Festivalidega on alailma dilemma, kas vaadata võimalikult palju või püüda ära ennustada oma võimalikud lemmikud ja lasta üksikutel vaatamiskogemustel settida. Kuna ma see aasta tervet festivali kohal ei saa olla, valisin esimese tee ja siiski sattusin peale mõnelegi lemmikule. Esiteks vaatasin videos ära "Nomaadi maa", mis oli uskumatult hea. Lausa kõigi teiste reisidokkarite mõõdupuu, võiks öelda. Niivõrd isiklik, niivõrd rahulik, niivõrd "off-the-road".

Teine lemmik oli Liivo Niglase uus film. Jahileminekut kirjeldavas filmis tekkis ühel hetkel tunne, et kui ka jahti ei tulegi, oleks film oma lugudega end ikkagi õigustanud. Suurepärane visuaalne külg, kõnega sama kõnekas vaikus, valgusega sama tähenduslik pimedus.

Ja kolmandaks - võib-olla küll mitte selline lemmik - aga "Setu pulm" pani mind mõtlema pärimuse ja üleilmastumise suhetele. Kuna mul endal Setumaal juuri pole, tunduvad setud mulle enamasti sama kauged kui näiteks maiad või hindud. Üleilmastumisega oleme korraga lähedal kogu maailma juurtele, ent ometigi võiks küsida kas see seesuguse pärimuse omandamise sees on ikka pärisust? Ma ei tea. Minu juured on ilmselt Lääne-Eesti maastikes, aga seal pole sellist traditsiooni või pole see minuni jõudnud. Minu traditsioon, pärimus, on seega maastik.
 
Mathura