaid üks neid eristav omadus – unikaalne laulustiil krez. Maria Korepanova on rahvalaulik, kes üritab säilitada rahvuse identiteeti, kogudes, lauldes ja levitades krez’i üle maailma. Teine tegelane – bessermani aktivist Valerian Sabrekov – proovib hõimukaaslastele meenutada, kes nad on. See on dokumentaalfilm tendentsist, et etnilised vähemused kipuvad kaduma. Naljakas lugu teemal, mis pole naljaasi: rahvuslik identiteet meie globaliseeruvas maailmas.


Režissööri info
Julia Mironova on sündinud 8. septembril 1977. aastal Abakani linnas Hakassias. 1999. aastal lõpetas ta Hakassi riikliku ülikooli germaani-romaani filoloogia instituudi. 2007. aastal lõpetas ta Peterburi riikliku kunstiakadeemia filmirežissöörina. 2005. aastast praeguseni on ta töötanud telerežissöörina.

Džamilija

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 84 min
  • Režissöör: Aminatou Echard
  • Originaalkeel: inglise, vene
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Kõrgõzstan
Filmi tegevus toimub Kõrgõzstanis, kus otsitakse Tšõngõz Ajtmatovi romaani peategelast. 1958. aastal kirjutatud „Džamilja“ viib meid läbi kogu maa ning teel kohtame mitmete põlvkondade naisi, kes jutustavad meile Džamiljast, noorest naisest, kes rikub Kõrgõzstani sotsiaalseid norme. Temast kõneldes avavad need naised ka ennast ning jutustavad meile oma unistustest, armastusest, soovidest ja vabadusest.


Režissööri info
Aminatou Echard on õppinud etnomusikoloogiat ja kinokunsti. Eksperimentaal- ja dokumentaalfilmikunstnikuna on Aminatou fookus sellel, kuidas ruum muudab inimesi ja kuidas inimesed asustavad ruume. Ta arendab seda ideed edasi, uurides suhet heli ja pildi vahel. Välitööd on tema loomingus olulisel kohal. Olles töötanud neli aastat Boliivias etnomusikoloogia alal, otsustas ta 2006. aastal pöörata uue lehe Kesk-Aasias (Kõrgõzstan, Usbekistan, Kasahstan), hakates koguma pilte ja helisid, et saada aru ruumi ja inimeste vahelisest seosest.

Hr Finne tegelikkuse tunnel - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 47 min
  • Režissöör: Henrik Edelbo
  • Originaalkeel: taani
  • Tootjamaa: Taani
  • Filmimispaik: Taani
Pärast Taani kuningliku kaunite kunstide akadeemia lõpetamist 2015. aastal teenis Christian Finne elatist oma äärmiselt detailse psühhedeelse kunsti müümisega. 2008. aasta majanduskriis tabas kunstiturgu eriti raskelt ning nüüd peab ta oma stuudios elama. Oma esimest soolonäitust ette valmistades on tal raske ära elada. Film jälgib, kuidas Finne avastab kunstiliselt omaenda psüühikat ja universumi mustreid, proovides taas jalgele saada.


Režissööri info
Rulatajate kommuunist võrsunud Henrik Edelbo, kelle kirg oli teismelisena rulatajatest filme vändata, on edasi liikunud ja viimased 13 aastat olnud operaator dokumentaalides, televisioonis, kommertsfilmides ja muusikavideotes. Tema esimene film režissöörina „Hr Finne tegelikkuse tunnel“ esilinastus 2018. aastal festivalil CPH:DOX 2018.

Ema ballid - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 48 min
  • Režissöör: Catherine van Campen
  • Originaalkeel: hollandi, inglise
  • Tootjamaa: Holland
  • Filmimispaik: Holland
„Ema ballid“ portreteerib Amber Vineyardi, kes on sündinud USA-s ja elab nüüd Amsterdamis. Ta on Hollandi esimese ballisaali House of Vineyard asutaja. Selles ballisaalis ei tantsita quickstep’i, fokstrotti ega Viini valssi, vaid siin valitsevad vogue fem, runway ja sex siren. Amber kasvas üles ranges Ameerika perekonnas, kus tema loomingulistele puhangutele reageeriti halvakspanuga. Kui ta aga 15-aastasena koos emaga Hollandisse kolis, sai tantsimine tema eneseväljendusviisiks. Ekstravagantsete tantsuetendustega tuntud House of Vineyardi emandana annab ta oma järgijatele võimaluse end väljendada ning enesekindlust kasvatada. Ühtlasi on ta astunud suure sammu ballisaali ja vogue’imise rahvusvahelise tuntuse suurendamise teel.


Režissööri info
Catherine van Campen (snd 1970) elab ja töötab Amsterdamis ning on õppinud Amsterdami ülikoolis ajalugu. Ta on dokumentaalfilmitegija ning tema dokumentaalid on linastunud üle maailma (MoMAs New Yorgis, festivalidel Berlinale, Hot Docs, Visions du Réel, IDFA). Tema filmid on võitnud kümneid auhindu, sealhulgas ka Hot Docsilt, IDFA-lt ja Visions du Réelilt.

EEDENI LEIDMINE JA KAOTAMINE

Metsik ruum oli kunagi lopsaka ja korrastatud Eedeni aia hukka mõistetud vastand, kuid mingil hetkel sai neist üks ja seesama asi. Metsikut looduskeskkonda ei vaadanud lunastusena mitte ainult ökoloogid, vaid kogu tsivilisatsioon. Seda hakati nägema taastumise ja uuenemise kohana. Kuid kas metsik looduskeskkond on veel üldse alles? Ja kuidas on hea ja kurja tundmise puuga? On pigem looduskeskkonnad, mille eest võitlevatele põliselanikele on nende säilimine elu ja surma küsimus. On linnades elavate noorte põlvkondade kodused linnadžunglid. On lood, mis liikidevahelise kooselu kirjeldamise asemel räägivad pigem selle ebaõnnestumisest. Me peame Eedeni ise üles leidma, selle erinevates vormides.

Odadest piiratud

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 90 min
  • Režissöör: Christopher Walker
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: USA, Ecuador
  • Filmimispaik: USA, Ecuador
Hispaania konkistatooride saabumisest saadik on Ecuadori waorani hõim Amazonase vihmametsa odadega kaitsnud. 1950. aastatel rajasid Ameerika misjonärid naftakompaniidele tee waorani maadele. Nüüd on 70% Ecuadori Amazonasest, mis on koduks tosinkonnale hõimule, jagatud naftapuurimisaladeks, mis reostavad ühte kõige mitmekesisemat vihmametsa meie planeedil. Vaid ühel väiksel hõimul, waoranidel, on õnnestunud enamik oma maast naftatööstuse käest päästa. Nüüd on hakanud Ecuador waorani viimast puutumata vihmametsa rahvusvahelisele naftatööstusele maha müüma, selle hulgas ka Yasuni rahvusparki, kus arvatakse elavat rohkem erinevaid liike hektari kohta kui kuskil mujal maailmas. Kolme aasta jooksul just enne waorani naftapuurimisala nr 22 oksjonit jälgib „Odad igast suunast“ karismaatilist noort waorani aktivisti Opit, kui ta jutustab dramaatilise loo hõimude kogukonna raevukast vastuhakust ühes maailma kõrvalisemas ja kaunimas piirkonnas. „Odad igast suunast“ on kaasahaarav lugu, mis näitab jooksvalt toimuvaid sündmusi ning ilmestab harva filmilindile jõudvaid keerukaid vastasseise kliimamuutuse eesrindel.


Režissööri info
Christopher Walker on auhinnatud produtsent ning rahvusvahelisele televisioonile tehtud dokumentaalfilmide režissöör. Viimase kümne aasta jooksul on ta produtsendi ja režissöörina kajastanud päevakajalisi teemasid üle maailma. Teemade hulgas on olnud maade õigused Brasiilias, tubakas Malawis, nälg Lõuna-Aafrikas, mehhiklaste migratsioon USA-sse, poliitilised muutused Ida-Euroopas, Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Kagu-Aasias. Ta on olnud juhtiv- ja kaasprodutsent ka mitmetes rahvusvaheliste suhete teemalistes dokumentaalfilmides. Samuti on ta olnud kahe immigratsiooni ja tervisemuresid käsitleva ÜRO Rahvastikufondi dokumentaalfilmi produtsent ja režissöör ning teinud ÜRO Lastefondi jaoks vitamiinidest rääkiva dokumentaali.

Saareelanik

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 92 min
  • Režissöör: Stéphane Goël
  • Originaalkeel: prantsuse, hispaania
  • Tootjamaa: Sveitš
  • Filmimispaik: Tšiili
Robinson Crusoe on Tšiili rannikust sadade kilomeetrite kaugusel asuv väikesaar, kus šoti madrus Alexandre Selkirk tegi 1704. aastal läbi imelise kogemuse, mis oli inspiratsiooniks Daniel Defoe samanimelisele romaanile. 1877. aastal läks saar noore Šveitsi aristokraadi Alfred von Rodti omandusse. Rodt oli kindlameelne optimist, väsimatu uurija ja vastuvaidlemist mitte lubav mässaja, kes kutsus ellu mitmesuguseid ettevõtmisi lootuses sellel kaljutükil ressursse leida. „Saareelanik“ sukeldub Robinson Crusoe aegade reaalsusse. Saare asukad ei ole tšiillased ega šveitslased, kuid neil on tugev identiteet ja nad ei võta vastu midagi, mis tuleb „väljast“ – ei loomi, taimi ega inimesi. See on film unenäotaolise elu utoopiast, mis põhineb saare asukate ja keskkonna „puhtusel“. See on tugev ja kinematograafiline kaasaegse maailma metafoor: enesekesksus, mis põhineb hirmul.


Režissööri info
Sündinud 1965. aastal Šveitsis Lausanne’is. Ta on töötanud toimetaja ja vabakutselise režissöörina alates 1985. aastast. 1987.–1993. aastani elas ta New Yorgis. Oli mitmete kunstiliste ja eksperimentaalsete videote režissöör, kuni liikus dokumentaalfilmide juurde.

Lukomir, mu kodu - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 62 min
  • Režissöör: Manca Filak, Žiga Gorišek
  • Originaalkeel: bosnia
  • Tootjamaa: Sloveenia
  • Filmimispaik: Bosnia ja Hertsegoviina
Lukomir on Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni kõige kõrgemal asuv küla (1472 m üle merepinna). See asub Bjelašnica mäeaheliku lõunanõlvadel. Hoolimata rahva väljarändest ning turismi osatähtsuse suurenemisest viimastel aastakümnetel on rändkarjakasvatus jätkuvalt üks Bjelašnica külakeste põhilisi tegevusalasid. Külaelanike elu iseloomustab perede ja lambakarjade hooajaline rändlus. Siinse elu võib jagada laias laastus suveperioodiks Bjelašnical ning talveperioodiks madalamal asuvates külades Sarajevo ümbruses. „Lukomir, mu kodu“ on 2014. aasta aprillist 2017. aasta maini üles võetud etnograafiline film, ühe vanapaari elu visuaalne etnograafia.


Režissööri info
Manca Filak ja Žiga Gorišek tegutsevad visuaalse antropoloogia valdkonnas alates 2011. aastast. Mõlemad on lõpetanud etnoloogia ja kultuuriantropoloogia kraadiõppe Ljubljana ülikoolis Sloveenias. Nad osalevad Ljubljana etnograafiliste filmide festivali ning visuaalse etnograafia suvekooli korraldamisel Sloveenia teaduskeskuses. Nende filmid on linastunud mitmetel Euroopa etnograafiliste ja dokumentaalfilmide festivalidel. Nad esitlevad oma töid Ethnocinema Productioni nime all.

Empaatiast roheline

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 23 min
  • Režissöör: Aime Dorsett
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Ühendkuningriik
Kas toataimed hakkavad tõusma koduloomade staatusse? See helge film uurib liikidevahelisi suhteid ja ebatavalisi sõprussidemeid, mis võivad õitsele lüüa isegi inimese ja kaktuse vahel. Linnainimeste lähedased suhted lemmikloomadega on üldteada, aga millised tunded on neil toataimede vastu, kellega nad samuti kodu jagavad? Kas empaatia, hoolimine ja armastus laieneb ka sellistele liikidele, mida tavaliselt peetakse ajutisteks või lausa söödavateks? Kujuta ette, kui selline empaatia laieneks kogu ümbritsevale keskkonnale – milline positiivne mõju sellel küll oleks!


Režissööri info
„Olles varem tegutsenud turunduse valdkonnas, astusin täiskasvanud õppurina hoopis uuele rajale, milleks olid antropoloogilised välitööd. Lõpetanud äsja visuaalantropoloogia magistrantuuri Goldsmithsis, ihkan kannatamatult jagada publikuga nii inimeste kui ka teiste liikide lugusid, millega kokku puutunud olen. Selline suurepärane akadeemiline teadmus väärib jagamist paljude, mitte vaid üksikutega. Ja film on selleks täiuslik vahend. Mulle meeldib võtta oma süžeede aluseks päriselu lugusid, tehes peategelastega tihedat koostööd. Mu filme on kerge vaadata, ent neil on ka sügavam sõnum. Olgu see siis film meie armastatud toataimedest, millel on ka sügavam keskkondlik sõnum, või film, mis küsib, kes juhib autot, tehes sissevaate soorollidesse. Usun, et antropoloogilised filmid on tulevik, mille loomisel loodan kaasa mängida.“

Loomad ja muud inimesed

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 89 min
  • Režissöör: Flavio Marchetti
  • Originaalkeel: saksa
  • Tootjamaa: Austria
  • Filmimispaik: Austria
„Loomad ja muud inimesed“ tutvustab vaatajatele Viini loomade varjupaika ja selle asukaid. Kokkupuuted inimeste ja loomade vahel, personaalsed lood ja iseärasused on õrnad, vahel kurvad, siis jälle veidrad. Õrn pilk loomade olemusele ja kriitiline pilk inimeste vastutustundetusele.



Režissööri info
Flavio Marchetti (snd 1980 Itaalias) õppis esmalt Rooma 3. ülikoolis õigusteadust, liikudes seejärel Viini filmiakadeemiasse filmiproduktsiooni erialale. 2010. aastal lõi ta produktsioonifirma La Banda Film. 2013–2015 töötas tootmismanagerina Nikolaus Geyrhalter Filmproduktionis. „Loomad ja muud inimesed“ on tema režissööridebüüt.

ÜLEILMASTUMISES NAVIGEERIMINE

Riikide langemine, kadunud maailmad, rahaahnus, rahvusvahelised ettevõtted, võimul olevad mehed. Globaliseerimine on vahel nähtamatu, kuid alati jõuline. Selle programmi kolm filmi kaardistavad globaliseerumist erinevatel tasanditel ja erinevate juhtumite näitel. Filmis „Chateau“ toob Lisbet Holtedahl kokku palju aastaid antropoloogilist uurimistööd, nn „ülespoole uurimist“, mis tähendab, et ta on uurinud võimul olijate elu ja elus ette tulevaid valikuid ning igapäevaelu kujundavate vastukäivate jõudude haldamist. „Mälestused idast“ on eepiline rännufilm Mongooliasse ja Jaapanisse, uurides ühelt poolt möödanikku, ja näidates teisalt, kuidas turumajandus on mineviku välja tõrjunud. Sellele paralleelselt kulgeb film „Myanmarket“ – film Myanmarist (Birmast), mis oli alles hiljuti maailmast täiesti isoleerunud piirkond, mida rahvusvahelised ettevõtted ja investorid näevad nüüd globaliseerumise viimase rajatisena.

Chateau - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 113 min
  • Režissöör: Lisbet Holtedahl
  • Originaalkeel: prantsuse, fulani
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Kamerun, Prantsusmaa, Itaalia
Portreefilm ühest rikkaimast Kameruni töösturist Al Hajji Mohamadou Ousmanou Abbost. Filmitud rohkem kui kümne aasta jooksul. Süžee põhiliin tiirleb ümber Al Hajji suurejoonelise palee ehitamise, mis kerkib tema kodulinna Ngaoundéré äärealale Põhja-Kamerunis. Kaamera järgneb Al Hajjile Prantsusmaal, Itaalias ja Kamerunis. Näeme tema suhteid ja läbirääkimisi kohalike elanikega, Euroopa oskustöölistega, kes paleed ehitavad, äripartneritega kohapeal ja välismaal ning ka kohaliku omavalitsuse, piirkonnajuhtide, riiklike autoriteetide ja poliitikutega. Läbi Al Hajji Abbo ning tema armastuse ja vihkamise Euroopa partnerite vastu üritab film tabada rikaste ja vaeste vastakat ning keerulist suhet – Põhja ja Lõuna vahel.



Režissööri info
Lisbet Holtedahl on sündinud 1946. aastal Kopenhaagenis, hariduse saanud Oslos ja Pariisis. Ta on antropoloogiaprofessor ja visuaalkultuuri magistriprogrammi looja Tromsøs Norra Arktika ülikoolis. 1970. aastast alates on ta teinud visuaaletnograafilist uurimistööd Ida-Nigeris, Põhja-Norras ja Põhja-Kamerunis.

Mälestused idast - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 86 min
  • Režissöör: Niklas Kullström, Martti Kaartinen
  • Originaalkeel: mongoolia, jaapani, hiina, korea
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Mongoolia
„Mälestused idast“ on ootamatu reisifilm Mongoolia ja Jaapani Kaug-itta. Segades mineviku ja oleviku raskusteta kokku üheks, visuaalselt suurepäraseks looks seiklustest, uurimisretkest, armastusest, surmast, vandenõudest ja rahvaste allakäigust. Seda kõike jutustab surnud soomlane kaugelt põhjast. Soome keeleteadlane ja diplomaat G. J. Ramstedt reisib 19. sajandi lõpu muistsesse, uskumuste ja traditsioonide maailma, mida on tänapäeval asendamas ideoloogiad ja turumajandus. Ta oli tunnistajaks viimase saja aasta sündmustele, meenutades meile, miks me siin täna oleme.

#SoomerootsiKevad


Režissööri info
Niklas Kullström on produtsent, režissöör, kinematograaf ja meediakunstnik. Tal on bakalaureusekraad esteetikas Helsingi ülikoolist ja magistrikraad fotograafias Aalto ülikoolist. Kullström on töötanud selliste filmidega nagu lühidokk „Say Hello in Slovio“, Mikko Myllylahti lühifilm „The Dijon Story“ ja Boris Mitixi täispikk dokumentaalfilm „In Praise of Nothing“. Tema teoseid on näidatud üritustel üle maailma, millest üks silmapaistvamaid on 2015. aasta Hamburgi fototriennaal.

Martti Kaartinen on Soome filmitegija ja stsenarist. Ta on mänginud peaosi lühifilmides, mida on näidatud nii suurtel festivalidel kui ka televisioonis. Taustauuringud filmi “Mälestused idast” jaoks viisid ta pikaks ajaks mitmele poole üksipäini reisima ja kohalike sekka elama: kuuks ajaks Tōkyōsse, kuueks kuuks Mongooliasse ja mitmeks nädalaks Hiinasse. Praegu on ta seotud erinevate filmiprojektidega nii režissööri, stsenaristi kui näitlejana. Ajakirjanikuna on ta kirjutanud artikleid ühiskondlikel ja kultuurilistel teemadel ning teinud erinevate väljaannete jaoks fotoreportaaže. “Mälestused idast” on Kaartineni režissööridebüüdiks.

Myanmarket

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Eva Knopf
  • Originaalkeel: saksa, birma
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Myanmar
Alles hiljuti oli Myanmar sõjaväelise diktatuuri tõttu maailmale suletud. Praegu näevad investorid seda riiki kui globaliseerumise viimast rinnet. „Myanmarket“ uurib, kuidas birmalased muutuste ajastul uute majanduslike võimaluste ja traditsiooniliste väärtuste keskel edasi liiguvad.


Režissööri info
Eva Knopf on dokumentaalfilmitegija ja filmiuurija. Ta on õppinud filmirežiid Baden-Württembergi filmiakadeemias ning kultuuriantropoloogiat ja meediauuringuid Göttingenis, Amsterdamis ja Berkeleys. Oma filmides vaatleb ta globaalsete sündmuste mõju üksikisikute elule ning jutustab isiklikke lugusid, mis valitsevate suundumustega vastuollu lähevad. Eva õpetab Berliini vabaülikoolis visuaalse ja meediaantropoloogia osakonnas. Palju aastaid on ta töötanud projektsionistina väärtfilmikinodes.

MEELTE ANTROPOLOOGIA

Antropoloog Sarah Pingi järgi on fookus meeltele kaasaegse antropoloogia üks võtmesõnu. Nägemine, kuulmine, maitse, lõhn ja puudutused, käelised praktikad, helide puudumine või üleküllus, valgus ja tumedus – see programm tõstab esile taju olulisust maailma mõistmisel ning kultuuri ja sotsiaalsete suhete loomises, nagu ka „kultuuriliste väärtuste edasi andmise avenüüna“ (Constance Classen)

Päikesekreem

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 10 min
  • Režissöör: Aylin Gökmen
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Sveitš
  • Filmimispaik: Ungari
Tekk muutub lossiks, soost saab vesiliiv – 5- ja 6-aastase Morné ja Carey jaoks on maailm mänguväljak. „Päikesekreem“ on kahe tahuga reis: laste jaoks on see metsaskäik ning vaatajate jaoks ajas rändamine, kui nad filmi vaadates tagasi lapsepõlve viiakse.


Režissööri info
Aylin Gökmen on šveitsi-türgi režissöör, kel on bakalaureusekraad filosoofias ja kirjanduses Lausanne’i ülikoolist. 2016. aastal sai ta stipendiumi, et õppida dokumentaalfilmide tegemist Erasmus Mundus DocNomadsi programmis, mille ta 2018. aasta juulis lõpetas. Viimase kahe aasta jooksul on tal valminud mitu lühidokumentaali, koostöö filmiloome vallas on ta viinud mitmesse riiki. Ühendades dokumentaalfilmiliku ja eksperimentaalse lähenemise, tiirlevad ta tööd looduse, kujutlusvõime ja lapsepõlve ümber. Mitmed filmid on linastunud rahvusvahelistel filmifestivalidel. Praegu töötab ta oma järgmise filmiga, mis on loominguline animeeritud dokumentaalfilm.

Vill - AUTORID KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 14 min
  • Režissöör: Daniel Edward Allen, Patrick Tubin McGinley
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
„Vill“ on lühifilm, mis vaatab ja kuulab masinaid Lõuna-Eesti kaasajastamata villaveskis. Õpime natuke protsessi kohta, mis muudab toore villa lõngaks, ja jälgime kahte meest, kes vabrikus töötavad, kuigi see film pole ei protsessist ega neist meestest. Pigem keskendub film tunnetuslikele kogemustele, mis siin ruumis võimalikud on, näidates masinaid ja töövõtteid, mis võivad edasipüüdlikus riigis peagi unustusse vajuda.


Režissööri info
Patrick Tubin McGinley on Ameerikas sündinud helikunstnik ning performance’i- ja raadioartist, kes töötab kaug- ja välisalvestustega nii dokumentaal- kui ka abstraktsetes filmides. Ta on salvestanud ja kujundanud heli paljudele filmidele, avaldanud Murmeri nime all albumeid ning olnud üle 15 aasta välisalvestuste huvilisele kogukonnale suunatud saate Framework Radio produtsendiks.

Daniel Edward Allen on pärit Suurbritanniast ning tegeleb fotograafiaga. Teda huvitavad fotograafia eksperimentaalsed vormid, eriti analoogfotograafia, ning ta tutvustab Eestis aktiivselt nii seda kui ka eksperimentaalset filmikunsti. Ta on juhendanud mitmeid õpitube ning tema fotosid on välja pandud näitustel ja avaldatud nii Eestis kui ka välismaal. McGinley ja Allen elavad Eestis, kus tegelevad nii heli, fotograafia kui ka peavoolufilmidega, koos aga töötavad eksperimentaalfilmi alal.

Iga pisar

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Sarah Vanagt
  • Originaalkeel: hollandi
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia
17. sajandil hakkab Delfti riidekaupmees Antoni van Leeuwenhoek tegema klaasläätsi, et uurida paremini oma kanga kvaliteeti. Ta sulatab, tilgutab ja lihvib pisikesi klaashelmeid. Tema väikesed läätsed on nii kirkad ja nende suurendusvõime nii tohutu, et riidekaupmees näib olevat avastanud täiesti uue maailma mõõtme. Kas tema on esimene, kes näeb väikseid liikuvaid „loomi“ veepiisas? Kuidas kirjeldada midagi, mida keegi kunagi varem näinud pole? Filmis „Iga pisar“ asub Sarah Vanagt rännakule mööda oma kodulinna Brüsselit, käes Leeuwenhoeki mikroskoop. Ta korjab teelt üles igasugu pisiasju ning püüab välja selgitada, millised võisid olla esimesed mikroskoobist saadud pildid. Ta asendab oma kaamera läätse 17. sajandi läätsega. Filmimise käigus imestab ta selle üle, miks me otsime tundmatusse sattudes alati kujundeid, millega juba tuttavad oleme.


Režissööri info
Sarah Vanagt (snd 1976) teeb dokumentaale, videoinstallatsioone ja fotosid, kus ta kombineerib oma ajaloohuvi huviga kino ja selle ajaloo vastu. Tema töid on näidatud filmifestivalidel ja muuseumides. Vanagti uusim film „Iga pisar“ esilinastus 2018. aasta aprillis festivalil Visions du Réel Šveitsis Nyonis.

Öised maailmad

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 22 min
  • Režissöör: Saranya Nayak
  • Originaalkeel: bengali
  • Tootjamaa: Inglismaa
  • Filmimispaik: India
Mis juhtub linnaga pärast päikeseloojangut? Mis saab elust ja valgusest? Etnograafiline film on üles võetud Dubrajpuris (Lääne-Bengal, India) 2017. aasta juuni- ja juulikuiste mussoonide ajal ning püüab kajastada väikelinna pooleldi urbanistliku öö olemust alates aegadest enne 1958. aastat, kui tegu oli veel elektrivarustuseta külaga, kuni praeguseni, mil kõik on oluliselt muutunud. Film käsitleb kogemusi, kujutlusi ning mälestusi ja näitab linnaööd kui aktiivset ja tundelist aega ja ruumi, mida täidavad selle elanike ööst teise liikumise käigus loodavad, muudetavad ja kujundatavad heli- ja valgusmaastikud.


Režissööri info
Saranya Nayak on Indiast Kolkatast pärit visuaalantropoloog ja filmitegija. Oma viimaste filmi-, foto- ja segatehnikas projektide jaoks on ta inspiratsiooni saanud New Delhis, Manchesteris, Kolkatas ja Londonis elades ja reisides kogetust. Ta tunnetab väga selgelt kinokunstil kui tohutu mõjuga meediumil lasuvat vastutuskoormat. Tema eesmärgiks on luua ühiskondlikult olulise sõnumiga teaduspõhist kunsti, mis suudaks aidata paremini mõista kaasaegset ühiskonda kujundavat sageli nähtamatuks jäävat dünaamikat, näiteks selliseid sügavalt juurdunud nähtusi, nagu kastid, sotsiaalsed klassid, perekond ja soorollid. Saranya on kiitusega lõpetanud ajaloo bakalaureuseõppe Delhi ülikooli Lady Shri Ram’i kolledžis ning visuaalse antropoloogia magistriõppe Manchesteri ülikoolis. Viimased viis kuud on ta töötanud režissööri assistendina auhinnatud filmitegijate Kaushik Ganguly ja Churni Ganguly juures, osaledes nende täispikkade bengalikeelsete filmide tegemises. Talle meeldib käia teatris, joonistada, mängida kitarri ning vaadata animafilme.

Kālī templis - AUTORID KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 83 min
  • Režissöör: Dipesh Kharel, Frode Storaas
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: Jaapan, Nepal, India
  • Filmimispaik: India
Usulised piirid pole tingimata nii teravad ja vastakad, nagu meedia üritab muljet jätta. See film näitab igapäevaelu Kālī templis Kānpuri linnas Uttar Pradeshis Indias. Templis on korraga Kālī pühapaik ja ka väiksem Hanumati pühapaik – kingitusi toovad külastajad mõlemale. Lähemalt vaadeldakse filmis preestrit ja kolme kummardajat, näidates, miks see tempel neile nii oluline on. Ometi külastavad nad kohati ka teiste religioonide pühamuid, et õppida või saada veel rohkem jumalikku toetust. Film on vaikne kriitika tänapäeva aruteludes kujunenud usulise konflikti kohta.


Režissööri info
Dipesh Kharel on visuaaletnograaf, filmitegija. Hetkel õpib ta järeldoktorantuuris Sophia ülikoolis Tōkyōs. Ta on olnud mitme auhindu võitnud etnograafilise filmi produtsent, näiteks „A Life with Slate“ (2006), „Playing with Nan“ (2012) ja „Tama Gaun: The Copper Village“ (2015). Need on linastunud rohkem kui 60 rahvusvahelisel filmifestivalil ja võitnud mitmeid auhindu.

Köögis: Klaus, Gloria, Farm, Põhjaka, Mekk - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 90 min
  • Režissöör: Marko Raat
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
Mis hakkab söögikoha südames toimuma, kui teie olete oma tellimuse esitanud? Miks hooajatoitu hooajal ei saa? Kuidas on võimalik 35 kraadises kitsas ruumis aru saada, kes parasjagu, mida teeb? Millal kokk sööb, mõtleb, katsetab, raha loeb? Film avab restoranide köögipoole, külastaja jaoks nähtamatu kirgliku ja pingelise masinavärgi. Toomas Lääts, Rene Uusmees, Dimitri Demjanov, Dmitri Rooz, Märt Metsallik, Ott Tomik – 6 peakokka koos oma kokkadega kolmese jaotusega ekraanil korraga. Vaatad 90 aga näed 270 minutit. Seda filmi peab kinos vaatama!


Režissööri info
Marko Raat (1973) Teinud stsenaristi, režisööri ja operaatorina lühi- ja dokkfilme, mängufilme, kunsti- ja muusikasaateid ning osalenud videote autorina kunstinäitustel. Kureerinud ja kujundanud näitusi; lavastanud teatris, kirjutanud filmikriitikat. Viimane dokk “Matusepäevikud” (2019) avas DocPoint Tallinn filmifestivali.

MEIE OLEME JAHIMEHED

See alaprogramm toob välja jahipidamise komplekssuse. Neid filme ei ole alati ehk lihtne vaadata, kuid need on kindlasti seda väärt. Keerulisem ehk loodusarmastajatele, kuid kindlasti tähendusterikas neile, keda intrigeerib inimmõistus ja see, kuidas see töötleb erinevaid materjale alates psühholoogilistest enesetõlgendustest kuni sellesse, et mässib endasse ka laiemad sotsiaalsed protsessid ja fenomenid, nagu näiteks kolonialism.

Dioraam

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 35 min
  • Režissöör: Matthias De Grood
  • Originaalkeel: hollandi
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia
Renoveerimise käigus kaob Belgia kolonialismi muuseum. Üks muutuse kõrghetki on siis, kui muuseumitöötajad hävitavad dioraamid, mida nad aastakümneid ise valvanud on. Äge purustustöö moodustab museoloogiliste ja ökoloogiliste suhete mõistukõne. Ei hävi mitte ainult dioraamid, vaid ka koloniaalne maailmavaade. Järele jäävad vaid surnud loomad, kes vaatavad sind ökotsiidi keskelt.


Režissööri info
Matthias De Groofil on suur huvi filmiteooria ja -tegemise, Kongo ja (post)kolonialismi vastu. Tal on magistrikraad filosoofia (KUL), rahvusvaheliste suhete (UCL) ja filminduse (UA) alal. Ta on õppinud Ugandas UMU-s afrikanistikat ning töötanud Fulbrighti ja BAEF-i stipendiumite toel külalisteadurina NYU Tischi Kunstide Koolis. De Groofi doktoritöö vaatles Aafrika kinokunsti läbi Kameruni filmitegija Jean-Pierre Bekolo loomingu. Ta on õppinud postkoloniaalse filmi teooriat Antwerpeni ülikoolis, kus ta nüüd maailma filmikunsti, esteetikat (kunstifilosoofia) ning kureerimist õpetab. Teda palutakse tihti rääkima ja kirjutama ka väljaspool akadeemilist maailma ning kureerima filmiprogramme.

Jahisaak

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Marine de Contes
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
Onnis varjus olles piidlevad jahimehed Edela-Prantsusmaal Landes’i piirkonna sügistaevast. Hoolikalt ja kannatlikult kuulavad nad metsa hääli, oodates kaelustuvide ülelendu. Kummalise koreograafiaga tõmbavad nad oma lõksu nööre. Kõik on omal kohal, kuigi nende ümber on männid maha raiutud ja neile tuttavat maastikku hävitatakse.


Režissööri info
Marine de Contes on prantsuse filmitegija ja monteerija, kes on elanud ning töötanud Bordeaux’s, Buenos Aireses, Madridis ja Pariisis, kus ta ka praegu elab. Ta on näidanud oma töid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel ja biennaalidel. De Contes on õppinud keeli Bordeaux’ ülikoolis, dokumentaalfilmikunsti Buenos Aireses ja monteerimist Madridi filmikoolis (ECAM).

Viimased jääkütid

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 82 min
  • Režissöör: Jure Breceljnik, Rožle Bregar
  • Originaalkeel: taani, inglise, inuiti
  • Tootjamaa: Sloveenia
  • Filmimispaik: Gröönimaa
Ida-Gröönimaa 20 000 km pikkusel rannikul elab vaid 4500 inimest. See on üks kõige hõredamalt asustatud kohti meie planeedil. Jäämütsist tingitud eraldatuse tõttu jäi Ida-Gröönimaa asustamata ja võõrastele täiesti tundmatuks. Alles viimase viie põlvkonna jooksul on tänapäeva maailm Ida-Gröönimaale jõudnud. Viimase 100 aasta jooksul on kohalikud näinud märkimisväärseid muutusi: erinevalt ajast, kui nad elasid täielikus eraldatuses kui kiviajal, on nad nüüd ühendatud maailmakülasse. Ida-Gröönimaa elukeskkond on olnud kasvulavaks ühele kõige eristuvamale jahikultuurile maailmas. Maa peal on vähe kohti, kus inimesed on rohkem raskusi kannatanud ning nii vaenuliku keskkonnaga toime tulnud. Kuigi palju on muutunud ja mitmed tänapäevased mugavused on saanud igapäevaseks ka Ida-Gröönimaal, on loodus jätkuvalt ülimuslik. Jahioskus on ellujäämiseks hädavajalik. Moodsatel küttidel on kasutada kogu tänapäevane jahivarustus, aga kui nad ei tunne ümbritsevat keskkonda, tulevad nad koju ikka tühjade kätega. Kultuuri juured on sügaval ja tugevad ning jahimees on nendes piirkondades jätkuvalt ühiskonna alustala. Pole ka üllatav, et eraldatud asustustes on peamisteks töövaldkondadeks hülgejaht ja kalapüük, kuid tänapäeval ei ole Ida-Gröönimaal kõik enam täiskohaga kütid. Küti staatust kui ühiskonna majanduse alust on kõvasti õõnestatud. 2009. aasta Euroopa Liidu keeld hülgenahkadega kaubitsemisele oli mõeldud suurte jahindusettevõtete hüljeste liigküttimise piiramiseks, kuid see on kahju teinud ka inuiti ühiskonna majandusele. Nüüd sõltuvad nad aina enam välisabist. Majandusstruktuuri õõnestamine koos peatamatu välismaailma kultuurimõjuga põhjustab põlise 4000-aastase inuiti kultuuri kadumist.


Režissööri info
Jure Breceljnik asutas 2009. aastal filmikompanii Film IT ning tegi valmis kaheksa dokumentaalfilmi, millest seitse müüdi Sloveenia rahvustelevisioonile. 2012. aastal saab ta valmis oma esimese täispika dokumentaalfilmi „Wild One“, millega teenib filmifestivalidel mitmeid auhindu. Seejärel keskendub ta kauni dokumentaalfilmi „Terra Magica“ loomisele, mis räägib Lääne-Sloveenias asuvast Goriška Brda piirkonnast, kus viinamarju kasvatati juba enne roomlasi. Kahjuks suri Jure äkitselt 2015. aasta suvel, filmides parajasti oma viimaseks jäänud dokumentaalfilmi „Viimased jääkütid“.

Rožle Bregar on üks 2008. aastal alguse saanud audio- ja videoproduktsioonistuudio Vizualist asutajatest. Selle taga on rühm noori, ambitsioonikaid ja loovaid inimesi, keda ühendab kirg filmikunsti vastu, mida rikastab unikaalse stiiliga heli. Ta on filminud mitu dokumentaalfilmi, peamiselt Sloveenia mägedes. Rožle on olnud paljude reklaamide ja ettevõtete filmide operaator. Samuti on ta teinud mitmeid turismi propageerivaid videoid. Viimasel ajal on ta olnud tõsiselt ametis dokumentaalide filmimise ja produtseerimisega, peamiselt operaatorina, aga ka režissöörina. Operaatorina on ta saanud Sloveenia rahvusliku Irise auhinna parima kinematograafia eest dokumentaalfilmis. Pärast kolleegi Jure Breceljniki surma 2015. aastal võttis ta üle režissööri rolli tema viimases projektis.

Loomade kuningas

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 86 min
  • Režissöör: Tomer Almagor, Nadav Harel
  • Originaalkeel: inglise, suahiili
  • Tootjamaa: USA
  • Filmimispaik: Tansaania, USA
Ameeriklasest jahimees Aaron suundub Aafrika metsiku looduse pimedasse südamesse sürrealistlikule neokolonialistlikule ekspeditsioonile, jäljendades tuhandete aastate vanuseid põliselanike siirderiitusi, kui ta kütib ülimat jahisaaki – loomade kuningat. Paljud kütid peavad end looduskaitsjateks ja loomaarmastajateks. Nad põhjendavad oma õigust küttida selle vajalikkusega liikide säilimiseks ning toovad esile jahipidamistasude häid külgi. „Loomade kuningas“ on vaatlus, mis läheb sügavamale sensatsioonilisusest ja poliitikast, uurides fakte ja tõe paljusid varjundeid Aafrika pinnal ning käsitledes eluslooduse ja lõvide kaitseks tehtavaid pingutusi, mille kiuste loomade populatsioon aina väheneb. Isikliku lähenemise ja värske videomaterjaliga käsitleb film inimese tõelist loomust ja meie kohta loomariigis.


Režissööri info
Tomer Almagor on sündinud Iisraelis ning palju ringi reisinud, tema lühifilm on linastunud festivalidel ja võitnud auhindu. Ta on kirjutanud stsenaariumi täispikale filmile „9 Full Moons“ ja lavastanud selle koos Amy Seimetzi, Bret Robertsi ja Donal Logue’iga. Ta elab Los Angeleses ning on tunnustatud stsenarist ja loovjuht filmikompaniis Urban Tales.

Nadav Harel on Iisraelis elav auhinnatud dokumentaalfilmide režissöör. Nadavi lühifilmid ja teletööd on linastunud mainekatel üritustel üle maailma.

RESSURSID: HOOLIMISE POLIITIKA

Kuigi esialgu mõistetud kui midagi, mis kirjeldab eelkõige elu privaatsemaid ja isiklikumaid aspekte, rakendatakse seda tänapäeval järjest erinevamatele moraalsetele küsimustele ja eetika valdkondatele, sealhulgas loomade kaitse, kiirelt muutuv keskkond ja ressursid, samuti avalik poliitika. Sõnu ’haavatavus’ ja ’hoolitsemine’ kasutatakse järjest enam kirjeldamaks kõike alates majandusest kuni ökosüsteemideni, tervisest kuni inimõigusteni. See filmiprogramm vaatleb keskkonna ja inimeste suhteid. Võib-olla kõige sümboolsem on oma eritasandiliste suhete näitamise poolest „Paani“ – film naistest ja veest. See on igapäevane, töine hoolitsemise rituaal: haruldase ressursi – vee – kogumine, kandmine ja jagamine loomadele, inimestele ja maale. Programmis on ka kontrastid, näiteks nagu film „Valgustajad“, mis vaatab, kuidas elektriliinide toomine aitas kogukonnale tuua parema elu, versus tänapäevane kullapalavik filmis „Teddy Roosevelt ja frakkimine“, mis uurib, kuidas kunagi vaiksed ja rahulikud maastikud frakkimise tõttu igaveseks muutuvad, ja kuidas need seeläbi nii meilt kui tulevastelt põlvedelt ära võetakse. Isiklikku ellu süvenemise asemel vaatab see filmiprogramm indiviide pigem kodanikuks olemise ja agentsuse aspektist, sealhulgas film kodanikuteadusest ja lugu püüdlustest saavutada kestlik tulevik talupidamises looduslähedase põllumajanduse rakendamise kaudu.

Paani: naistest ja veest - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 23 min
  • Režissöör: Constanza Burstin
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: India
Naised veepuuduse vastu. Etnograafiline dokumentaalfilm uurib omanäolist suhet naiste ja vee vahel Indias, Rajasthani kõrbes asuvas väikeses külas. Kuigi veepuudus kujutab endast igapäevaste tööde, tervise ja sanitaariküsimuste kontekstis tõsist ja sügavat probleemi, saavad kohalikud naised igapäevaste katsumustega hakkama visaduse, pühendumuse, elegantsi ja vahel ka huumoriga.


Režissööri info
Costanza Burstin on Itaalia antropoloog ja dokumentalist. Ta õppis antropoloogiat ja arengu-uuringuid SOASes Londonis. Pärast mõningast tööd soouuringute ja keskkonnamõju valdkonnas Indias spetsialiseerus ta visuaalsetele teemadele Goldsmithi ülikoolis. Viimasel ajal on ta töötanud ka visuaaletnograafilise projektiga naiste, vee ja loodusressursside suhetest Indias, Rajasthani kõrbekogukonnas.

Seemnest seemneni - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 87 min
  • Režissöör: Katharina Stieffenhofer
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Kanada
  • Filmimispaik: Kanada
Kui Terry ja Monique ooperi seljataha jätsid, et tegeleda oma tõelise kire mahepõllundusega, tõusis rambivalgusse nende kogukonna lugu ja visadus. Me järgneme noorele perele ja värvikale põllumeeste ja teadlaste rühmale, kes ühendavad igivanu tavasid tippteadusega, et arendada paremaid võimalusi muutuvas kliimas ökoloogilise toidu kasvatamiseks. Lootusrikas lugu ja Kanada arusaam globaalsest ühiskondlikust liikumisest, mis mõtestab ümber maa, põllunduse ja kogukonnad, et meie kõigi jaoks kasvaks tervislikum ja tõeliselt jätkusuutlik tulevik.


Režissööri info
Katharina Stieffenhofer on Winnipegi dokumentaalfilmitegija, kelle kireks on mahepõllundus, tervislikud kogukonnad ja sotsiaalne õiglus. Loodusearmastus ja austus põllumeeste vastu on talle külge jäänud Saksamaal ühel Reini saarel talus veedetud lapsepõlvest, ning tugevnes veelgi, kui ta vanemad Kanadasse kolisid ja hakkasid Lõuna-Manitobas teravilja kasvatama. Katharina omandas kaunite kunstide kraadi Manitoba ülikoolis 1996. aastal ning tema 16 aasta pikkuse kunstnikukarjääri jooksul valminud teoseid on näidatud nii kodu- kui välismaal. 2001. aastal hakkas ta tegutsema Manitoba filmitööstuses ning on nüüdseks töötanud erinevas mahus umbes 45 filmi kunstilahenduste juures.

Valgustajad

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 68 min
  • Režissöör: Antti Haase
  • Originaalkeel: inglise, soome
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Soome
Lugu baltisaksa põgenikust, kellest sai Lapimaa valguse isa. Filmitegija Antti Haase viib meid isiklikule teekonnale, kus õpime tundma ta isa pärandit. Baltisaksa põgenik Gunnar Haase saabus Lapimaale 1945. aastal, et heastada oma rahvuskaaslaste tekitatud hävingut pärast Teist maailmasõda. Antti isa Hannu jätkas vanaisa Gunnari plaani Lapimaale elekter tuua ja elektriliinid jõudsid lõpuks 23. juulil 1987. aastal viimase Lapimaa koduni. Maapiirkondade elektriga varustamine oli hiiglaslik ettevõtmine, aga tõi kaasaegsete mugavustega elu ka inimesteni, kes elasid karmi looduse rüpes. Kuigi ettevõtmine nõudis ka kallist lõivu, valgustas see edasiteed. „Valgustajad“ on innustav lugu julgusest, ühiskondlikust arengust ja poegadest, kes kõnnivad isa jälgedes.


Režissööri info
Antti Haase (snd 1972) kasvas üles jõuluvana naabruses – Soomes Lapimaal. 1990. aastate lõpus õppis ja töötas ta Austraalia filmitööstuses ning sai Film Australia dokumentaalfilmi auhinna oma AFTRS-i lõputöö eest, milleks oli dokumentaalfilm „Clown Doctors“ (2000). Pärast tagasi Soome kolimist on Antti teinud mitu dokumentaalfilmi kodusel Lapimaal.

Kodanikuteaduse revolutsioon - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 62 min
  • Režissöör: Martin Andres Balestrini
  • Originaalkeel: albaania, katalaani, hollandi, inglise, hispaania
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: Kosovo, Holland, Hispaania
Kas odav andur võib tõesti linna reaalsust muuta? Ja kui neid on palju? 2016. aasta kevadel hakkasid erinevad mürareostuse, õhukvaliteedi ja gammakiirguse pärast mures olnud inimrühmad Barcelonas, Prištinas ja Amsterdamis odavate anduritega andmeid koguma, et hinnata oma murede suurust ja proovida lahendusi leida. Alguses ei tunnistanud valitsused andmeid tõeseks, kuna need ei tulnud ametlikest allikatest. Aga kodanikuteaduse revolutsiooni peatada ei saa.


Režissööri info
Martín Andrés Balestrini on sündinud Argentinas ja elab nüüd Barcelonas Hispaanias. Ta lõpetas 2001. aastal režiiõpingud ning on sellest ajast tegelenud audiovisuaalse produktsiooni, montaaži ja järelproduktsiooniga. Kui ta kolm aastat Mehhikos elas, töötas ta riigitelevisioonis, produtseerides ja monteerides iganädalast teleprogrammi. Kõige märkimisväärsem saavutus sellest ajast on rohkem kui 50 dokumentaalfilmivormis elukutsetutvustuse produtseerimine ja montaaž. Ta õpetas viis aastat kahes ülikoolis filmindust ja audiovisuaalkunsti (dokumentaalid, mängufilmid, monteerimine ja järelproduktsioon). 2016. aastal sai ta valmis oma esimese täispika dokumentaalfilmi, uurides seoseid pimekurtuse ja teadvuse arenemise vahel. Praegu töötab ta audiovisuaalse produtsendina Euroopa projektis, mis tegeleb keskkonnaandurite ja kodanikuteadusega.

Teddy Roosevelt ja frakkimine

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Pamela Falkenberg, Jack Cochran
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: USA
  • Filmimispaik: USA
Eksperimentaalne dokumentaalessee „Teddy Roosevelt ja frakkimine“ avastab Põhja-Dakota, Wyomingi ja Montana maastike ilu ning õrnust, vastandades võrdlemisi puutumata metsikute alade tühjust ja kõledat üksildust naftaderrikute, frakkimistornide, maagaasi põletamise, söekaevanduste, tehnikapargi, veoautode, energiainstallatsioonide ja -linnade kohutava iluga – visuaalsed tõendid viimase aja rohkete tõusude ja langustega majandusest, mis meenutab 1880. aastate karjakasvatuse tõuse ja mõõnu.


Režissööri info
Pamela Falkenberg on sõltumatu filmitegija, kes omandas doktorikraadi Iowa üikoolis ning on õpetanud Põhja-Illinoisi ülikoolis, St. Mary kolledžis ja Notre Dame’i ülikoolis. Ta oli Iowa ülikooli õpingute ajal USA suurima tudengite filmiklubi režissöör ning tegi ka filmiseeriaid Snite’i kunstimuuseumile South Bendis Indianas. Tema filmide hulgas on muuseumiinstallatsioone, filmikonverentsidel näidatud akadeemilisi hübriidtöid ja dokumentaalfilm, mille tellis Notre Dame’i ülikooli rahuinstituut. Pam tahab Jackiga koos kõiksugu filme teha, aga ta on eriti uhke oma soovituse üle, et Jacki luuletustest tuleks filme teha, ning et temalgi on roll nende loomises.

Jack Cochran on vabakutseline filmitegija, kes on mitmete filmide produtsent, režissöör ja operaator. Operaatorina on tal palju kogemusi reklaamide, täispikkade indie-filmide ja dokumentaalide tegemisel. Jack on õppinud Iowa ülikooli loovkirjutamise töötoas ja filmiõppe programmis. Ta on terve elu luuletusi kirjutanud, aga ei teadnud kunagi, mida nendega teha, kuni näitas oma vihikuid Pamile, kes ütles: „Sa oled filmitegija – miks sa neist filme ei tee?“

TÕED, VALED JA VAIKIMINE

Tõed, valed ja vaikimine koondab filme, mis on ehk kõige otsesemalt dialoogis meie vahetu ümbrusega, kui silmas pidada meediat ja poliitilist elu, öeldes siiski, et vahel on ka personaalne poliitiline. Ilmselt toob just meedia kõige paremini esile, et kujutised ja keel on kontrollivahe, mis on suutelised näitama ja looma usaldust, või ka peita, tekitada või hajutada hirme. Kas meediatekstid dokumendid või manipuleerimise vahendid? Kui oluline on meedia roll personaalsete reaalsuste loomisel? Ons võimalik, et elame hoopis paralleelilmades ja paralleelsetes tõdedes?

Kolm varastatud kaamerat

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 17 min
  • Režissöör: RåFILM & Equipe Media
  • Originaalkeel: araabia
  • Tootjamaa: Rootsi
  • Filmimispaik: Lääne-Sahara
Okupeeritud Lääne-Sahara videoaktivistide rühma Equipe Media liikmed võitlevad selle nimel, et oma kaameratest mitte ilma jääda. See on lugu tsensuurist läbimurdmisest, mis sisaldab ainulaadset videomaterjali piirkonnast, kus Maroko võimudel on õnnestunud kehtestada pea täielik meediablokaad.


Režissööri info
RåFILM on Rootsi filmitegijate kogukond, mis ühendab filmi ja aktivismi. Koostöö aitab kaasa ühiskondlikke probleeme käsitlevate ja kriitilise lähenemisnurgaga filmide tootmisele. „Teeme erinevas formaadis dokumentaale, animatsioone ja märuleid, korraldame kampaaniaid ja töötame haridusprojektide heaks. Organisatsioon asutati aastal 2000 ning selle kontorid asuvad Malmös ja Stockholmis. Aastate jooksul on meie tööd linastunud ja võitnud auhindu festivalidel üle maailma, samuti on neid näidatud televisioonis. Korraldame ka alternatiivseid linastusi, mis leiavad sageli aset filmi temaatikaga seonduvates eripärastes paikades.“

Valede vabrik

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 59 min
  • Režissöör: Jakob Gottschau
  • Originaalkeel: inglise, vene
  • Tootjamaa: Taani
  • Filmimispaik: Venemaa, Rootsi, Inglismaa
Venemaa on vallandanud infosõja, tuues mängu uue relva. Sajad noored venelased toodavad nn „trollivabrikutes“ libauudiseid. USA ja Euroopa sotsiaalmeedias levitatakse võltskasutajate alt valesid, et mõjutada avalikku arvamust, kuid mõned vaprad vene ajakirjanikud võitlevad neile vastu. Saage nendega tuttavaks dokumentaalis „Valede vabrik“.


Režissööri info
Jakob Gottschau on Taani dokumentaalfilmitegija. Viimastel aastatel on ta teinud mitu filmi, et uurida, kas sotsiaalmeedia on demokraatia ja vaba mõtlemise tööriist või kasutatakse seda kontrollimiseks ja võimu ärakasutamiseks. Ta oli 2012. aastal Egiptuses – aasta pärast jaanuarirevolutsiooni – ning 2013. aastal külastas ta Hiinat, et tutvuda Weibot (Hiina Facebook) ümbritseva demokraatliku debatiga. 2015. aastal uuris ta Facebooki tsenseerimise reegleid ja isikuandmete käitlemist. Oma viimases 2018. aasta filmis „Valede vabrik“ näitab ta kurikuulsat „trollivabrikut“ Peterburis, mille 3500 töötajat levitavad teistes riikides valesid ja libauudiseid.

Kahuritule mõju äikesepilvedele

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Juliane Jaschnow, Stefanie Schroeder
  • Originaalkeel: saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa
Lained, tormid ja tornaadod on teel Saksamaale, seda teavad kõik: ilmaennustajad, YouTube ja mänguarendajad. Tuleb välja, et kliimakatastroofi kohta on aetud käojaani: pritsib vaid andmeid, taevast sajab sappi ja tulvana saabub pagulasi. (Ihaldatud) hirm on kõikjal. Filmilik katse olla vahendajaks troposfäärile ja troobile.


Režissööri info
Juliane Jaschnow õpib fotograafiat HGB visuaalkunstide akadeemias Leipzigis ning meediat ja kommunikatsiooni Leipzigi ülikoolis. Ta on õppinud DAAD-i stipendiumiga Lomonossovi Moskva riiklikus ülikoolis fotoajakirjandust. Stefanie Schroeder õpib kunstipedagoogikat ja -ajalugu ning kommunikatsiooni Greifswaldi ülikoolis. Ta on olnud külalistudeng meediakunsti alal HFG Karlsruhes ja vahetustudeng Villa Arsonis Nice’is.

Impreza - Tähistamine

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Alexandra Wesolowski
  • Originaalkeel: poola
  • Tootjamaa: Poola, Saksamaa
  • Filmimispaik: Poola
Kogu pere on valmistumas Danuta ja Maciej kuldpulmadeks. Selle sündmuse puhul tuleb Varssavisse külla ka Saksamaal elav vennatütar Alexandra. Peatselt kaldub jutt poliitikale ja selgub kohe, et kõik Poola sugulased toetavad paremkonservatiivse erakonna PiS juhitava valitsuse samme. Järsku on Alexandra oma liberaalsete vaadetega üksi jäetud ning teda nähakse kui Lääne propaganda ohvrit.


Režissööri info
Alexandra on sündinud 1985. aastal Poolas ja üles kasvanud Saksamaal. Ta on õppinud politoloogiat Erlangenis Friedrich-Alexanderi ülikoolis. Alates 2008. aastast õpib ta filmirežiid Müncheni televisiooni- ja filmiülikoolis. Õpingute ajal sai temast Leo Kirchi meediakunsti sihtasutuse liige ning ta on töötanud lektori ja ideede arendajana.

Vaikus on keha langemine

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Augustina Comedi
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Argentiina
  • Filmimispaik: Argentiina
Jaime salvestas kõike, isegi omaenda surma. Tütar sai talt enam kui 100 tundi koduvideoid ning hulga vastuseta küsimusi. Sest nagu paljud teisedki tema põlvkonnast, oli Jaime väga saladuslik inimene, ilmselt veel mitu korda saladuslikum kui teised. Jaime salvestatus on koha leidnud küsimused ihast, seksuaalsusest, perekonnast ja vabadusest. „Vaikus on keha langemine“ on reis isiklikku minevikku nii lapse kui täiskasvanuna, kuid ka poliitilisse minevikku.


Režissööri info
Agustina Comedi on sündinud 1986. aastal Córdobas Argentinas. Ta on õppinud kaasaegset kirjandust ja stiilitehnikaid Córdoba ülikoolis. Seejärel kolis ta Buenos Airesesse ning osales kolm aastat Pablo Solarzi stsenaariumikirjutamise õpitubades. Koostöös Pablo Solarziga kirjutas ta 2011. aastal stsenaariumi filmile „Juntos para siempre“. Ta on Argentina lastele mõeldud telekanali Paka Paka animasarja „La vuelta en cuento“ (2015) autor ja stsenarist. 2017. aastal kirjutas ta stsenaariumid Iván Wovolniki filmile „Transformación", Ignacio Leónidase filmile „Almanza“ ning Agustina Triquelli filmile „La Inteligencia de las flores“. Samal aastal esilinastus tema esimene täispikk dokumentaal „Vaikus on keha langemine“ Hollandis IDFA-l. Praegu töötab ta järgmise filmiga.

Rahutukstegev

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 70 min
  • Režissöör: Iris Zaki
  • Originaalkeel: heebrea
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik, Iisrael
  • Filmimispaik: Jordani läänekallas
Tekoa on trendikas Iisraeli asunike hipikoloonia Jordani läänekaldal, kus ükski selle vastuolulistest elanikest ei soovi meediaga rääkida. Õhku tekib pinge kohe, kui filmitegija Iris Zaki saabub. Ta seab väikelinna keskel sisse pisikese ajutise filmistuudio, mis käivitab keeruka ahelreaktsiooni nende poolt, kes lõpuks temaga rääkima soostuvad. Alates naisest, kes keset intervjuud tunnistab, et on fašist, kuni inimeseni, kes on üle elanud noore palestiinlase noarünnaku ja talle andeks andnud. Filmi „Rahutukstegev“ on Iris Zaki teinud üksi sotsiaalse eksperimendina, mis toob esile asunike enesetajumise kontrastid ja vastuolud ning teeb seda haruldasel moel, nimelt aktiivse vestluse käigus nendega. See on oluline nüke, mis paigutab Zaki filmi kuhugi kunstiloome ja poliitilise aktivismi vahepeale ning jõuab pimedast kriitikast kaugemale.


Režissööri info
Iris Zaki (PhD) on Griersoni auhinna pälvinud dokumentaalfilmitegija ja teadlane, kes kasutab omapäraseid esimeses isikus jutustusi kogukondade kujutamiseks. Ta kaitses hiljuti Londonis Royal Holloway ülikoolis doktoriväitekirja, mis käsitleb tema uudset intervjueerimistehnikat „hüljatud kaamera“. Tema eelmine film „Women in Sink“ on linastunud enam kui 120 festivalil, võitnud 13 auhinda (Karlovy Varys, festivalidel Visions du Réel, Films de Femmes jm) ning seda on näidatud televisioonis ja kajastatud New York Timesis.

Daliboreki valge maailm

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 107 min
  • Režissöör: Vít Klusák
  • Originaalkeel: tšehhi
  • Tootjamaa: Tšehhi, Slovakkia, Taani, Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Tšehhi
Daliborek on tööstusmaaler, õudusfilmiamatöör, vihaste laulude looja ja radikaalne neonats. Ta vanus läheneb neljakümnele, aga ta elab ikka koos emaga. Ta vihkab oma tööd, romasid, juute, pagulasi, geisid, Merkelit, ämblikke ja hambaarste. Ta vihkab oma elu, aga ei tea, kuidas seda muuta. Pöördepunkt saabub, kui ta ema alustab uut suhet ning Daliborek otsustab viimaks oma esimese armastuse leida. See katsumus paneb üksiku mehe proovile ja muudab tema elu, mis oli varem pühendatud vihkamisele ja valele. Tragikomöödia „korralike tavaliste tšehhide“ elust, kes igatsevad Hitlerit.


Režissööri info
Vít Klusák (snd 1980) on Tšehhi filmirežissöör. Koos Philip Remundaga rajas ta ettevõtte Hypermarket Film, kus siiani tegutseb. Produktsioonifirma toodab dokumentaalfilme, vältides põhimõtteliselt reklaami tootmist. Klusák lõpetas FAMU dokumentalistika osakonna. Alates 2006. aastast on ta olnud sama osakonna õppejõud. Oma filmides naaseb ta süstemaatiliselt ühiskonna ja loomise vaheliste pingete küsimuste juurde. Tema esimeseks filmiks oli dokumentaalkomöödia „Tšehhi unelm“ (2004), mille ta tegi koos Filip Remundaga. Film pärjati auhindadega rohketel festivalidel nii kodus kui välismaal ning see jooksis 24 telekanalis üle maailma. Lisaks režissööritööle tegutseb ta ka kinematograafi ja toimetajana.

ASJAD, MIS VÕISID JUHTUDA

Alaprogramm „Asjad, mis võisid juhtuda“ keskendub inimeste suhtele metsiku loodusega ning nende püüetele müütide ja lugude jutustamise läbi seletada neile tundmatuid nähtusi. „Merineitsi kuningriigis“ otsivad Nicaragua kaluriküla elanikud põhjuseid sukeldujate halvatuks jäämisele. „Lood huntidest“ räägib inimese ja hundi igavesest võitlusest Põhja-Portugali kalurikülas. „Curupira, metsaolend“ on aga heliretk Amazonase džungli südamesse, kus džungli tavapärasel helimaastikul hakkab kostma müütilise olendi hääl.

Merineitsi kuningriik

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Luis Rincon
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko
Nicaragua kalurikülas hakkavad sukeldujad haigeks jääma. Nad sukelduvad merre, otsides merivähke ning tõusevad pinnale halvatud kehaga. Oskamata tundmatut haigust kuidagi selgitada, räägivad vanad mehed, et sukeldujad on äratanud merineitsite viha.



Režissööri info
1981. aastal Mehhikos sündinud Luis Rincón esitleb oma kolmandat täispikka dokumentaalfilmi. Selle tegi ta koostöös Tribeca filmiinstituudi Ladina-Ameerika meediakunstide fondiga. Ta on spetsialiseerunud audiovisuaalsete dokumentaalprojektide uurimisele ja arendamisele. Mehhiko filmikunsti instituut toetab teda filmiloojate toetusprogrammi kaudu.

Lood huntidest

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 23 min
  • Režissöör: Agnes Meng
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Portugal
Kogumik huntidega seotud lugusid Põhja-Portugali mägedes. Ühel tipul kivises mäestikus on küla nimega Pitões das Junias. Pimeduse saabudes oli karjustel kombeks kokku tulla ja jutustada lugusid. Müüdid, surm, tapmised … Need lood võisid juhtuda ja võisid ka mitte, aga inspiratsiooni said need võitlusest inimese ja hundi vahel, võitlusest meie ja metsikuse vahel.


Režissööri info
Agnes Meng on dokumentaalfilmitegija ja operaator. Ta on lõpetanud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala Tsinghua ülikoolis ning omandanud Docnomads Erasmuse programmi ühendatud magistrikraadi, mis hõlmas õppimist Lusófona ülikoolis Lissabonis, Budapesti teatri- ja filmikunstide ülikoolis ning LUCA kunstikoolis Brüsselis. Agnesel on filminduse, ajakirjanduse ja antropoloogia taust, ta on töötanud antropoloogia uurimisassistendina Edela-Hiinas ja Tiibetis. Tema esimene dokumentaalfilm „Lood huntidest“ esilinastus 25. Kanada rahvusvahelisel dokumentaalfilmifestivalil Hot Docs.

Curupira, metsaolend

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 32 min
  • Režissöör: Félix Blume
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Brasiilia
Sügaval Amazonase südames kutsuvad Tauary elanikud meid kuulama džungli, lindude ja loomade hääli. Kostavad aga väga kummalised helid: see on olend, kes puude vahel ringi luusib. Mõned on teda kuulnud, väga vähesed on teda näinud ja need, kes ta leidsid, tagasi ei tulnud. Ta on võluv ja hurmav, juhib inimesed metsa ja eksitab ära. Igaüks jutustab loo omal viisil ning üritab eluka sõnumeid mõista. Film viib meid olemise otsingule: uurime müüte ja nende kohta tänapäeva maailmas. Film on helitriller keset džunglit.


Režissööri info
Félix Blume (snd 1984 Prantsusmaal Narbonne’is) on helikunstnik ja -insener. Praegu elab ta Mehhikos ja Prantsusmaal. Tema töö põhineb välisalvestiste kasutamises baasmaterjalina heliteostes, videotes, tegevuskunstis ja installatsioonides. Ta töötab kogukondadega avalikus ruumis. Oma töödes hägustab ta piiri helide ja muusika vahel sellega, et muudab helide sees müra, kuni ümbritsevaid helisid hakatakse tajuma uutmoodi. Tema teosed on erilised, sest heli ja visuaalne külg on tihedalt seotud. Tal on suur helikogu, mis on salvestatud erinevates maailma osades ja vabalt internetis saadaval. Ta on osalenud näitustel Hispaanias, Mehhikos, Tšiilis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Belgias.

MEIL ON VEEL KEHAD

Valu, nahk, nägu, toit. „Meil on veel kehad“, on valik lühifilme alates etnograafilisest uurimistööst kuni kunstniku loodud tõlgendustena. Või pigem, kogum filme keha psühholoogiast, enesemääratlusest ja eneseteadlikkusest läbi kehalise eksistentsi. Vilksamisi heidetud pilgud, mis muudavad meid teadlikuks, aga mitte ilmtingimata asjatundlikuks.

Carlotta nägu

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 5 min
  • Režissöör: Valentin Riedl, Frédéric Schuld
  • Originaalkeel: saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa
Lapsena arvas Carlotta, et inimestel pole nägusid. Ta ei tundnud isegi omaenda nägu ära. Aastaid hiljem sai ta teada, et ta ajus on haruldane ja ravimatu puudujääk. Viimaks andis kunst talle vahendid, et ennast ära tunda.


Režissööri info
Frédéric Schuld on õppinud Kölni meediakunsti akadeemias ning asutas 2011. aastal koos Fabian Driehorstiga stuudio Fabian & Fred. Ta töötab peamiselt lühifilmide, animatsioonide ja dokumentaalide režissööri ning animaatorina. 2014. aastal sai Fabian & Fred Wim Wendersi fondi stipendiumi, mille abil valmis tema esimene täispikk animeeritud film. 2018. aastal valmis tema esimene animeeritud lühifilm „The Chimney“ ning ta oli kaasrežissööriks filmile „Carlotta nägu“.

Katkine nahk - AUTOR KOHAL

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 25 min
  • Režissöör: Lidija Burcak
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Inglismaa, Sveitš
  • Filmimispaik: Inglismaa, Itaalia
Filmitegija ja teiste psoriaasihaigete emotsionaalselt laetud luuleline kohtumine esindab veel 125 miljonit inimest üle terve maailma, kes kannatavad vaikides väga nähtava ja samas varjatud haiguse salajast valu. Film käsitleb nahka kui metafoori jõu, usu, kuuluvuse ja võõrandatuse kohta – ja on kindel samm selle poole, et haigusega paremini toime tulla.


Režissööri info
Visuaalantropoloog Lidija Burcak on 1983. aastal sündinud nn jugo (sündinud Šveitsis Jugoslaavia päritolu vanematele), kes räägib mitut keelt ning on omandanud magistrikraadi Londonis Goldsmithsi ülikoolis, õppinud bakalaureuseastmes ühiskonnateadusi Zürichis ja Berliinis, töötanud ajakirjaniku ja stsenaariumide toimetajana, suhtleb vabalt nii kergetel kui ka sügavamatel teemadel. Praegu elab Zürichis ja Londonis.

Valust üle

  • Aasta: 2018
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Emanuele Lami Grifeo
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa
„Valust üle“ on fiktsionaalseid stseene sisaldav dokumentaalfilm, mis kirjeldab valu selle eri vormides. Xenia on baleriin Berliini Riigiballetis. Jan on psühhoanalüütik ja fotograaf. John langes 20 aastat tagasi HI-viiruse tõttu koomasse ja elas üle surmalähedase kogemuse. Need kolm lugu põimuvad filmis, kus dokumentalistlik lähenemine kombineerub filmikunsti ja tüüpilise täispika filmi dialektikaga. Taustal, otsekui peeglina reaalsuskontrolli jaoks, on Berliin – nii inetu ja lummav, nagu vaid tõeline elu olla saab.


Režissööri info
Emanuele Lami Grifeo (snd 1983) on itaalia režissöör ja stsenarist, kes on sündinud Roomas ning elanud 12 aastat Berliinis. Emanuele lõpetas Roomas rahvusvahelise majanduse eriala, suundudes seejärel Berliini fotograafiat õppima. Oma loojakarjääri alustas ta vabakutselise fotograafina, töötades peamiselt kirjastuste heaks Saksamaal, Itaalias ja Lõuna-Aafrikas. Ta on fotovallas võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu, näiteks Leica Talent ja Kolga, ning tema tööd on olnud üleval maailma eri paikades, näiteks 2011. aasta Veneetsia kunstibiennaalil. Emanuele on olnud ka Maailma Pressifoto meistriklassi nominent. Praegu kirjutab ta kahe täispika filmi stsenaariumi ning oma esimest romaani.

Mõtlevad kehad

  • Aasta: 2017
  • Pikkus: 22 min
  • Režissöör: Catherine Boutaud
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
„Kirjutan sulle ühe hingetõmbega. Mu elu võib lihtsalt minema lennata, kui ma ei võitle. Iseenda vastu, selle tuule vastu. Sinuga koos suudaksin torme taluda. Sinu heaks suudaksin torme taluda. Kuna ma ei tea, kust leian end homme, saadan sulle ühe hingetõmbega kogu oma armastuse. Loodan, et tuult jätkub …“ Mu õde oli 15-aastane, kui ta mulle need read kirjutas. Ta põdes anoreksiat. Kümme aastat hiljem tuleme tagasi selle perioodi juurde, mis meid sügavalt lähendas ja mõjutas.

Režissööri info
Catherine Boutaud on sündinud 1986. aastal Prantsusmaal. Ta omandas 2007. aastal kraadi rakenduskunsti alal LISAA kõrgkoolis (Nantes) ning 2011. aastal kino- ja filmikunsti alal ARCO kõrgkoolis Lissabonis. Ta elab ja töötab vaheldumisi Pariisis ja Lissabonis, tegeledes dokumentaalfilmide ja graafilise disainiga.

PIIRIDE KADUMINE

Maailmafilmi festivali alaprogramm "Piiride kadumine" haakub ERMis eksponeeritava 90. aastate argielu uuriva näitusega „Ise tehtud Eesti“. Filmiprogramm keskendub tavainimese kogemusele 80. aastate lõpu ja 90. aastate alguse Euroopas. 1986. aastal valminud Juris Podnieksi film „Kas on lihtne olla noor?“ kajastab Läti noorte elu, konflikte ja valikuid Nõukogude Liidu viimastel, kuid siiski repressiivsetel aastatel. Ivo Zeni 2016. aasta film „Õhuruumide kuningas“ vaatab tagasi 90. aastate noorte põlvkonnale Šveitsis ja nende püüdlustele tõusta kõrgemale keskpärasusest. Festivali lõpufilm, provokatiivse filmikeele poolest kuulsa Ulrich Seidli 1992. aasta „Oodatud kaotused“ on aga režissöörile omaselt dokumentaalfilmi ja fiktsiooni piirimail mängiv lugu piiride kadumisest ning armastuse otsimisest.

Kas on lihtne olla noor?

  • Aasta: 1986
  • Pikkus: 80 min
  • Režissöör: Juris Podnieks
  • Originaalkeel: läti
  • Tootjamaa: Läti
  • Filmimispaik: Läti
Portree mässumeelsetest Nõukogude Lätis üleskasvavatest teismelistest. Mitmed noored uljaspead satuvad kohtu ette, kuna laamendavad rokk-kontserdilt tagasi sõites rongivagunis, teistest saavad punkarid, kes nõukogude reaalsuse äraspidiseks tembeldavad. 16-aastane tüdruk, keda süüdistatakse varguses, püüab politseijaoskonna aknast välja hüpates enesetappu sooritada. Ühest noormehest saab kafkalikku avangardistlikku filmi tegev amatöörrežissöör, samal ajal kui teine Hare Krishna liikumisega ühineb.


Režissööri info
Juris Podnieks on sündinud 1950. aastal Lätis Riias. Ta lõpetas 1975. aastal nõukogude filmikooli VGIK. Podnieks asus tööle Riia Filmistuudios esmalt abioperaatori, seejärel operaatori ja lõpuks režissöörina aastal 1979. Tema esimene film “Cradle” pälvis auhinna Leipzigi festivalil ning peatselt pärast seda sai tema “The Brothers Kokar” esikoha 1981. aasta Kiievi noortefestivalil.

Oodatud kaotused

  • Aasta: 1992
  • Pikkus: 118 min
  • Režissöör: Ulrich Seidl
  • Originaalkeel: saksa, tšehhi
  • Tootjamaa: Austria
  • Filmimispaik: Austria
Lesk Sepp Paur elab väikses Austria külakeses Tšehhi piiri ääres. Toidud, mis ta nüüdseks lahkunud naine sügavkülma valmis tegi, hakkavad vaikselt otsa saama. Sepp peab hakkama uut abikaasat otsima. Ta suunab oma pilgu teisele poole piiri, kus elab lesknaine Paula. Kaks inimest naaberküladest, aga nende vahel? Piir. Sellest see film räägib. Aga mitte ainult sellest. Film kõneleb ka piiride, kodumaa, nooruse ja armastuse kaotamisest. “Oodatud kaotused” on paljude meelest üks Ulrich Seidli kõige südamlikumaid filme.


Režissööri info
Ulrich Seidl, sündinud 1952. aastal Austrias Viinis, on režissöör, stsenarist ja produtsent. Ulrich Seidli karjäär algas auhinnatud dokumentaalidega “Head uudised” (1990), “Loomaarmastus” (1995) ja “Modellid”.

Õhuruumide kuningas

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Ivo Zen
  • Originaalkeel: saksa, inglise
  • Tootjamaa: Šveits
  • Filmimispaik: Šveits
Martin andis järele ihale tarvitada hulgaliselt narkootikume. Ta talletas oma meeletu elu päevikutesse, samal ajal kui Ivo püüdis hoolikalt kõik oma Super 8 kaamerasse. Mõlemad ihkasid täiust - keskpärasus polnud valik. Selle päeviku abil jutustab Ivo oma põlvkonna loo, loo sõprusest ning ihast lennata kõrgemalt kui keegi teine.


Režissööri info
Ivo Zen on sündinud ja kasvanud Šveitsis Val Müstairi orus Santa Maria külas. Ta lahkus kaugest külakesest 15-aastaselt, et Churi linna keskkooli minna. Üsna tormilise vaheaasta järel astus ta ETH kõrgkooli Zürichis arhitektuuri õppima, kus tutvus fotograafia ja filmindusega. Kaks aastat hiljem jättis ta õpingud pooleli ja läks tööle raamatupoodi. Samal ajal hakkas ta tegema eksperimentaalseid filme. 1996. aastal alustas ta oma Super 8 filmipäevikut. Ivo Zen lõpetas 2003. aastal Genfi filmikooli. Sellele järgnenud aastal oli ta sõltumatu filmikompanii Alva Film kaasasutajaks. Ta on juhendanud mitmeid dokumentaalfilminduse õpitube Genfis Kunsti- ja Disainiülikoolis HEAD. 2010. aastal sai temast retoromaani filmitegijate huvide eest seisva rühmituse Cineasts Independents Rumantschs juht. Ta on kaks korda pälvinud Graubündeni kantoni kunstnikustipendiumi. Ivo Zen on abielus ja elab Zürichis koos oma naise ja kahe lapsega.