Igatsus ilu järele 30. märts 2010
Vaatasin Stella van Voorst van Beesti filmi nimega Maapinna vangid. Peale filmi vaatamist tundus mulle, et Soome on geograafiliselt väga kaugel Eestist. Ega Eesti ka üleliia lõunas ei asu, aga selline polaaröö must masendus, mis kinolinalt silmade ette kangastus, on siiski nähtus, mida meie põhjanaabrid saavad nautida täiel määral. Nagu ka polaaröö ravi – tango laulmine karaokes.
Hollandlase film oli kohati väga naljakas ja kohati väga kurb. Polaaröö teema on ikkagi väga sünge, üksindusega võitlemine pikkadel talveöödel pole kerge. Alguses ei saanud ma aru, kas see film räägib Soome tangost, polaarööst, karaokedest või millest, aga kokkuvõtvalt ütleksin, et minu jaoks rääkis film üksindusest. Elulood, millega vaataja kokku puutub, olid väga traagilised, melanhoolne tangomuusika tõi selgelt välja filmi sõnumi. Soomes on pikk ja karm talv küll, igatsus päikese ja õnne järele on suur. Samas, arvestades seda, et tegu oli dokumentaalfilmiga, oleks tahtnud näha ka vastukaaluks naeratust ja positiivsust, sest seda Soomest siiski leidub. Eriti suvel, kui Soomes päike üldsegi ei looju.
Minul igal juhul tekkis tahtmine näha kaadreid ka Soome suvest, mis tõesti ilus. Hollandlase 88 minutine film pühendus totaalselt pimedale aastaajale, ainult päris filmi lõpus algas suvi ja näidati kollaselt laiutavat rapsipõldu. Igatsus päikese ja ilu järele tekkis ka saalis. Aga mõistagi polnud see Soome turismiameti film, vaid filmitegija looming. Vahel lihtsalt tekkis selline tunne nagu lugedes Sami Lotila õhtulehe lugusid, et paluks ka veidi rõõmsust!
Filmis veedeti palju aega karaokes, aga pilt oli ka seal üsna hirmus, just karaoke tutvustamise juures ootasin rohkem ilu, sest pole need üldse mingid sünged kohad, nagu filmist paistis. Kui võimalik, külastan alati Soomes ka kohalikke karaokebaare. Turisti jaoks soovitan soojalt Satumaa nimelist lokaali Lasipalatsi kõrval. Filmis jäi karaokekohtadest tõesti nutune pilt, aga tegelikult kohtab karaokebaarides väga lahedaid inimesi. Ka profilauljad lõõgastuvad karaokes, ja igas vanuses inimesed, mitte ainult vanem rahvas.
Tango kui Soome armastatuima muusika positsioon on tugev ja see tuli kenasti välja ka filmis. Kõige tabavamalt sõnastas selle ühe Soome suurima tantsulava peremees. Ta ütles midagi niisugust, et soomlased tantsivad küll igasuguse muusika saatel, aga kui orkester jõuab tangodeni, toimub laval muutus ja tõeline tants läheb lahti. Väga kenasti ütles üks teine intervjueeritav, et tema lihtsalt pole kiirete laulude sõber.
Kuigi eelpool öeldu põhjal võiks arvata, et film mulle väga ei meeldinud, siis eksite. Filmis oli tõesti palju niisugust, mille üle võib ainult rõõmustada. Kõige suurem väärtus oli ehk see, et filmitegija pani inimesed kõnelema ja avanema. See oli suurepärane! Väga kift oli ka kaameratöö, mõned kaadrid olid nii absurdsed, et rahvas kukkus naerma, kuigi polnud ju alati ka väga põhjust. Paljud asjad olid filmis nii traagilised, et mõjusid koomilisena. Pilt punase puumaja hoovist, kuhu peremees oli meisterdanud suuri palme, kõneles rohkem kui miljon sõna. Peale palmide oli kunstniku savannil ka igasuguseid loomi, mis olid kokku pandud vanarauast jms. prügist. Kunstnikust endast võis küll jääda mulje, et tal pole kõik muumid orus, aga mina usun, et mees on tegelikult väga tark ja andekas.
Kunstniku nimi on muide Alpo Koivumäki ja temast saab lugeda soome keeles näiteks siit.
Lõpetuseks peab ära mainima ka selle, et filmis kõlasid uhkelt ka tangode sõnad. Inglisekeelsete subtiitritega tundusid nad pisut imelikud, aga kes vähegi soome keelt õppinud, nautis kindlasti ka seda poolt filmis. Tahaksin näha filmi ETV pealt juba sellepärast, et eestikeelne tõlge oleks kindlasti andnud tango sõnumi paremini edasi.
Mika
