Unustatud nauding - vaadates Stéphane Breton’i "Nemad ja mina" 21. märts 2012
Festivali teeneline vabatahtlik Daniel Allen kirjutab Stéphane Breton’i retrospektiivist
Teisipäeva esimene linateos, Nemad ja mina, esimene film Stéphane Breton’i retrospektiivist, oli parim meeldetuletus sellest, mida Maailmafilm endast kujutab ja ka sellest, mida kõige paremad antropoloogilised dokumentaalfilmid meile õpetada võivad.
Olnud Maailmafilmi vabatahtlik viimased kuus aastat, olen paljuski ilma jäänud filmivaatamise naudingust , seega sel aastal võtsin puhkuse, et naasta filmivaatamise algnaudingu juurde.
Breton’i film oli professionaalse etnograafi kaalutletud ja julge mina-tegelase jutustus, mis kaardistab autori üha intiimsemat suhet Lääne-Paapua külaga, kus ta oma välitöid tegi. Breton mõtiskleb pealeloetud tekstis oma koha üle selles külas, esitades küsimusi justkui uus õpilane koolis. Ta tunneb end ebakindla ja veidi eksinuna. Ta muretseb oma naabrite tegemiste pärast ning selle pärast, mida nad temast arvata võivad.
Breton väitis pärast filmi toimunud arutelus, et miski pole hävitavavam kui intervjuu, see on otsekui haigus, mis on pärit televisioonist ja millel ei ole kohta etnograafilises filmis. Parem on oma filmisubjektidega suhelda, kusjuures “suhtlemine” või “interaktsioon” ei pruugi piirduda vaid rääkimisega. Nagu me nägime filmis Taevassetõus, võib vastastikkune suhtlus olla lihtsalt ka Nepali karjasega vihmasajus tasaselt üle maastiku kulgemine. Ja kui tulla tagasi Papua juurde, siis omamoodi suhtlus on ka läbirääkimised külaelanikega, et enda maja ümber aiatöid teha. Ma ütlesin, et see film oli julge, kuid samas muutub see ka tõeliselt piireületavaks, muutudes teatavaks etnograafiliseks õudusfilmiks, kui me näeme kuidas filmitegija käsi ilmub kaadrisse, et maksta külaelanikele nende töö eest. Andes külaelanikele raha, rikub Lääne filmitegija nende puutumatu ja muidu ideaalsesse elu totaalselt ära, tutvustades neile kapitalismi. Või, ei, muidugi mitte. Ja niimoodi mõelda ei ole mitte ainult vale, vaid ka kahjulik. Seda ühiskonda nii täielikult Lääne standardite järgi hinnates oleksime pimedad nägemaks, mis seal tegelikult toimub, mis Bretoni filmi kaudu on ilmselgelt selle ühiskonna lahutamatu osa. Küla igapäevaelutoimetustes näeme Stephane’i silmade läbi paljusid eravestlusi, mis moodustavad just elu põhiosa selles maailma nurgas. Külaelanikud kauplevad nagu kõige osavamad kapitalistid, kauplevad peaaegu kõigega, mida nad omavad. Raha on vaid väike osa sellest suurest sündmuste ja inimestevahelisest võrgustikust. Need vestlused hoiavad seda ühiskonda koos nagu liim, luues ja tugevdades sõprust ning usaldust külaelanike seas, toimides ka omamoodi uudisteagentuurina, mis hoiab kõiki kursis. Bretoni kaameratöö, mis keskendub lähivõtetele ja mis sisaldab alati ka temapoolset vestlust kaamera tagant, annab nende interaktisoonide või suhtluste vaimu ideaalselt edasi, ning samal ajal loob ka filmitegija ja tema kaamera (ja seeläbi ka vaatajate) ning filmitava subjekti vahel võrdsuse atmosfääri.
Daniel Allen
Olnud Maailmafilmi vabatahtlik viimased kuus aastat, olen paljuski ilma jäänud filmivaatamise naudingust , seega sel aastal võtsin puhkuse, et naasta filmivaatamise algnaudingu juurde.
Breton’i film oli professionaalse etnograafi kaalutletud ja julge mina-tegelase jutustus, mis kaardistab autori üha intiimsemat suhet Lääne-Paapua külaga, kus ta oma välitöid tegi. Breton mõtiskleb pealeloetud tekstis oma koha üle selles külas, esitades küsimusi justkui uus õpilane koolis. Ta tunneb end ebakindla ja veidi eksinuna. Ta muretseb oma naabrite tegemiste pärast ning selle pärast, mida nad temast arvata võivad.
Breton väitis pärast filmi toimunud arutelus, et miski pole hävitavavam kui intervjuu, see on otsekui haigus, mis on pärit televisioonist ja millel ei ole kohta etnograafilises filmis. Parem on oma filmisubjektidega suhelda, kusjuures “suhtlemine” või “interaktsioon” ei pruugi piirduda vaid rääkimisega. Nagu me nägime filmis Taevassetõus, võib vastastikkune suhtlus olla lihtsalt ka Nepali karjasega vihmasajus tasaselt üle maastiku kulgemine. Ja kui tulla tagasi Papua juurde, siis omamoodi suhtlus on ka läbirääkimised külaelanikega, et enda maja ümber aiatöid teha. Ma ütlesin, et see film oli julge, kuid samas muutub see ka tõeliselt piireületavaks, muutudes teatavaks etnograafiliseks õudusfilmiks, kui me näeme kuidas filmitegija käsi ilmub kaadrisse, et maksta külaelanikele nende töö eest. Andes külaelanikele raha, rikub Lääne filmitegija nende puutumatu ja muidu ideaalsesse elu totaalselt ära, tutvustades neile kapitalismi. Või, ei, muidugi mitte. Ja niimoodi mõelda ei ole mitte ainult vale, vaid ka kahjulik. Seda ühiskonda nii täielikult Lääne standardite järgi hinnates oleksime pimedad nägemaks, mis seal tegelikult toimub, mis Bretoni filmi kaudu on ilmselgelt selle ühiskonna lahutamatu osa. Küla igapäevaelutoimetustes näeme Stephane’i silmade läbi paljusid eravestlusi, mis moodustavad just elu põhiosa selles maailma nurgas. Külaelanikud kauplevad nagu kõige osavamad kapitalistid, kauplevad peaaegu kõigega, mida nad omavad. Raha on vaid väike osa sellest suurest sündmuste ja inimestevahelisest võrgustikust. Need vestlused hoiavad seda ühiskonda koos nagu liim, luues ja tugevdades sõprust ning usaldust külaelanike seas, toimides ka omamoodi uudisteagentuurina, mis hoiab kõiki kursis. Bretoni kaameratöö, mis keskendub lähivõtetele ja mis sisaldab alati ka temapoolset vestlust kaamera tagant, annab nende interaktisoonide või suhtluste vaimu ideaalselt edasi, ning samal ajal loob ka filmitegija ja tema kaamera (ja seeläbi ka vaatajate) ning filmitava subjekti vahel võrdsuse atmosfääri.
Daniel Allen