Meie häälte vaheline lõputu ookean 25. märts 2010

Poeedi palk

Rež Eric Wittersheim, Prantsusmaa, (filmimispaik: Vanuatu), 59 min

Ütlen kohe, et selle loo pealkirjaga ei viita ma otseselt Eric Wittersheimi filmile, vaid millelegi üldisemale antropoloogias või rändamises või veelgi laiemalt kultuuridevahelises kommuni-katsioonis.

Rääkides aga filmifestivali võludest, siis neid on muidugi palju – tihe programm viib sellisele meelelisele rännakule, et poole päeva jooksul võib külastada Aafrikat, Lõuna-Ameerikat ja Aasiat, nagu näiteks täna.

Boonusena oled ümbritsetud lahedatest inimestest, kes kõik on ühel või teisel viisil sama asja peal väljas – see on kõikvõimalik huvitav kõikvõimalikest maailmadest, mis on visuaalse kunsti kujul meieni Tartusse jõudnud. Aga tõeliseks festivali maiuspalaks on võimalus tuua see kogemus filmilinalt alla saali või veelgi parem – diivaninurka, kohvikusse või baari.

Mitmed autorid on kogu oma lihas ja luus kohal ning kui filmist jäi midagi küsimusena kripeldama või andis see sedavõrd inspiratsiooni, et linateosest üksi on vähe, saab asjaga kohe vabas vormis edasi tegeleda.

Eric Wittersheimi film “Poeedi palk” viis Vaikse ookeani Melaneesia saarestikule ning vaatles uurija ja uuritava suhet pisikesel Mota Lava saarel Vanuatul.  Eric, olnud juba pikemat aega huvitatud Vaikse ookeani saarte poliitikast, rändas seekord sinna koos lingvist Alexi ja etnomusikoloog Monikaga. Film lähenes toimuvale mõnusalt vahetult ja isikliku lähedusega, tuues vaatajani selle, mis on ilmselt välitöödes täiesti tavapärane – asjad ei kulge kunagi täpselt nii, nagu planeeritud. Ehk kõik võib olla võimalik, aga mitte miski pole kindel. Lääne uurija, kelle tavapärane elu kulgeb mööda dead-line’e, eelarveühikuid ja süsteeme, peab mõnes kolmanda maailma riigis kõik selle unustama, minnes kaasa hoopis teises rütmis kulgeva ajaga. Süsteemi ei ole, raha eriti ka mitte. Ning dead-line? Mis dead-line?! Oleme ju vägagi elus - las homne tuleb kõigepealt!

Filmi peategelane Alex on andekas lingvist, saartel aastaid töötanud ning seetõttu kohalikele tuntud tegija. Seekord tuli ta koos naise ja kahe lapsega, kuna tema auks pidi valmima esivanemate keeles kirjutatud laul. Selle ülesande saanud muusik aga käitus nagu vanale muusikule kohane – vahepeal olnud jõulud ja teised pühad ja … ühesõnaga, laul pole veel päris valmis.

Tabavalt kirjeldab Alex oma kohapealset reaalsust uurijana:

- 20% ajast kulub toidu otsimiseks, poes käimiseks ja muuks sääraseks;

- 20% ajast kulub jalutamisele ja sõprade külastamiseks;

- 30% ajast kuuled uskumatuid lugusid deemonitest ja vaimudest ja muust.

Niisiis jääb umbes 15-20% ajast uurimistööks ning ainult seda osa esitab ta tegelikult hiljem oma kolleegidele.  

Siit võiks edasi spekuleerida, et ilmselt peegeldab ka iga Maailmafilmil nähtud linateos vaid selle sama 15% ulatuses seda, mida autor kohapeal tegelikult koges.

Aga kuidas siis selle 15%-ga hakkama saada? Nii Alexil kui filmi autoril Ericul on mõlemal saarel oma perekond, kes nad adopteerisid. Nimelt olevat Vaikse ookeani saarte kohalike seas väga trendikas omada perekonnas kedagi Läänest. Kui tekib tugev vastastikune sümpaatia, otsustatakse sind perekonnaga liita. Sind adopteeritakse, sümboolselt. Ühelt poolt on “valge mees” kohalike jaoks ometi prestiižikas tükk. Teisalt annab see “valgele mehele” omakorda kohalikus ühiskonnas kindla positsiooni – sa oled keegi, kui kuulud kuhugi. Nüüd teavad inimesed, kuidas sinu poole pöörduda. Ning nii muutub ka uurimistöö lihtsamaks, sest tinglikult oled juba kohaliku kogukonna osa.

Sellistele teemadele uurija-uuritava suhetes Wittersheim oma filmiga viitabki, vürtsitades seda kohaliku muusika ja vihmalõhnaliste kaadritega.

Lõpuks sai ka Alexile pühendatud laul valmis. Kohalikud mehed laulsid iidses keeles, kuidas nad on Alexi oma pojaks võtnud ja pühendavad talle selle laulu. Ikka selleks, et mäletada.

Aga antropoloogi igavest paradoksi jääb minu jaoks kirjeldama üks teine laulurida –  meie häälte vahele jääb lõputu ookean.

Terje Toomistu

Alex uurimas keele iseärasusi.