Tugevalt personaalse lähenemisega film harutab lahti prantslannast autori Clarisse Hahni partneri kultuurilisi juuri. Film on üles võetud kurdi armastaja kunagises kodukülas Türgis. Aga see siin ei ole Türgi, vaid see on kurdide maa - “riik mida ei eksisteeri”, nagu väitis autor teose avakaadrites.

Läbi Clarisse'i partneri Oktay perekonna ja külainimeste igapäevaste tegemiste avaneb kaader kaadri haaval kurdi argikultuur ja mentaliteet oma heas ja halvas, ilustamata kujul, sellisena nagu ta on. Hahn näitab realistlikku pilti veristest lambaohverdusest ja ei häbene üles võtta naiste omavahelisi nääkluseid, roppuseid ja laimu, kohati absurdseid mõõtmeid võtvat sotsiaalsete struktuuride jäikust, vabadust piiravat kiindumust, loomuldast rahahimu. Autor jääb kõrvalvaatajaks. Umbes poolteist tundi kestnud film on väidetavalt kokku pandud ca 200 tunnist toormaterjalist, mil tema kui kurdi armastatu jälgis lihtsalt mängu, nii et mängus osalejad tihti ei teadnudki, kas kaamera parajasti töötab või ei.

Filmis esitletu tutvustas ühelt poolt kurdi argikultuuri, aga heitis valgust ka kultuuridevahelise suhte keerukusele, milles sageli põrkuvad erinevad väärtusmallid ning käärib ja lõhustub naiste-meeste vaheline võimuhierarhia. Näiteks ühel õhtul külabaarist koju kõndides heidab Oktay vend talle ette, et too on oma naise tuhvlialune, teeb kõike nii, nagu naine palub. “Come on, be a man!” Right… Veel mõni tund tagasi oli seesama Euroopas resideeruv vend kaamera ees õlgu kehitanud, et ta ei tea isegi, miks tahab kohaliku tüdrukuga abielluda. “Sest kõik teevad nii.” Või ehk et kohalikku naist on kergem kehtivatesse võimuhierarhiatesse suruda?

Hahn paneb meid ühes endaga alla neelama kibedust, mida mõni liigagi eluline situatsioon võib tekitada. Koguni sedavõrd, et filmi vältel jõudsin korduvalt mõelda, et huvitav, kas nad on ikka koos või tabas konfliktne reaalsus nõnda teravalt, et nende eksperimentaalne suhe selle filmiprojektiga lõppeski. Aga ei, nad on endiselt koos, nagu võisime veenduda seansile järgnenud Skype-ülekandest.

Nii muutubki “Kurdi armastajas” autori isiklik elu millekski laiemaks, mis puudutab mitte ainult ühe Clarissa ja Oktay armastust, vaid kõnetab laiemalt meeste-naiste vahelisi suhteid nii kohalikul kui kultuuridevahelisel tasandil, perekondlikke võimuhierarhiaid, kultuuridevahelise kommunikatsiooni keerukusi, ning muuhulgas ka Türgi-Kurdi poliitilist konflikti. “Kurdi armastaja” personaalne on poliitiline.