Reede hommik Maailmafilmil – vaateid minevikule 25. märts 2011

Hommiku esimene film „Uudised ei kusagilt“ (Christophe Van Collie) näitas, kuidas punt belgia noori arhailisi põllundusvõtteid kasutama õppis ja neile teatava filosoofilis-sümboolse tähenduse andis. Nende tegevust kommenteerisid filmis veel mitmed aiandusentusiastid. Üldiselt jäi mulje, et Belgias labidat või reha muidu kätte ei võetagi kui konkreetsetel isiklikel põhjustel – olgu selleks siis pastoraalidülli ihalus, tervisehädad, vastulinnastumine või siiras idealism. Eestlasest vaatajale, kel ilmselt ikka on juhust olnud vikatiga niita, sügisel kartulit võtta või muidu näpud mullaseks teha, tundub selline potipõllunudus ja filosofeerimine küll veidi kummaline. „Lugesin komposteerimise kohta mitmest raamatust, kuid neist igas oli oma lugu. Tuleb lihtsalt tunnetada, tunde järgi teha. Komposteerimine, see on komponeerimine,“ arutleb üks vanem põllundushuviline. Ka noored peategelased uurivad suure huviga raamatuid vikatite, nende eri tüüpide ja ajaloo kohta. Filmi täiendavad valitud tsitaadid William Morrise, utopisti ja sotsialisti raamatust „Uudised eikusagilt“ (ilmunud 1890). 

Tükike emakest maad

Järgnes režissöör Alyssa Grossmanni humoorikas, veidi iroonilinegi film „Mälestuste valguses“. Autor, kes tegeleb just mälu ja mäletamise probleemidega, viib meid jalutama Bukaresti ühte vanimasse parki ja laseb osa saada killukestest sealsete inimeste mälestustest Bukarestist ning Rumeenia ajaloost üldiselt. Eriti võluvad olid filmis pikad jalgrattalt filmitud kaadrid piki pargialleede ääres paiknevaid pinke, neil istuvaid inimesi ja hetki. See film polnud aga niivõrd inimestest, kuivõrd ruumist. Mõned, kellele sõna anti, olid selles ruumis viibinud juba aastakümneid, neid sidusid sellega mõtted, tunded ja mälestused, nad olid nagu osa ruumist. Näiteks oli üks keskseid kujusid filmis pargi vana fotograaf, kes pakkus huvilistele võimalust metskitse topise kõrval pilti teha. See, et kitsel üks sarv murdunud, silmad väljakukkunud ja karv lapiline oli, pole isegi oluline, sellest oli saanud märk omaette. Grossmann oli isegi kümnekonna aasta eest selle kitsega pildile saanud ja, nagu filmis näha, ei jäta see ükskõikseks tänapäevagi lapsi. Üldiselt andis film väga kenasti edasi ühe linna vaimsust, jättes järele mingi magushapu memento mori tunde – inimesed oma mälestustega kaovad, Bukarest jääb.

Pargi fotograaf, kes töötab pargis juba aastast 1944

„Varjudest ja meestest“ (Aurélien Foucault, Cédric Quennesson) oli samuti pühendatud kaduvusele – hiina varjuteatri tänapäevasest seisust ja meistrite järelkasvu probleemist. Ehkki tugeva märgilise tähendusega turistide jaoks, on see traditsiooniline kunst kadumisohus. Hiina valitsus väärtustab varjuteatrit vaid sõnades, noortel pole huvi sellega tegeleda ning publikki paistis pigem vanapoolne. Filmis näidati hiina varjuteatrit tema orgaanilises keskkonnas. Kõrtsi meenutavas ruumis, täis käratsevaid ja suitsetavaid hiinlasi, lava taga nukke liigutav, häälitsev ja hüplev meister, keda omakorda saadab traditsioonilise pilliga muusik. Etendus ise, inspireeritud hiina ajaloost, oli küllaltki vägivaldne ja emotsionaalne, vähemalt nii, nagu seda filmis kajastati. Ometi toodi siingi nukumeistri noorukese sugulase näol sisse positiivsem noot. Kui keegi juba 2-aastaselt nukkude bambuskepid kätte võtab, siis on loota, et  ehk Hiinas varjuteater siiski päris välja ei sure - see oskus on lihtsalt veres. Ehk aitab seegi film varjuteatri tuleviku kindlustamisele kaasa.

Meistri lapselaps õpib ametit

Aurélien Foucault ja Cédric Quenneson filmimas

„Paraad on läinud Villalbast“ (Giuliano Ricci), paistis samuti publiku elava huvi osaliseks saavat. Ilmselt oli siin peaosa päikeselisel itaalia temperamendil, mida ekraanil kõnelevatest sitsiillastest õhkus. Villalba linn, kus tegevus toimub, on oma kiiresti väheneva elanikkonnaga pea väljasuremisohus. Samade probleemidega, tööpuuduse, linna rändavate noorte ja eraldatusega seisavad silmitsi mitmed Eestigi maapiirkonnad. Ometi jagus siin eluraskuste kõrvale ka rohkelt huumorit ja elurõõmu, mis tekitas sooja tunde filmitegelaste vastu ja lootuse, et kõik pole veel kadunud.

Villaba elanikud

Hommiku üheks oodatumaks filmiks oli ehk Andrei Dascalescu „Gyuri“, mis oli valminud Amnesty Internationali poolt läbiviidava suurema programmi Slum Stories raames. Kui eelmisel aastal võitis Dascalescu Maailmafilmi publiku südamed festivali pikima filmiga „Jelena ja Konstantin“, siis „Gyuri“ püüdis inimeste hinge pugeda vaid 8 minutiga. Oma esifilmiga laia menu ja tunnustust nautinud režissöör tunnistas isegi, et pikemaid projekte on raske ette võtta, sest miski ei tundu väärilise jätkuna „Jelenale ja Konstantinile“. Ehkki veidi fragmentaarne, on „Gyuri“ visuaalselt kaunis ja emotsionaalselt laetud, filmile järgnes saalis ka pikem arutelu romade olukorrast Rumeenias. Mõne suurema programmi raames tehtud filmidel napid tihti omanäolisust ning tundlikust, kuid Dascalescu paigutas kogu etteantud „kohustusliku“ teksti tiitritena filmi lõppu, lastes helis ja pildis Gyuril omaenda lugu jutustada. Vaataja viiakse abitutesse puuhüttidesse linnaserval, millega on veidras kontrastis sealsete laste elurõõm. Ometi peitub siin võti filmi mõistmiseks. Nagu Dascalescu isegi diskussioonis tunnistas, on talle oluline mõte, et ka rasketes olukordades võib säilitada optimismi ja sellega raskustest üle olla.

Gyuri, uudishimulik mustlaspoiss

Vaatamas käis,

Ave Taavet