Festivali giid: Tühiruumid 19. märts 2017

• Vastupidavuse varjud, rež Diego Scarponi, 22’, Itaalia, filmimispaik: Itaalia (LINASTUB: Neljapäev, 13:00, Jakob Hurda saal)
  
• Linefork, rež Vic Rawlings ja Jeff Silva, 98’, USA, filmimispaik: USA (LINASTUB Kolmapäev, 15:30, Jakob Hurda saal)
  
• Elu Fukushimas poolestusajal, rež Mark Olexa ja Francesca Scalisi, 61’, filmimispaik: Jaapan (LINASTUB: Laupäev, 13:30, Jakob Hurda saal)
• Üks pikk retk, rež Andy Lawrence, 86’, Ühendkuningriigid, filmimispaik: Ühendkuningriigid (LINASTUB: Kolmapäev, 13:30, Jakob Hurda saal)

Käesoleva aasta filmivalik moodustab erinevaid klastreid. Muidugi loob unikaalseid kogumeid iga vaataja ise – sedamööda, kuidas ta ühelt linastuselt teisele kulgeb. Kuid ka programmitoimkond rühmitas filme vastavalt sellele, kuidas need omavahel erinevaid tähendusvälju tekitasid. Siin on neli neist.

Kuigi see ei olnud režissööride eesmärgiks, tegelevad nad kõigis neis filmides ka tühiruumiga – marginaalsete ruumidega, mis asuvad väljaspool reegleid ja regulatsioone.

Ruumina on tühiruum (wildscape) metsik ja struktureerimata. Kui siduda see mõiste populaarse (linna) kultuuriga, viitab see mõiste ka mängulisusele ja selles on kindlasti ka vabaduse hõngu. Tühiruumid on pigem kujunenud kui kavandatud ja planeeritud: kunagised tööstusalad, prügilad, metsad, linnatühermaad, mis varieeruvad väikestest platsikestest kuni tervete tohutute regioonide ja linnadeni. Need ruumid on suurte struktuursete muutuste jäljed. Olnud kunagi täis elu ja võimalusi, eksisteerivad need nüüd tühjana väljaspool kiiret elu kulgu.

Kuigi inimesed püüavad neist piirkondadest lahkuda, on ka mahajääjaid – nii vabatahtlikke kui ka neid, kes ei suuda leida väljapääsu.

Tühiruumid on kontekstiks kahele filmiloole elust Harlani maakonnas peale söekaevanduste ajastut. Sellel piirkonnal on ameeriklaste teadvuses tavatult suur osa. Kuulake ise - see laul, mille laulis 1963. aastal kuulsaks Amanach Singers - on tuttav ehk isegi neile, kes ei tea, et see on seotud Ameerika töölisklassi elu, kaevurite ja nende rolliga Ameerika poliitilises ajaloos:

Praegusel ajal on Harlani piirkonna elanikud vihas ja leinas. Kaevandustööstuste kriis on viinud elanike vaesumise, sotsiaalse isolatsiooni ja kuritegevuse kasvuni. Kuigi üha enam aktsepteeritakse seda, et söekaevanduste buumi, mis päästaks vanad töökohad ja aitaks luua uusi, ei ole kunagi tulemas, võis kogu maailm just äsja jälgida, kuidas USA presidendikandidaat Donald Trump lubas taastada söetööstuse endise hiilguse, tagades endale niiviisi suurema osa selle piirkonna häältest.

Seosed igapäevaelu ja poliitika vahel on olulisel kohal lühifilmis Vastupidavuse varjud (rež Diego Scarponi, 22 min), põimides intervjuusid Harlani tänapäevaste elanikega häältega minevikust, mille kogus kokku Alessandro Portelli, üks suulise ajaloo liikumise juhtfiguure, kelle raamat They Say in Harlan County rääkis kaevuritekogukonna loo vahemikus 1964-2009.

Linefork (rež Vic Rawlings ja Jeff Silva, 98 min), portreteerib Ida-Kentucky pisut teistsugust elu. Talunikud Lee ja Opal Sexton on oma aias töötav vanapaar. Nende igapäevaelu on aeglane, kuid kindel. Selles filmis on söekaevandus kohati vaevumärgatavaks taustaks – Lee on pensionile jäänud söekaevur. Enam teatakse teda legendaarse bandžomängijana, kes mängib mägede muusikat, mis esindab kaduvat traditsioonilist kultuuri. Lee mängib jätkuvalt tantsuõhtutel ja püüab seda eripärast mängustiili edasi anda ka järgmistele põlvkondadele. Lee on elav side sügava Ameerika muusikakultuuriga, mis ulatub kaugele minevikku enne söekaevanduste loodud reaalsust. 

Üheks mahajäetud industriaalmaastikuks on Fukushima. Juba 2011. aastal kahjustas hävitav tsunami Fukushima piirkonnas Jaapanis tuumajaama sedavõrd tõsiselt, et evakueerida tuli kogu elanikkond sellest 12 kilomeetri raaiduses. Kolmas film selles alateemas, Elu Fukushimas poolestusajal (rež Mark Olexa ja Francesca Scalisi, 61 min), räägib loo sellest piirkonnast viis aastat hiljem, kui siin elab veel vaid üks vana mees- Naoto Matsumura. Kuigi piirkond ei ole kaugeltki ohutu, jätkab ta elu maastikul, mida on vorminud inimtegevuse puudumine ja jätkuv saastuse likvideerimine. Selleks, et vaadata selles uues maailmas elavate mahajäetud loomade järele, otsustas Naoto Matsumura seista vastu nähtamatule ohule, mis vaatab vastu Tomioka kummituslinnas. Tema elu on vaikne vastupanud saastunud tsoonis.

Üks pikk retk (rež Andy Lawrence, 86 min), jälgib Vik Pengilly-Johnsoni seiklusi, kui ta püüab teoks teha oma eluaegset unistust ning pääseda ühtaegu oma Inglismaa lõunaosas asuva korteri üksildaste seinte vahelt.Tema eesmärgiks on ehitada uuesti üles jõelaev, ning seilata sellega koju. Selle taustaks olevad Inglise veeteed, mida tänapäeval on edukalt rakendatud puhkuse veetmise teenistusse, ei vaja inglise vaatajatele mingit selgitust, Minu jaoks on see jõgede ja kanalite võrgustik aga omamoodi tööstusvaremete ilminguks. Eriti briti veetranspordiks kasutatud kanalisüsteem mängis briti tööstusrevolutsioonis võtmerolli. Ühendkuningriigid oli esimeseks riigiks, kes suutis rajada kogu riiki hõlmava kanalitevõrgustiku, nagu nad ise ütlevad, ajal, kui teed olid parasjagu kerkimas keskaegsest mudast. Kanalitesüsteem pidas osaliselt vastu kuni Teise maailmasõjani. Tänapäeval on jõe- ja kanalilaevad, millest Vik unistab, osa puhkuse veetmise viisidest. Tohutud struktuursed muutused, mis mõjutasid kogu Suurbritanniat, on vaimustavaks taustaks sellele aeglasele elule ja nokitsemisele, mida jälgib film.