Pilvekarjane – visuaalselt Andide rütmis 25. märts 2010
Pilvekarjane
Rež Ruben Guzman, Argentiina, 38 min
Festivalil maailma esilinastusena näidatud “Pilvekarjane” on film, mis väärib visuaalse kunsti nimetust. See tugeva kompositsiooni ja peaaegu täiuslikkuseni välja mängitud aegruumiga teos püüdab lugu pigem näidata, kui seda sõnade abil edasi anda. Rõhk on selgelt visuaalsel - olgugi et verbaalses mõttes vaikiv, võib keeleks pidada sedagi.
Film viis publiku Argentiinasse Andide platoole - hõre õhk, kontrastidest pakatav taevalaotus, kõle tuul ja kõrvetav päike, punakaspruun kiviklibu ja nendel lonkivad laamad-lambad.
Vaikus, vaikus, palve, selle kaja kõiksuslikus avaruses, vaikus. Aegajalt summutab seda omakorda kõrvus vihisev tuuleiil. Kuigi just viimast võiks autorile ette heita – nuriseda saaks helikvaliteedi üle, sest aeg-ajalt summutas mikrofoni tuul – siis minu meelest lisas see filmielamusele vahetut kohalolekutunnet. Omaette kvaliteet seegi.
Autor Ruben Guzman järgnes armsa karjusnaise Benita radasid, kes mööda mägesid talitas laamasid ja lambaid. Nagu Andides kombeks annetas ta palvuste saatel kokalehti Emakesele Loodusele ja mägede hingedele. Tema rituaalides oli tuntav ka Rooma-Katoliku kiriku tugevad mõjutused, mis on piirkonnale üsna iseloomulik – iidne Andide kosmoloogia ja misjonäridega sinna liikunud kristlus on omavahel segunedes võtnud kummalisi hübriidseid vorme.
Just rõhk esteetikale, mida fotograafi taustaga autor edukalt taotles, muutis filmi teistest sel päeval linastunud teostest selgesti eristuvaks. Oma kogemustest Andide tuulistel nõlvadel mäletan, nagu aeg liiguks kuidagi aeglasemalt kui muidu, intensiivistades üheaegselt nii maastiku võrratuid detaile kui mägede avarust, taeva sügavust ja pilvede kergust.
Ka filmi autor pani rõhku füüsilise aja kulgemise kujutamisele, mida olen nautinud näiteks A. Tarkovski puhul. Guzman maalis külmavärinaid tekitava tundlikkusega suitsu lendlemist tuules, pilvede liikumist eredas taevas, välgu valgustust vulkaani seljal. Tundus koguni, et selliste kujundite kaudu jõudsime lähemale karjuse kosmoloogia tunnetusliku pooleni, kui pelgalt verbaalne keel seda võimaldanuks.
Terje Toomistu
