Regilaulust... natukene 21. märts 2012

Eile õhtul Regilaulu vaadates tabasin end üpris vastakatelt mõtetelt.

Olen viimasel ajal palju kokku puutunud lugude ja lugude jutustamise teemaga ning hakanud sügavamat huvi tundma, kuidas lood meie jaoks reaalsust konstrueerivad, meie tajusid ja hoiakuid mõjutavad ning asjadesse ja nähtustesse meie jaoks hoopis uusi tähendusi investeerivad. Seega ei suutnud ma vaadata seda dokumentaali objektiivselt kui filmi iseenesest. Minu jaoks oli see kohati äratundmisest kantud emotsionaalne kogemus ja tekitas vastuolulisi tundeid. Ei tekkinud soovi analüüsida kaameratööd või heli. Montaaži puhul oli küll hetki, kus jäin mõtlema miks just selline valik oli tehtud, miks just selline järjestus, aga teades taustalugu ja seda, et kokku oli filmitud materjali ligikaudu 120 tundi, mis siis vaid 104 minuti peale kokku lõigati, ei lubanud ma neil küsitavustel enda jaoks häirivaks muutuda.

Regilaulu puhul oligi minu jaoks filmist olulisem selle saamislugu.

Iseenesest on selle filmi loomismüüt mingis mõttes siiski eepiline; lugu, mis peaks mingil kombel igale Maailmafilmi nakkuse saanule meeldima. Legendi järgi tekkis Ulrike Koch’il inspiratsioon ja soov selline film teha just ühe varasema Maailmafilmi festivali ajal, kui festivalirahvas Lodjakotta oli kogunenud ja mingil öisel hetkel pärimuslaule laulma hakati. Ma usun, et suur osa meist, eestlastest, on seda mingil hetkel kogenud – rahvas on koos, võetakse laul üles; see on tavaline. Mina olen seda korduvalt kogenud ja see on olnud minu jaoks üheks iseenesestmõistetavuseks, mille erilisust ma alles meie pärimuslaulude fenomeni väljastpoolt tulnu pilgu läbi näidatuna hoomama hakkasin.

Olen kuulnud mitmesuguseid määratlusi selle kohta, mida kujutab endast antropoloogia. Täpset sõnastust mittemäletades oli üheks määratluseks see, et vaadeldakse ja seletatakse inimelu isenesestmõistetavusi ning tõlgitakse ja tõlgendatakse neid nii enda kui teiste kultuuride jaoks. Kui ma nüüd seda öeldes ei eksinud, siis sellise lähenemise kohaselt võib seda dokumentaali küll antropoloogiliseks pidada.

Seega ei hakka ma ise siin sellest filmist pikemalt kirjutama. Ootan, et keegi teine seda teeks. Senikaua võite aga lugeda tänases Postimehes ilmunud Immo Mihkelsoni arvustust ja võimaluse korral ka ise selle filmi ära vaadata.

 Kadi