Filmitõde 24. märts 2010

Kolmapäeval toimusid festivalil korraga kaks asja: ERMIs peeti Martin Gruberi juhitud dokufilmiklubi (DFK) töötuba ja Athenas linastusid antropoloogiliste dokkide vahele ka kaks poliitilist: Nepaalis aset leidev „Menstruatsioon“ (Ramesh Khadka) ja Keenias filmitud „Umoja: küla kuhu mehi ei lubata“ (Jean Crousillac ja Jean-Marc Sainclaire). Poliitilise all mõtlen ma seda, et filmitegijatel oli enne tööle asumist üsna selge, kes on „head“ ja kes on „pahad“. Nii „Menstruatsioonis“ kui „Umojas“ olid „pahadeks“ mehed. Esimeses filmis ajasid nad kodudest viletsatesse mägionnidesse menstrueerivad naised, et mitte ebapuhtusega jumalaid vihastada, ja teises olid nad traditsioonilise šovinismiga naised sedavõrd ära tüüdanud, et nood omaette küla rajasid ja meeste jaoks orjamise asemel pärlikäsitööd turistidele müües oma elujärge parandasid.

Sellised selge sõnumi ja eesmärgiga „maailmamuutmisfilmid“ visuaalantropoloog-puristidele meeldima ei kipu (märkusena: mõlemad filmid võeti publiku poolt küll soojalt vastu). Inimteadus peaks ju ideaalis olema väärtustevaba ala, kus hea-halb skaala asemel opereeritakse tõega - sarnaselt looodusteadustele -, ja etnograafiline film peaks seega pigem objektiivselt reaalsust dokumenteerima. Aga nagu DFK töötoas juba hommikupoolikul paika pandi, pole objektiivsusega filmis kunagi kuigi lihtne. Isegi siis, kui eesmärgiks on teha videolõiku näiteks Aktuaalse Kaamera uudiste jaoks, millel on üsna suur reaalsuspretensioon, jääb alati režissööri otsustada, kuhu või kellele suunata kaamera ja kuna vajutada „Record“-nupule. Nii et oma väärtused ja hinnangud võtab filmitegija paratamatult ekraanile kaasa. Näiteks siinsamas festivalil teisipäeva hommikuses Leonard Kamerlingi retrospektiivis Alaska päriselanike potlach-tantsust loeti filmis vahel ette eelmise sajandi alguse misjonäride kirjatükke, mis eskimode traditsiooni igati mustata ja piirata soovitasid. Ilmselt polnud saalis kuigi palju neid, kelle jaoks sellised seisukohavõtud kohe negatiivset märki külge ei saanud.

Ehk kokkuvõttes polegi niiväga oluline, kas filmi sõnum on rohkem või vähem varjatud, vaid pigem see, kui palju on filmis erinevatele väärtustele kõneruumi antud. Khadka Nepaali-filmis rääkisid mehed üsna avameelselt oma tõekspidamistest ja (eba)usust, mille järgi saabuvad haigused neile ja nende karjale, kui menstrueerivad naised koju jäävad ja lehmapiima joovad. „Umojas“ aga jäi meeste hääl filmist pea täiesti välja, kuna nood lihtsalt keeldusid kaamera ees rääkimast. Pealefilmi jutuajamises autoritega küll põhjendati seda ja kirjeldati, mismoodi nende üritused tasakaalustatumat filmi teha kiiva kiskusid. Kui nüüd tänamatult neid kahte filmi omavahel võistlema panna, siis emotsionaalselt on nad kindlasti mõlemad tugevad filmid, täielikumat pilti aga pakub „Menstruatsioon“. Ilmselt on see ka üks sõnumeid, mida „Vaata ja muuda“ pealkirja kandev DFK töötuba osalejatele annab: me kipume dokumentaalfilmi kergesti uskuma, seepärast tuleb tõega ettevaatlikult ringi käia.

Peeter Vihma

DFK töötuba

Peeter pärast "Umojat" arutlemas autorite Jeani ja Jean-Marciga.