Süüdimõistetud patsient 25. märts 2014
Mehhikos saatis seda filmi kinodes suur edu ja pileteid osteti palju. Filmitegija enda sõnul tulid noored mehhiklased kinost välja väga vihastena, sest nad olid nähtust sügavalt häiritud. Ometigi, mida selle kohta siis ise pärast loo ära vaatamist öelda?
Siin, selles ameerikaliku televisoonimontaažiga filmis, jäi palju olulisi küsimusi kahjuks veel välja selgitamata – nagu näiteks see, kas Carlos Castaneda de Fuente on üldse vaimuhaigena kvalifitseeruv? On olemas küll teda meditsiinilisest kinnipidamis-asutusest välja aidanud advokaadi ja ka filmitegija enda arvamus, ent kahjuks ei ole kumbki neist antud eriala spetsialist. See on meditsiiniline küsimus ja siin saaks arvesse tulla ainult vastava eriala esindaja, kas psühhiaatri või neurobioloogi, arvamus. Ent seda ei ole. Kõige õõvastavam kogu loo juures ongi see, et juhtumit ei ole uuesti uurima hakatud ka nüüd, kus uskumatu tõde on päevavalgele tulnud. Võimalik, et paraadil presidendi auto tulistamise eest ilma kohtuotsuseta kahekümneks aastaks psühhoneuroloogia haigla eriti kinnisesse osakonda paigutatud don Carlos ei olnud mitte ainult täielikult isoleeritud välismaailmast ja hoitud ebainimlikes tingimustes, vaid lisaks sellele katsetati tema peal aastaid tugevatoimetilisi psühhotroopseid ravimeid, mida ta ei vajanud ja mis tema tervist kahjustasid.
Don Carlos on käesoleval hetkel jälle kadunud (üllatus?). Koos temaga on niisiis kadunud ka palju olulisi tõendeid ja see film ise on muutunud tõendiks. Et juhtum on loetud vaikimisi aegunuks, siis see möödalaskmine kuulub juba praegusesse aega, mis iseloomustab selgelt, kuidas Mehhikos need asjad käivad – õigusriik ei ole seal kõigile kättesaadav.
Inimesed, kes don Carloseg kokku on puutunud, on kirjeldanud teda kui usklikku ja naiivset, ent ometigi mitte kui süüdimatut inimest. Ta pidavat väga hästi teadma, mida ta tegi. Tema ettekujutuse järgi oli see omaaegne tappev president (Ladina-Ameerika puhul ei ole vist imekspandav, et presidendil olid head suhted USA-ga) tegelane nimega Antikristus, kes andis käsu suruda vahendeid valimata maha üliõpilas-rahutused, mille käigus tapeti ligi 300 inimest. Tõepoolest, kusagil siin jookseb selgelt moraalne piir selle vahel, mida valitseja võib ja mida ei või teha. Mässu maha suruda ta võib, ent inimeste lihtsalt likvideerimine on väljaspool tema võimu.
Ka Janukovitsh eksis selle vastu Ukrainas ja see oli ka tema poliitiline lõpp. Demonstrante tappa ja seda hiljem enesekaitsega õigustada ei tohi, see on lihtsalt kriminaali mõtlemine. Tänapäeval me arvestame sellist moraalse kaalutlusega, ent don Carlose lugu toimus külma sõja ajal. Ajal, mil USA andis enda ja oma suurkorporatsioonide suhtes sõbralikele diktaatoritele muudes Ameerikates vabad käed, kuidas oma võimu teostada. Tekib küsimus, et mida siis don Carlos valesti tegi?
Selle küsimusele ei olegi nii lihtne vastata, sest erinevaid tulemusi annab see, kas vastus on moraalne, õiguslik või poliitiline. Kas don Crlose tegu saab üldse atendaadikatseks nimetada? Üksinda tegutsedes ei olnud tal ju võimalustki seda edukalt lõpule viia. Niiet võib-olla oli tegu lihtsalt avaliku korra rikkumisega, mille eest sai ta karistuseks piinamised ja kahekümneaastane vabadusekaotus meditsiinilises institutsioonis, mis täitis demokraatlikult valitud valitseja tahet. Et siis väidetavalt tehti seda kõike n-ö enamuse huvides.
Kohalik poliitiline kultuur ei ole välistanud Mehhikos ka opositsionääride mõrvu, ent don Carlost siiski ei tapetud. Arvestades tema religoosset versiooni oma teost, oleks tema tapmine olnud märtrisurm. See aga, arvestades kristliku maailmavaate leviku ulatust vaeste inimeste seas Lõuna-Ameerikas, oleks olnud omakorda hullumeelsus. Kõik märtrid on soovinudki ise läbi elada Kristuse kannatusi, sest see ainuke viis, kuidas nende hääl võiks halva valitseja kõrval saada kuuldavaks. Ja selles ei ole eriti midagi religioosset, üksnes eneseohverdamine moraalsetel alustel.
