Vürtsisaare kultuur läbi muusikaprisma 24. märts 2010

Teisipäeva õhtu Maailmafilmi festivalil pakkus võimaluse vaadata muusikast läbipõimunud dokumentaalfilmi „Zanzibari muusikaklubi“, mille režissööriks on endine muusik Philippe Gasnier, kaasautoriks Patrice Neznan. Film on muusikaline sisekaemus omapärase vürtsisaare Zanzibari muusikakultuuri ja eluollu. Zanzibar – saar Tansaanias – on aastasadu olnud oluliseks paigaks India Ookeani kaubateel, kus on segunenud inimesed, kultuurid ja muusika Aafrikast, Indiast ja Araabiamaailmast. Igal õhtul tulevad üle linna kokku muusikaklubid, kes harjutavad koosmängu ja uusi lugusid. Zanzibarile iseloomulikuks muusikaks on Taarab – muusika mida mängitakse nii igapäevapuhkudel kui rituaalides ja pulmades. Taarabi muusika eesmärgiks ei olevat inimesi tantsitada, vaid pigem ravida, parandada, meeli liita. See on tugevalt kollektiivne muusika, mille üheks väljundiks on muusikaklubid. Varem vaid meeste pärusmaaks olnud muusikaklubidesse koguneb kohalikku rahvast: vahetatakse uudiseid, mängitakse mänge ja ansambli eestvõttel lauldakse ühiselt.

Muusikukogemusega režissöör Gasnier vaatleb paika ja kultuuri läbi muusika filtri. Tegemist on poeetilise, kohati ehk romantilise filmikeelega dokumentaalfilmiga, kus on panustatud sellele, et muusika räägib iseenda eest ja annab kõige paremini edasi Zanzibari elu rütmi ja tunnet. Me ei kuule filmis palju arutelu või kõnet, laulud vahelduvad igapäevaelu piltidega kaubitsemisest ja ookeanist. Üheks eredamaks karakteriks filmis on vanuselt sajandale eluaastale lähenev Bi Kidude, austatud ja tunnustatud lauljatar, kes on suutnud säilitada oma lauluhääle ja elujõu. Ükskõik kas näeme seda Euroopaski tunnustatud muusikut lavapersoonina või kodus sõõrikuid küpsetamas, Kidudes on aastatuhandete väärikust. Seostudes festivali fookusteema – vananemisega – on Kidude hea näide vanuse positiivsest väärtustamisest. Pea sajandivanune lauljatar on aktiivselt kogukonna elus osalev liige, kes lisaks olemasolevatele lauludele on oma kultuurimälu kaudu ümbritsevaile üks põhilisi pärimuse edasikandjaid ja sidemeks esivanemate ja varasema ajaga.

Film esitab küsimuse: kas on võimalik, et muusika ongi selle sootsiumi tugevaim kooshoidev side? Kuna filmis ei tooda esile teravaid probleeme, jääb mulje, et eelnimetatud kultuuride kokkusulamine värvikireva ajaloo kestel saanud võimalikuks just muusika kaudu. Taarabi muusika sotsiaalne tähendus seisneb eri kultuuride elementide kombineerimises ja sulatamises vägivallatul moel. Tõmmates paralleeli täna nähtud Ramesh Khadka filmiga „Menstruatsioon“, kus traditsioonilisi kombeid, isegi kui need on kogukonna liikmetele ebamugavad või vastumeelsed, hoitakse iga hinna eest kinni, tundub Zanzibari puhul pärimus olevat pigem muutumises. Kas saabki see teisiti olla, kui saarel põimuvad niivõrd erineva religiooni ja kombestiku taustaga kultuurid? Ilmselt on dünaamilisus järjepidevuse ja elujõulisuse võtmeks, kuigi pole sugugi kindel, et see alati sarnases vormis püsima jääb. Tausta uurides selgub, et muusikaklubide arv on võrreldes varasemaga tunduvalt kahanenud, samas on Taarabi muusika hakanud levima teistesse riikidesse Ida-Aafrikas ja mujalgi, omandades uusi vorme popmuusikas ja filmitööstuses. „Zanzibari muusikaklubi“ tervikuna pakub aga nauditavat nägemust Zanzibari saare muusika ja kultuuri hetkeseisust läbi helide, poeesia ja olustikupiltide, näidates muusika vahendusjõu universaalsust.

Mari Kalkun