Kokakunsti kinolinalt — Maailmafilm

Kokakunsti kinolinalt 19. märts 2010

Kolmapäevane Maailmafilmi õhtu Genklubis oli seekord Patricku juhatada, ja siin kirjutab ta meile, kuidas tal läks:

Kolmapäeva õhtul toimus Genialistide klubis Maailmafilmi eelõhtu. Taavi Tatsi palus mul paari sõnaga seal näidatavat filmi sisse juhatada, mis oli meelitav, ehkki ma ei saanud täpselt aru, miks ta valis välja minu, tundmatu uustulnuka siin kenas linnas. Vastus sai mulle selgemaks, kui ma filmiõhtuks ette valmistades vaatasin seda filmi oma Mooste kodus, endal kõht korisemas. Filmi on teinud Joseph Péaquin ja selle nimi on “C'era una volta... le delizie del piccolo mondo” (“Oli kord… maitseelamused väiksele maailmale”).

Minu nimi on Patrick McGinley. Olen pärit Ameerikast, aga elan nüüd Eestis, praegu Moostes, ja töötan MOKSi kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses. Ma olen helikunstnik, aga mulle meeldib ka väga süüa teha, mis on ilmselt põhjuseks, miks Taavi palus mind seda filmi sisse juhatama. Taavi tutvustas minu sissejuhatust ka eesti keeles (ja ma võin uhkusega ütelda, et ka mina alustasin oma sissejuhatust eesti keeles) ja ma ei tea täpselt, mida ta ütles (ehkki ma püüdsin kinni mõned sõnad, muu hulgas selle, et oli Patriku päev, mis oli mul täiesti meelest läinud). Võib-olla ta ütles, et ma olen kokk, ja võib-olla ei ütelnud ka. Võib-olla ta isegi ütles, et ma olen hea kokk. See on võib-olla õige ja võib-olla ei ole ka, aga kindlasti võib minu kohta ütelda, et ma teen süüa vaimustusega ja ma arvan, et kokandus on üks neid alasid, kus vaimustus on palju väärt. Võite kergesti panna inimesi uskuma, et peaaegu ükskõik mis võib maitsta hästi, kui näitate neile, et valmistasite toidu vaimustusega – ma tean seda omast kogemusest. See film aga näitaski meile imelist segu vaimustusest, teadmistest, kogemustest ja oskustest.

Joseph Péaquini film on ka heaks võimaluseks mainida meil Moostes hiljuti asutatud Toiduklubi, kus kohalikud inimesed saavad koos käia, koos süüa teha ja koos ka einestada. Toiduklubis jagame omavahel traditsioonilisi retsepte, õpime naabritelt ja püüame kasutada ainult kohalikke toiduaineid. Korra kuus valmistab üks klubi kokkadest õhtusöögi, mis on avatud kogu külarahvale.

Filmi peategelased jagavad paljuski toiduklubi ideid, mis Erminio ja Attilia puhul, kes elavad väikeses külas Aoste orus Itaalia Alpides, ei ole niivõrd küll ehk teadlik valik, kuivõrd nende elustiil. Nad peavad loomi ja neil on suur aed, nad ei viska midagi ära (isegi mitte kuivatatud kaalikakoori, mida saab kartuli kõrvale praadida – “Maitseb nagu rupskid”, ütleb üks neist), nad korjavad marju, seeni, pähkleid ja taimi aastaringselt. Nad teevad süüa lihtsalt, oma perekonnast pärinevate retseptide järgi, ja kasutavad ise kasvatatud ja korjatud aineid. Tihti serveeritakse seda aurava polenta pudru kõrvale, mis algselt oli talupojaroog, nüüd aga kohalik gulinaarne uhkus. Aoste org on poliitiliselt autonoomne piirkond Itaalias, sarnaselt Sitsiilia ja Sardiinia saartega. See asub saapa üleval vasakus nurgas, millest lääne poole jääb Prantsusmaa ja põhja poole Šveits. Aoste orus räägitakse valdotaini keelt, mis on franko-provansaali keele murre. Prantsuse keele oskajana tundsin ma ära mõned juhuslikud sõnad, ja mõni itaalia keele oskaja tunneks ilmselt samuti, kuid suuremalt osalt on tegemist täiesti eraldi keelega, mida räägib väike arv inimesi (Aoste oru asustustihedus on Itaalia väikseim). Üks väike maailm. Just selline, millega me siin Eestis võiksime lähedust tunda.

Patrick McGinley