Kõige üldisemalt võiks ehk öelda, et mälestus on talletatud sündmus. Mäletamine on osa inimeseks olemisest ning meie oleviku tajumine sõltub mineviku kogemuste tõlgendamisest. Kuid mäletamine ei ole iseenesest mõistetav, sellega tuleb teadlikult tegeleda. Sotsiaalne või kollektiivne mälu on olnud paljude erinevate valdkondade huviorbiidis juba kümnendeid, keskseks uurimisteemaks muutus see 2000. aastate paiku. Postmälu on üks mälu liik, mida on kasutatud kirjeldamaks päritud, kaudseid mälestusi, mis on enamasti seotud kultuurilise trauma ja eelmiste põlvkondade valusate kogemustega.

Need filmid kinnitavad tõsiasja, et minevik ei ole midagi etteantut, vaid alati on ruumi tõlgendusteks. Minevik on kahtlemata oluline, sest meie arusaam olevikust ja ootused tuleviku osas on mõjutatud sellest, mida me varem kogenud oleme. Marianne Hirsch, valdkonna üks tuntumaid teoreetikuid, on kasutanud terminit “postmälu”, viitamaks traumaatilisi sündmusi puudutavatele mälestustele, mida pole kogenud mitte mäletaja ise, vaid mis on temani jõudnud eelmise põlvkonna lugude kaudu. Kuid taoline sotsiaalne mälu on üksikisiku elukogemuse jaoks problemaatiline. Hirsch rõhutab: “Kui me kasvame üles nõnda, et me mälestustest valdava osa moodustavad narratiivid, mis tekkisid enne meie sündi või me teadlikku elu, tekib risk, et meie enda elu lood tõrjutakse kõrvale või isegi asendatakse meie eelkäijate omadega.” (1)

Kõik käesoleva teema alla koondatud filmid tegelevad kultuurikatkestuste ilmingutega mikrotasandil ning kätkevad endas peaasjalikult isiklikke lugusid, mis on paigutatud suuremasse ajaloonarratiivi. Filmid näitavad, kuidas üksikisikud üritavad sobitada oma elusid laiemasse ajaloolisesse ja kultuurilisse konteksti. Mõned neist teevad seda sundimatult, teised on asunud tegutsema väljastpoolt pärineva surve toimel. Sündmustest, millel oleks parem lasta unustuste hõlma vajuda (“Viljatud teed”), kuni küsimusteni, kuidas ja mida me tahame mäletada (“Lahingud”), käsitlevad mainitud dokumentaalfilmid erinevaid mäletamise viise, kollektiivset mälu ja mälestuste tõlgendamist.

Kuid milleks mäletada? Mälestused lisavad igapäevaelule värvi. Lihtne ülesvõte mingist paigast muutub millekski palju enamaks, kui me kuuleme selle kohta käivaid lugusid. Ent harva ootab rääkimist vaid üks lugu: pigem leiame eest mitu omavahel konkureerivat narratiivi. Et eluga edasi minna, on inimestel vaja oma kogemusi mingil viisil mõtestada, aru saada sellest, mis varasemalt aset on leidnud. Oma juurte otsimine näib olevat identiteedi loomisel määrava tähtsusega, nagu saab ilmsiks filmidest “Viljatud teed” (2015) ja “Peatunud aeg” (2015). “Viljatud teed” on ühisrahastuse abil valminud prantsuse filmitegija Arnaud Khayadjaniani dokumentaalfilm, mis üritab kaameraga jälgida teekonda, mille läbisid autori vanavanemad, kes põgenesid Türgist 1915. aasta Armeenia genotsiidi eest. Khayadjanian lahkab ajaloo neid peatükke, mida Türgi valitsus endiselt eitada püüab. Vaikivad filmis küsitletavad külaelanikudki, ent see on kõnekas vaikus.

Isikliku, kuid ammuse mineviku mõtestamine on oluline teema mehhiko-argentiina režissööri Natalia Bruschteini filmis “Peatunud aeg”, milles peategelase püüet võimalikult täpselt mäletada segab aina kehvemaks jääv mälu. Tema vanaema, Argentiina veretöös ellujäänu kogemus on vastuokslik: naine, kes on kogu elu võidelnud õiguse eest mäletada, hakkab nüüd järk-järgult oma mälu kaotama. Tema tütretütre eesmärgks on talletada vanaema selged meenutused. Need väga isiklikud lood aitavad paremini mõista, kuidas mineviku kaudu on võimalik kogeda ja mõtestada olevikku.

Sarnaselt türgi külaelanikega filmis “Viljatud teed”, seavad ka Matthew Mishory filmi “Puuduv” (2015) tegelased, Moldovas paikneva Mărculești asukad, kahtluse alla vajaduse mineviku traagilisi sündmusi ikka ja jälle meelde tuletada. “Miks küsid sa mineviku ja mitte olevikku kohta?” pärib üks naine, selle asemel et filmitegija küsimusele vastata. Olevikule ja tulevikule keskendumine aitab inimestel küll edasi minna, aga mineviku taagast see ometi ei vabasta. Olnu ja praeguse vaheline ebakõla on meenutus toimunud märgiliste tähendusega sündmustest.

Kui kolm esimest filmi keskenduvad minevikusündmustele, mis seotud ühe konkreetse paigaga, siis Belgia dokumentaalfilm “Lahingud” (2015, režissöör Isabelle Tollenaere) viib vaataja rännakule läbi nelja riigi, esitledes nelja erinevat sõjaga seotud sümbolit, mis on kontekstist välja rebitud. Nende vales kohas paiknemine põhjustab ebamugavust ja tõstatab küsimusi.

www.worldfilm.ee/filmid