Shamaanituur - valus, aga aus 24. märts 2010

"Šamaanituur"
Rež Laetitia Merli, Prantsusmaa, (filmimispaik: Mongoolia), 63 min

Erinevates kultuurides võib šamaan kanda erinevaid rolle - ta võib olla arst ja ravitseja, müstik, maag, kogukonna poliitiline juht või visionäär. Olgu ta mis tahes, aga Lääne inimese kujutlustes ümbritseb šamaani reeglina müstika, iidse tarkuse ja traditsiooni aura, mis justkui jääb väljapoole kapitalistlikke süsteeme ning rahatähti seega ei tunne. Laetitia Merli film"Šamaanituur" oli selles suhtes aus film, koguni valusalt aus. Autor võttis vaatluse alla Põhja-Mongoolia šamaanid, või õigemini, neid külastavad turistid. Film kõnetab kriitiliselt religiooni kommertsialiseerumist.

Mõnes mõttes võib šamaaniametit näha kui iga teist eluala, kus inimene müüb oma oskuseid ning küsib selle eest raha. Šamaan on arst ning väärib töö eest tasu. Kuid siin tuleb mängu turist, kellele on šamanismi ümbritsev müstika olnud atraktiivseks kaubaks juba aastakümneid, ja tundub ka, et üha enam. Aga kus on nõudlust, seal tekib ka pakkumine. Kui turist liigub Põhja-Mongoolias Huvsguli järve kallastel, kolib ka šamaan taigast alla järve äärde. Ikka selleks, et olla turistidele lähemal. Seal korraldab ta turistidele suunatud šamaanirituaale, müüb suveniire ja küsib pildistamise eest 3000 tugrikut. Põhja-põdra selga ronimine maksab 1000 tugrikut.

Mäletan, et näiteks Peruus oli minevaks kaubaks kolmepäevased džunglituurid, mis kulmineeruvad ayahuasca-rituaaliga šamaani juures. "And then, on the very last night, after we have caught the piranhas, we go to see the shaman..." tutvustab turismiagentuuri müügimees programmi, andes viimasele sõnale müstilise rõhu, nagu räägiks ta kummitusest.

Ning märkamatult allub iidne praktika universaalsetele turureeglitele. Igasuguse kommertsialiseerumisega näib kaasnevat ka trend hüperreaalsuse suunas, kus piirid reaalsuse ja representatsiooni, sisu ja kuvandi vahel on õige hägused. Üks filmis esitletud turist jäi pärast filmi keskse karakteri šamaan Enkhetuya rituaali mõtisklema: "Kas ta tegi seda päriselt või oli see  ... lavastatud?" Nii on ka mõned Lõuna-Ameerikas šamaanituurile läinud turistid saanud pisut kentsaka või veel hullem - kohutava kogemuse osaliseks. Kunagi ei saa ju päriselt kindel olla, kas agentuur viib sind tõelise šamaani või mõne isehakanud, nö 50/50 šamaani juurde. Imearmas Enkhetuya patsutab aga päeva lõpus taskule, mida nimetab hellitaval toonil oma pangaks.  Päeva palk 42 000tg. Viis perekonda toita, lapsed vaja kooli saata. Selline on reaalsus, mis ilmselt ümbritseb šamanistlikke traditsioone mitmel pool maailmas. Pahaks ei saa seda panna ei vaimsusest huvituvale turistile ega oma igapäevast leiba teenivale šamaanile. Laetitia Merli esitas veenvalt mõlemaid osapooli. Filmi lõpuks jäi suhu veidi vastik maik - näha tihedalt omavahel seotuna midagi nii maist nagu raha ja teist, täiesti tunnetuslikku nagu usk. Valus, aga aus.

Terje Toomistu