Rõõmus matusetuur Kamerunis 23. märts 2011

Seda lugu võib kokku võtta päris mitut moodi.

1) Kanada poiss armub veidi ettearvamatusse Prantsuse tüdrukusse ja on valmis talle järgnema maailma lõppu. Tegelikult tuleb sõita kõigest Kameruni. Julguse eest saab noormees auhinnaks Tüdruku ja lisaks veel ka Suure Seikluse.

2)  Üks noor filmitegija satub eri asjaolude kokkulangemisel Kameruni, avastab ühe sealse hõimu üsna meie kommetest erinevad matusekombed ja otsustab sellest visuaalselt atraktiivsest materjalist enam-vähem etnograafilise filmi vändata. Mama Africa avab end erkudes toonides ja rõõmsal tantsutaustal üsna kiirelt, nii et noormees haistab Suurt Võimalust. Ta veenab oma filmiproffidest sõbrad ära, et nad korralikuma tehnikaga kohale lendaks ja nad teevad koos filmi.

3) Noor juut peab sõitma kodust kaugele ja asetama end igapäevasest märksa erinevale taustale, et aru saada, mida juudi juured ja kombed tema jaoks tegelikult tähendavad. Kas teda pärast surma kõnetanud vanaisa hing saab Aafrika animistlikus traditsioonis lõpuks ometi loogilise seletuse? Kas ta leiab nüüd kogukonna, kes oskab hingedega kontakti tunnetamist väärtustada veidi enam, kui Kanadas või Prantsusmaal, kus spirituaalse jutuga pigem veidriku sildi külge saab?

Igatahes üks on selge: see on autoripositsiooniga mängiv mitte läbinisti traditsiooniline pilguheit surmale ja lahkunuga hüvastijätmisele, kus lõbusast toonist ja autori eneseotsingute esiplaanile sättimisest hoolimata saab päris palju teada ka Kameruni matusetavadest. Autor on pidevalt kaadris, proovib osaleda nii traditsioonilistes tantsudes kui maskiproovides, mängeldes siiruse, naeruväärsuse, osalusvaatluse, lollitamise ja intensiivse dialoogiotsimise õhukesel jääl. Tempokas juudimuusika Aafrika kaadrite taustal loob intensiivselt  lõhestunud fooni: see on nutikas viis näidata, kuidas uurija alati iseenda tausta kaaluka pagasina „põllule“ kaasa tarib.

Kindlasti kummitab filmi kohal oht muutuda variatsiooniks teemast „Valge mees ja tema egotripp Mustas Aafrikas“, aga minu jaoks jäi see nähtamatul piiril kõlkumine selle filmi puhul ikka „õigele“ poole. Nagu filmi autor pärast filmi Skype-i abil publikule Athena kinos selgitas, on ta ohust teadlik ja lõbusa enesepositsioneerimise pärast on film ka mitmeid eksponeerimisvõimalusi kaotanud: need vähesed levitajad/festivalid, kes Aafrikast piisavalt hoolivad, et filmist huvituda, hakkavad sisututvustust lugedes kartma järjekordset ülbe valge mehe lugu ja välistavad filmi kohe. Aga kes lõpuni vaatab, need on ta pigem ära veennud. Jah, ega see autoripositsiooni asi siin nii mustvalge polegi, nagu esimesel visuaalsel vaatlusel paistab.

* * *

Ja mida me ühe Kameruni rahvakillu matustest ja elavate-surnute suhetest siis filmis teada saame? Päris palju. Näiteks, et lahkunud isa pole mõtet enne ära saatma hakata, kui on korralikult hüvasti jäetud tema vanemate ja vanavanematega jne. „Kui teil seal Euroopas ja Ameerikas on jumala ja inimese vahendajaks mingi valge habemega mees, siis meil on selle asemel surnud esivanemad. Kui mul mingi mure on, miks ma peaks Jumala palumiseks mingi võõra habemiku abi kasutama, kui mu oma paps istub sealsamas Jumala kõrval ja saab vajaliku teene palju kergemini ära küsitud?“

Filmis on ka päris palju vahvalt tõlkes kaduma läinut. Kanada autor räägib üsna kehva prantsuse keelt, mis laiendab kultuuridevahelised mõistmatusesõlmed tihti ka keele tasemele. Markantne on näide, kus kohalik mees küsib rezhssöörilt  ja ta neiult, kas Kanada ja Prantsusmaa matusekombed sarnanevad Kameruni omadega. „Oui mais pas du tout“, vastab Matthew. Tahtes öelda, et jah, aga mitte kõiges. Aga öeldes kogemata hoopis, et „Jah ja samas üldsegi mitte“. Sõnastades nii täitsa kogemata ilmselt palju adekvaatsema vastuse, mis sobiks paljudele filmis õhku visatud kultuurilistele küsimustele.

Mele Pesti, kultuuriuurija

Matthew Lancit skype'i vahendusel vaatajate küsimustele vastamas