Baski režissööri Iban Ayesta film torkab dokfestivalil tugevalt silma, sest ta katsetab julgelt dokumentaalsuse ja fiktsionaalsuse piirialadel. Kui filmi esimest korda vaatasin, olin ausalt öeldes lausa häritud kunstlikkusest, millega Brasiilia lapsed ilmselgelt etteantud teksti esitavad. Režissöör ei varja fiktsioonielementi sugugi, kaadrisse on püütud ka näitlemisproov, kus Iban poisse hurjutab, et nad loomulikumalt mõjuksid ja dialoogi ajal üksteisele otsa, mitte kaamerasse vahiks.

Aga eks osalt kõnele siin mu enda ootused ja stereotüübid: arvasin naiivselt, et dokfilm peab alati ideaaliks pidama „loomuliku“ tabamist ja et antropoloogiataustaga filmitegija lähenemisviis peaks olema rangelt teaduslik. Kuigi eks ma olin kursis, et ka antropoloogia liigub juba ammu eemale enese mõtestamisest reaalteaduse vaheda mõõgana.

Üks näide muutumisest on see, et üha enam asetatakse ka iseennast uurimisobjekti kõrvale/asemele/ette/taha pildile, sest tegelikult on ju selge, et filmima minnes ennast koju jätta ei ole võimalik. Iban Ayesta film oli festivalil üks pajudest, kus filmitegija on ise kaadris, tunnistab üles, et ajendid uurimuse tegemiseks olid ka isiklikud ja ei peida vaatajate eest isegi seda rasket hetke, kui filmi peategelane, väike Ariana, meenutab Ibanile süüdistaval toonil: „Aga see film pidi ju meist rääkima, mitte sinust!“ Aga ilmselt oli see festivalil ainus film, kus autor kirjutas koos uurimisobjektidega dok(?)filmi stsenaariumi, mis koosnes küll päriselus toimunust ja räägitust, aga mida asjaosalised teadlikult taasesitasid, kasutades selgelt näitlemistehnikaid. Mõni ime, ka selles vaeses Brasiilia nurgas on igas majapidamises telekas olemas ja õhtul-kella-kaheksane seebiooper on popim kui Vremja kunagi oli.

Autor Iban Ayesta filmikaadris

Vestlus režissööriga sulatas mu skepsise: „halb näitlemine“ oli kontseptuaalne katse tõstatada küsimust, kui naturaalne üks kaamera ette jääv kohalik üldse olla saab. Ehk on hoopis ausam või adekvaatsem nii, et inimene mängib teadlikult iseennast ja valib ise ka taasesitamise vahendid? Ühtlasi rääkis Iban Athena kino laval, et peab teadlikku võitlust teaduse hierarhiseeriva loomuse vastu: mis mõttes üks film inimestest on teaduslikus mõttes antropoloogiline ja teine ei ole? Ja kuidas see kõik omakorda tõeväärtusega seotud on?

Palju olulisi küsimusi ja sümpaatne viis nende püstitamiseks. Aga mis ehk mõnevõrra olulisemgi kui vorm: millest see film rääkis? Iban ise ütleb, et saudade-st – legendaarsest väidetavalt tõlkimatust portugalikeelsest kontseptsioonist, mis tähistab magusvalusat igatsust, nostalgiat ja midagi veel. Igatsuse objekti ei pruugi olemaski olla, ta võib olla kauge, müütiline, väljamõeldud või siis küll olemasolev, aga hoopis teistsuguseks mõeldud. Ja vahel ei ole seda objekti ennast vaja mitte millekski muuks kui selleks samaks saudade’ks.

Filmi peategelane Ariana

Ariana puhul oli igatsuse teises otsas ema, kes ei jaksanud kõigi laste eest hoolitseda ja andis ta ära, võõraste inimeste juurde kaugesse külla. „Kivi, kala, jõgi“ heidab eurooplasest vaataja ette ehk siinkandis tabuks saanud väite: kui lapse peamised vajadused on rahuldatud, siis võib ta ehk oma elu rõõmsalt, rahulikult ja täisväärtuslikult ka ilma bioloogiliste vanemateta ära elada. Võib-olla oleme emalikku-isalikku hoolt hakanud veidi ülearugi fetišeerima? Tegelikult võiks ehk kõige tähtsam olla see, et kõik inimesed, hoolimata sellest, kas nad on parajasti emad või isad või lastetud või lapsed, elaksid võimalikult õnnelikku elu ja et kõigil oleks ümber piisavalt neid, kellest hoolida. 

Mele Pesti