Vaikne kaos 20. märts 2014

Ebamugav ja uskumatu tõde võib olla dokumentaalfilmi puhul loogiline lahendus. Kõik filmid ei olegi tehtud nauditavatest või romantilistest lugudest, millega võiks oma külma südant soojendada. Kas eurooplasele läheb korda näiteks see, et viimastel aastatel on Kongos tapetud 5 miljonit inimest? Kui jah, siis millises ulatuses? Samasugune diskussioon kerkis hiljuti esile seoses Kesk-Aafrika Vabariigi kaosesse sekkumisega. Loomulikult ei saa see minna korda Marianne Mikkole, kes nõrga isiksusena on saanud üledoosi glamuursest eurosaadiku elust, ent kuidas oleks iga tavalise inimesega? Kui Bob Geldof paadunud idealistina otsustas Etioopia näljahäda lõpetamiseks korraldada kõigi kuulsamate muusikutega heategevuskontsert, siis esialgu ei olnud põhjust ka teda tõsiselt võtta.

Antonio Spanò filmis keset kaost Kongos seda, kuidas kurdid (enamasti lapsena põetud meningiidi tagajärjel) elavad sõjakoldes. Küsimus on delikaatne, sest see, kuidas ühiskond suhtub sellistesse, keda ei peeta standardse arusaama järgi normaalseteks, ütleb palju ka selle ühiskonna enda kohta. Mis puutub Kongosse, siis me näeme seal ebausku, väljatõukamist ja ilma südametunnistuseta füüsilist vägivalda ja tapmisi. Kongos elamine on vapper ettevõtmine, ent ka minna sinna ja teha midagi ühiskonna kõige nõrgema lüli jaoks, nõuab vaprust, mida vist ei saa oodata igalt keskmiselt antropoloogiahuviliselt filmitegijalt.

Ent midagi on selles filmis veel, mida ma maailmafilmi noore zhanri puhul eriti tihti näinud ei ole. Siin on näha suure kinematograafilise traditsiooni – Itaalia filmikunsti – kogemust ja esteetilise käsitluse oskust. Juba esimeste kaadrite sisendusjõuga haaratakse vaataja oma emotsioonide kütkesse ja tundub, et sealt tagasiteed enam ei ole. See on kindlasti film, mida ma soovitaks ETV-s näidata. Siin on olemas n-ö ajakirjanduslik sõnum, mis on tugev ja oluline, ent sellegipoolest on tegu väga loomingulise filmiga. Huvitav kombinatsioon, arvestades seda, et Itaalia on populaarses ettekujutuses olnud hoopiski Euroopa arvatavasti kõige pealiskaudsema suhtumisega kultuur. Ent siin on poola torumeestel ja eesti bussijuhtidel võimalus kogeda midagi uut.