Südamesse 24. märts 2010

Maailmafilmi festivali reklaamis oli kirjas, et alaskalane Leonard Kamerling on teinud südamliku filmi ühest Hokkaido maakoolist. Reklaam vastas tõele. Lugu Kanayama algkoolist oli armas. Esimese mõttena peale filmi vaatamist turgatas mul pähe, huvitav, kui palju taolisi koole võib olla siinpool maakera. Tahan loota, et selliseid ikka leidub ka siin kandis. Kui keegi on käinud taolises maakoolis Eestis või mujal, andku palun kohe siin blogis või muidu mulle märku.

Alaskalase film äratas minus veel teisigi mõtteid - harva näeme ikkagi kinolinal meie argielu kangelasi, nagu kooliõpetajaid ja -direktoreid. Mul on hea meel, et filmi tegija väärtustas oma teema valikuga koole. Publikule see igatahes meeldis, filmi järel ei tahtnud keegi saalist lahkuda, vaid päriti lõputult selle kohta, mis koolist nüüd saanud, mis kooli personalist, lastest saanud?

Ma arvan, et film õnnestus just sellepärast, et filmis keskenduti kooliperele – onju muide ilus eestikeelne sõna - selle asemel, et näidata, kui äge mees võib üks koolidirektor olla. Filmi autor rääkis pärast linastust, et üks direktori tingimustest filmigrupi kooli laskmisele oligi see, et nad peavad raudselt filmima ka kodudes, kus õppimine tegelikkuses leiab aset. Kuldsed sõnad. See oli üks jaapani koolidirektori tarkuseteradest paljude teiste kõrval, mida ma üle lugema ei hakka.

Kõige rohkem imestasin ma filmi ja kooli juures seda, et filmis nuteti palju, ja südamest. Kui kuueaastane põhikool lõppes, toimus koolis aktus, kus lõpetajad hoidsid käes küünlaid. Igaüks lausus paar rida omapoolt ja kustutas enda küünla. Pisarad voolasid. Pärast näidati filmis õpetajat, kes ütles õpilastele, et nutmine on väga hea. Tahtsin ka nutta, aga neelasin pisarad alla, sest saalis oli nii vaikne. Filmis õpetajadki nutsid.

Kamerlingi kiituseks peab kindlasti ütlema sedagi, et ta näitas, kuidas õpetajad rääkisid avameelselt oma tunnetest õpilastega. Tollesama lahkumisaktuse juures ütles õpetaja, et tema jaoks on kõike üksildasem päev see, kui ta läheb tagasi kooli ja lõpetanud õpilasi pole enam seal. Nagu selle sama mõtte kinnituseks tuletas koolidirektor (või oli keegi õpetaja, ei mäletagi) veel meelde jaapani vanasõna, et sa ei saa minna elus edasi, kui sa ei ütle eilsele head aega.

Head aega!

Mika