Südamest lähtuv filmitegemine 23. märts 2010

Vaadates täna Len Kamerlingi filme suures saalis, laitmatu pildi ja heliga, oli mul tõesti eriti hea meel, et 2010 festivalil on selline retrospektiiv. Kamerlingi loomingut esindas kolm filmi: kaks eskimodest (Alaskal polegi selle sõna kasutamine halvustav) ja üks Jaapanist. Nii võib pealiskaudselt ütelda. Samas, kui autorit kuulda võtta, siis võime märgata, et tema sõnul filmide teemadeks on ”kogukonnad” (pole kindel, et see sõna annab edasi inglise „community“ kõiki varjundeid, aga paremat pole leidnud). Need kogukonnad võivad olla külakogukonnad eskimode kultuuris: Gambelli küla Saint Lawrence’i saarel (Alaska ja Siberi vahel) ning Emmonaki rannaküla oma. Samas, nagu kolmas, Jaapanis tehtud film näitab, võib mõiste „kogukond“ hõlmata tunduvalt peenemat reaalsust kui ainult geograafiline küla. Kanayama külakogukond on laias laastus ka selle filmi peakangelane, aga selle väitega me ei ulatu filmi sügavamate kihtideni: see kogukond, mille film esile toob, koosneb kooli ümber keerlevatest inimestest, nendest, kelle jaoks haridus on mõtteaineks, nendest, keda seovad kooliga peened ja mitmekesised niidid, alates tooniandvast direktorist kuni dialoogini küla vanema põlvkonna ja laste vahel.

Mõiste „kogukond“ on ka selle pärast oluliseks märksõnaks Kamerlingi loomingus, et sellise teema või põhikangelase valikule vastab ka kasutatud töömeetod, mille märksõna on „koostöökeskne“. Len Kamerlingi puhul on tegemist autoriga, kelle mina-kesksus on nii tagasihoidlik kui vähegi võimalik. Ta on arendanud oma filmimise filosoofiat – mida ilmselt jagas ka Sarah Elder, kellega koos nad tegid 12 inuiti filmi – milles ta annab olulise rolli filmitavatele ja mis on ülesehitatud respektile nende vastu. Otsused filmi kohta tehakse koos kogukonnaga, koos inimestega, kes võivad filmist olla puudutatud, st Gambelli küla elanikud, Emmonaki tantsijad, Kanayama kooliga seotud inimesed. Nad osalevad filmi tegemise igas etapis – teema valikul, filmimisel, montaaži käigus. Tihti suunavadki nemad filmi sisu, mis osutub autori sõnul sageli erinevaks sellest, mida ta oli filmimise alguses ette kujutanud. See ei tähenda, et autori vastutus oleks kuidagi hajutatud või vähendatud: nagu kuulsime paar korda diskussiooni käigus, lõplikud filmid sündisidki „montaažiruumis“. Nimelt erinevalt sellest, mida sageli filmikoolides õpetatakse – et tuleb filmimise käigus eelnevalt pidada meeles montaaži – eelistab Kamerling filmida avatuks jäädes ja montaažile mõtlemata. See ongi tema arvates arusaamatus keeles filmimise üheks eeliseks. Alles siis kui kogu materjal on käes, kui on filmitud ja koos kogukonnaga elatud kuude kaupa, kerkib esile see lugu, mille ümber film tööle hakkab. Nii et Kamerling ei lükka vastutust teiste peale, kuid ta hoolitseb selle eest, et filmitavate huvid ja tundlikkus leiaksid kajastust. Et nad võiksid ennast filmis ära tunda ja filmi pidada nende endi omaks.

Selle eesmärgi saavutamine on olnud kindlasti eriti lihtne esimese filmi puhul Kevadjääl. Teema oli Gambelli külaelanikele iseenesest oluline: see puudutab sellist ellujäämisele hädavajalikku tegevust nagu mereimetajate kevadjaht, mis toimub ajal kui jää sulab ja kui hoovustest lükatud jäätükid võivad kütte kinni hoida ja nende elu ohtu seada. Nendega elab kaasa terve küla, eelkõige kindlasti kojujäänud naised, kes paadiga jahil ei käi. Seda pidevat eluohtu, mis nende tegevust ähvardab, pisut tasakaalustab ühelt poolt see, et jaht on lihtsamaks saanud tänu tulirelvadele, mis ei anna loomadele suuremat võimalust pääseda (nagu seda tõi diskussioonis esile Aleksei Peterson) ja ka kindlasti tänu uutele päästevõimalustele, mida filmi alguses näidatakse: hätta sattunud mehi päästab piirivalvurite helikopter. Kuna aga kevadjaht on siiani ellujäämiseks hädavajalik, on Gambelli eskimod, nagu film näitab, endale muretsenud moodsa aparatuuri ja kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid. See on kindlasti, nagu Kamerling rõhutas, vastuolus laialt levinud stereotüübiga inuitidest kui primitiivsest rahvast. Aga see on vastuolus ka sellega, millega on harjunud uurijad, kes töötavad Venemaal, kus paljud mugavad ja moodsad vahendid on, või vähemalt olid ajal kui see film tehti, liiga kallid, et põliselanikud saaksid neid endale lubada.

Veel üks märkus selle filmi kohta: selles on kindel ja korralik etnograafia, mis on möödapääsmatu. Protsessid on filmitud algusest lõpuni, mis tagab selle materjali kasutatavust nii teadlastele kui kogukonnale endale, kui ehk kunagi tekib neil vajadust õpetada tulevastele põlvkondadele kaduvaid oskusi.

Teine film, Talve trummid, keskendub eskimo tantsule, mida esitatakse trummide saatel. Nagu Kamerling ise rõhutas, on see film eelmisest keerulisem ja sügavam. See tungib sügavale jupiki eskimode hingesse. Nimelt on tants nende jaoks mitte ainult kollektiivse identiteedi sümboliks, vaid ka isikupäraseks emotsioonide väljendamise viisiks. Eskimod tantsivad veidi erinevalt kui läänes tavaks: tantsimises on just käed see kehaosa, mis on liikvel ning seda imelisel moel. Mehed tantsivad istudes, naised nende taga püsti. Nad ei keeruta ega liigu eriti. See-eest tantsijate käed jälgivad energiliste ja samas kergete liigutustega trummide rütmi, joonistades õhus imelisi mustreid. Tantsijatel on nimelt mõlemas käes tantsulehvikud, mis on tehtud sulgedest ja karibu karvadest ja millel on nikerdatud inimesele või tema esiisadele tähtsaid kujusid. Tundub, et liigutused pole kõigil täpselt ühesugused, nagu oodatakse näiteks läänepärases balletis, vaid igaüks järgib käsi liigutades oma emotsioone kindlates raamides. Kuid üheskoos on kõik need liigutused imeliselt harmoonilised.

Tantsu tähtsus ei seisne aga ainult selle esteetilises, emotsionaalses ega maailmavaatelises väärtuses, vaid ka tantsu sotsiaalses rollis: kui kahe naaberküla elanikud käivad teineteisel külas, et tantsuüritustel osaleda, vahetavad nad sel puhul kingitusi. Eriti huvitavaks oli mulle, et kui 20. sajandi keskpaigani misjonärid pidasid jõhkrat võitlust eskimo tantsimise vastu, siis see, mis neid eriti vihastas, oligi just kingituste vahetamise komme: nad küll taunivad ajaraiskamist ja eskimode paganliku maiguga harrastusi, kuid eriti tekitab misjonäride pahameelt raharaiskamine kingituste näol: „valgetele“ kristlastele ei mahu pähe, et inuitidel pole omamine mingi väärtus; eskimo ühiskondades toimuvad tänapäevalgi võimsad varanduse ühtlustamise mehhanismid (kasvõi muuhulgas filmis mainitud kodune bingomängimine), mille tagajärjel võivad inimesed korraga ära anda kõike, mis neil on. Muretsemiseks pole neil siiski põhjust: kogukond ei lase kellelgi nälga surra. Aga misjonäride silmis on tegemist arusaamatu ja patuse käitumisega ning usulevitajad otsustasid selle likvideerida. Ajaloolistes kaadrites meenutatakse nende seisukohti, mida pehmendab tänapäeva jesuiidi vabandav ja taaselustamist toetav ootamatu suhtumine.

Filmis on palju liigutavaid hetki, näiteks vanainimeste omakeelne jutt, mis on selge ja otsekohene, või siis noorte tüdrukute lood, kelle jaoks esimene tants oli üsnagi traumeeriv elamus. Meelde jäi eriti algusepoole koht, kus jälgitakse mittetantsivate naiste diskreetseid trummisaatvaid käeliigutusi: üks väike tüdruk teeb neid samu liigutusi, mis on sedavõrd rõõmustav, et see näitab, kuidas veel filmimise ajal vaist avaldus ka noorema põlvkonna juures. Tantsu traditsiooni ellujäämise võimaluste suhtes on ülikoolis õppivad tüdrukud üsna skeptilised. Tuleb siiski välja, et ühel vanemal mehel on ikkagi õigus, kui ta filmis väidab, et seda traditsiooni on ju igal pool, see ei saa kaduda. Tõepoolest: taaselustamise aeg on kätte jõudnud.

Sellele taaselustamisele on kindlasti kaasa aidanud muu hulgas ka Kamerlingi töö: kogu tema ja Sarah Elderi filmitud materjal on säilinud, katalogeeritud, osaliselt digitaliseeritud, ühesõnaga see on uurijatele ja kogukondadele kättesaadav. Selleks on Kamerling loonud eraldi fondi, mille olulisust inuiti kultuurile ei saa ülehinnata: materjali väärtus suureneb iga päevaga. Arvestades filmitegija töömeetodiga võiks ehk väita, et kogukonnad ise on endale selle kingituse kindlustanud. Aga selle teostamist on võimaldanud projekti algataja ja elluviija.

Kamerlingi jaoks on eetilisel dimensioonil keskne koht ja see ilmneb kõige otsesemalt Jaapanis tehtud filmis Rahva vaimsus. Selle filmi tegi ta muide ise (tema ka monteeris seda), ilma Sarah Elderita, kes oli tema partner inuiti filmide juures. See võimaldab ära tunda ka eelmistes filmides tema käekirja. Selleks on sõnad südamlikkus ja inimsoojus, ja need asuvad filmi keskmes: mitte ainult kooli direktor, vaid ka õpetajad rõhutavad, kuivõrd on kenad inimsuhted vajalikud kõikidele, vanematele, õpetajatele, lastele endile. Täiskasvanute elu on olnud karm: rasked sõjajärgsed aastad, ülimalt külm ja hierarhiline õpetamissüsteem, kauged suhted vanematega. Filmist jääb mulje, et Jaapani ühiskonnas on suur vajadus südamlikkuse järele. Erinevalt Jaapani kohta käivast stereotüübist rõhutab film õpetajate ja õpilaste vahelisi vastastikult austavaid suhteid: õpilased tervitavad igapäev õpetajaid kummardusega, nood aga vastavad samasuguse kummardusega; direktor sööb sööklas laste lauas ja ajab nendega juttu ning just õpetajad püüavad lastevanematele selgeks teha, et raskematesse iseloomujoontesse nende laste juures võibki suhtuda kui paljutõotavatesse omadustesse. Selle kogukonna põhiväärtust iseloomustab kindlasti kõige paremini sõna „süda“: selle päeviku sissekande pealkiri parafraseerib ühe tegelase lausutut – südamest lähtuv haridus. Aga seda iseloomustavate väärtuste edasiandmine oleks olnud võimatu, kui Len Karmerling poleks samamoodi suhtunud filmimisse – südamest lähtuvasse filmitegemisesse.

Eva Toulouze