Alyssaga pargis jalutamas 8. aprill 2011
Alyssa teeb oma filmiga midagi, mida ma olen alati tahtnud teha – ta on kinnitanud kaamera jalgratta külge ja kõnnib, ratas käekõrval, läbi pargi, mööda inimestest, paikadest, mängudest ja paljudest paljudest pinkidest. Jalgratta tiksumine mõõdab ta samme. Aeg-ajalt kuuleme mõnda inimeste vestetest, nende naeru, suudlusi, ei midagi erilist, ometi midagi. Kõik need elud, millest me elus möödume nendega haakumata, nendega tegelemata. Ja siis mõned elud, millega me valime haakuda, et osa saada nende mälestustest, nende Bukarestist, kuhu neid on toonud noorpõlve unistused. Alyssa filmis on midagi proustilikku. See on film ajast, kus jalutuskäigul kohtuvad minevik ja olevik, ajalik ja ajatu.
Alyssa Grossman Tartus (foto: Ran Mendelson)
Kuid aega ei ole ruumita ja seetõttu jutustab see film ka ühte ruumi, luues nõnda otsekui kahekordse maailma ühelt poolt nendest piltidest, mida näeme, ja teisalt nendest, mida meile räägitakse. Üks maailm on vana pargi vaikelu selles igaveses möödakäimises, liikumises, mis ei vii kuhugi, nii et ajataju kaob. Teine on Bukaresti linn, mis oma reaalsusega, oma lasnamägedega on kusagil seal ka olemas, nende inimeste mälestustes, keda kuuleme kaadri taga kõnelemas, kuid keda me ei näe. Nii nagu me õieti ei näe ka seda linna. Selliselt on Bukarest ühtpidi väga kohal, kuid ka väga puudu sellest filmist. Sest see park, mis on otsekui ajatu, võiks olla sama hästi ka ruumitu, paikneda enam-vähem ükskõik kus parasvöötmes, näiteks kasvõi siin, Eestis. Nii ka paljud nendest lugudest, mida kuuleme, võiksid olla juhtunud siin, ja omal viisil nad ju ongi. Äratundmishetki postsovetlikke maid ühendavatest sarnasustest tuleb neist ühtelugu esile.
Ometi on filmi parim stseen just olevikust endast, kus Alyssa teeb parajasti ühte oma paljudest võtetest tühjadel pargiteedel. Need teed on isegi nii tühjad, et üks mööduja tunneb korraga muret: mis te siin teete, siin pole ju midagi filmida! Sellest kohtumisest sünnib võluv dialoog tolle härrasmehe ja filmi autori vahel, mis avab veel ühe reaalsuse tasandi: sel igavesel pargil on ka omad elanikud, nagu seesama taevasinises sviitris mees, kel polegi muud kodu, kuhu pargist ära minna, või siis hirvetopisega fotograaf, kes töötab pargis iga päev juba 1944. aastast.
*
Olen sageli tundnud, et me festival koosneb küll dokfilmidest, kuid selles leidub palju hetki just filmitegemise poeetilisest küljest, elu enese poeesiat, kui soovite. Ka Alyssa film on paljuski kantud sellest vaimust. Teisest küljest puudutab see film aga teist tähtsat küsimust mängufilmi ja dokumentaalfilmi piiridest, nii nagu ka laupäeval linastunud Iban Ayesta film „Kivi, kala, jõgi“. Kui Iban mängib otse žanripiiridega, nagu sellest kirjutas ka Mele, siis Alyssa film ei püüa küll mingil viisil olla fiktsionaalne, ent toob ometi välja maailma kujutluslikud tasandid. Kusjuures mõlema filmi sõnum tundub olevat sama – tegelikkuse ja fiktsiooni vahel ei olegi tingimata väga selget piiri, kujutlemine on osa meie elust ja ka seda võib dokumenteerida niisamuti nagu näiteks mõnda käsitööoskust.
Madli