Kaunis klassikaline muusika. Pruunis kampsunis prillidega proua mängib krapsakalt klaverit. Neli lapseeas viiuldajat sõrmitsevad Schubertit. Nad ei tohi teha ühtegi viga, nad annavad endast parima. Publik vaatab, noogutab heakskiitvalt kaasa, mitte et nad teaksid kuigipalju Schubertist või viiulimängust, ja umbes viieminutise pala järel saadetakse esinejad kohusetundliku aplausi saatel lavalt minema.

Viis minutit kontserti. Viis minutit suurepärast Schubertit. Aplaus. Ja kõik.

Laste peas helisevad aga ohukellad – milliseks kujuneb viiuliõpetaja kommentaar? Kiitus või laim? Sest nagu alati, midagi läks ju ikkagi nihu.

… Ja lapsed siirduvad tagasi oma igapäevase rutiini juurde, mis tähendab vähemalt nelja-viit tundi päevas harjutamist, heliredeleid ja etüüde, valutavaid näppe ning õpetaja lõputuid manitsusi. Seda kõike ikka selle nimel, et ühel ilusal õhtul astude jälle lavale ja pakkuda publikule viis minutit Schubertit. (Aga  tegelikult, kindlasti ka mitte ainult selle nimel.)

Mis aga toimub selle viieminutise ettekande taga tegelikult – seda maailma püüdis avada Alex Gentelev oma filmis Viiuldajad. Loo kesksel kohal on suurepärane viiuliõpetaja Anne, kes pärast 30-aastast soloisti karjääri filharmooniaorkestris siirdub väiksesse linnakesse Põhja-Iisraelis, kus keegi ei tea midagi viiulitest, ega ilmselt kuigipalju ka klassikalisest muusikast. Ja seal ta hakkab lastele õpetama viiulimängu, ja ta muudab elusid.

Minu jaoks elustas film vastuolulisi mälestusi lapsepõlvest. Olin aastaid üks nende hulgast, kes samal ajal, kui eakaaslased mängisid õuepeal muretult keksu, pidi sulgema end pikkadeks tundideks klaveri taha ning treenima sõrmejooksu Bachi polüfoonias. Mäletan oma frustratsiooni, kui vend tahtis samal ajal televiisorit vaadata või juhtus nii, et paar päeva enne hindelist akadeemilist kontserti palus haigestunud naabrinaine kõrvalkorterist täielikku vaikust. Pisarsilmil. Mäletan muusikakooli hämaraid koridore ja jahedaid klassiruume, kus enne klaveritunni algust tuli soojendada sõrmi radiaatoril ja igaks juhuks kanda ka kindaid. Mäletan seda kirge, millega õpetaja püüdis mulle, 10-aastasele tüdrukule selgeks teha crescendo dünaamikat. Mäletan peadpööritavat pabinat enne hindelisi ülesastumisi. Mäletan higi, pisaraid, lõputuid heliredeleid ja etüüde. Aga mäletan ka rahuldust muusikast, mis tekkis minu ja mu instrumendi vahelisest keemiast. Neid kogemusi ei vahetaks ma millegi vastu. 

Filme võib teha igasugustest nähtustest ja inimestest. Alex Gentelev tegeles Viiuldajatega rohkem kui aasta, aga oli teemast sellisel moel intrigeeritud, et ta oleks soovinud seda filmida 20 aastat, nagu selgus filmile järgnenud vestlusest. Ja kuigi ta teema on kaugel sellest, mida võiks tänases filmimaailmas pidada seksikaks, kuumaks, poliitiliselt intrigeerivaks või personaalselt põletavaks, suutis ta nö ühest maailma igavaimast asjast kokku panna filmi, mis kõnetab, eristub ja köidab. Kogu minu lugupidamine.