Sada armastuskirja filmile 5. aprill 2016

I maailmalõpp
Mees ja naine kohtusid. “Kohtusid” internetis. Tänu ühele saatuslikule, spontaansele hiireklikile.
Õige varsti nad kohtusid ka reaalselt ja nende “hiireklikist” kasvas välja päris “klikk”.

Nad ei saanud kohtuda iga päev. Nad hakkasid üksteisele kirju kirjutama. Käsitsi. PÄRIS kirju!
Iga päev üks armastuskiri. Ja nii 100 päeva järjest.

Need kirjad olid vahel pikemad ja vahel lühemad. Vahel täis nõretavaid tundepuhanguid, vahel kibedat igatsust. Vahel lõbusaid seiku ja vahel veidi kurvemat vaikimist.
Vahel oli kirjaks lihtsalt I Love You rannaliival ja vahel oli selleks pikk, joonistustega illustreeritud romaan. Lõhnastatud paber või väike ripats ümbrikus; ihualasti foto või rulli keeratud ja kõvasti kokku teibitud paberüllatus; postkaart või šokolaaditahvli tagaküljele kirjutatud armastusavaldus.

Nii samuti läksid nende 100 päeva: täis meeletuid ja emotsionaalseid kohtumisi, kirglikke suudlusi ja igatsuspisaraid, vahel vaikimist ja lihtsalt olemist, tihti naeru ja ülevoolavat õnnetunnet. Päikeseloojanguid ja autosõite, öiseid spontaanseid kokkusaamisi ning kamina ees armatsemist; kinos istumisi ja pikki jalutuskäike; tornide otsa ronimisi ja laste mänguväljakutel kiikumist; rannaliival tähtede vaatamist ja küünalde põletamist.

See oli imeline! See oli naise maailma lõpp!

100 päeva läksid mööda.
Ja kõik muutus argipäevaks.
Halliks ja tavaliseks. Ja reaalseks.



II maailmalõpp
Aasta hiljem.

Mees ja naine olid oma hallusesse mattunud. Argipäeva ja sisemistesse emotsioonisoppidesse peitunud. Kõik rõhus neid. Kuskil polnud väljapääsu. Hoiti eemale, et mitte haiget teha ja ka haiget saada.
Leinati.
Naine läks. Hakkas uut teed otsima ja tekitas enda ellu väljakutseid.

Ja siin ta nüüd on, vabatahtlikult!
Pimedas mustas saalis, linalt vastu võtmas väljakutseid emotsionaalseteks “raputusteks” — vahel pisarateks, tihti naeruks. Valmis naeratama inimestele, samas seesmiselt nutmas. Valmis sügavmõtteliseks diskussiooniks ning ka kergemeelseks flirdiks. Vahel reipalt, vahel veidi väsinult, tihti uudishimulikult ja inimesi vaadeldes ennast unustavalt. Seistes, istudes, lamades. Armudes ja põlgust tundes filmi tegelastesse. Abivalmilt ning tagasihoidlikumalt. Plaksutades ja tänulik olles.

See on uus armastus ja uus algus. Uus maailma lõpp!

Sisuliselt samas kohas ja ruumis, kus aasta tagasi —
ERM,
mille uue maja aitas üles ehitada seesama mees (põhjus, miks ta üldse sattus Tartusse).
Tartu ,
kus elab armastuse vaim! (Naise maailm).

Film ja maailm, ma olen teisse armunud!

Aitäh, ERM, selle võrratu festivali eest! See päästis mu elu!
Aitäh, Monika Pawluczuk, “Maailmalõpu” eest!
Aitäh, saatus, et neid “maailma lõppe” minu ellu tood!