Oli see tõeline? - Stori Tumbuna: esivanemate lood 26. märts 2013
Meie ees avaneb lugu Uus-Meremaa kultuuri-uurijast Paul Wollframist, kes sõidab välitöödele Papua Uus Guineale. Ta elab seal pikalt, õpib kohaliku keele ära, leiab endale sõbrad, adoptiivperekonna ning kogub Lak rahva folkloori. Film esitab tema isiklikku lugu, esimese isiku vaatenurgast, asetades ennast julgelt kohalike hulgas ekraanile. Seepärast vaatas film muidugi julgelt silma antropoloogia igavesele pinnule – kaugelt kohale sõitnud uurija tundub veetlevate kohalike vahel alati liiga kohmakas ja liiga valge ning kipub end alatasa liiga tähtsaks pidama.
Ent lugu hoiab siiski oma romantikaga vaatajat lõo otsas, ning korraga muutub kõik nii põnevaks, nagu vaataksime edasi Blair Witch Projecti. Lugu muutub lõpuks lausa õudusttekitavaks põnevikuks. Mäletan end mõtlemast, et kuigi mulle eriti ei meeldi voice-over dokumentaalfilmis (v.a. Werner Herzogi puhul), siis antud juhul enam ükski stiililine möödapanek ei loe – tegemist on epohhiloova filmiga, täiesti hämmastav.
Nimelt fikseerib antropoloog meie silme all müütilise olevuse, kelle jalalabad on tagurpidi (jäljed liiguvad teises suunas), kellel on teravad pikad näpud ja kelle nimi on Song. Stereotüüpne Lääne-inimene mõtleb muidugi ratsionaalselt - tegemist on külarahva müüdiga, mille abil püütakse selgitada reaalsust (üks mees jäi metsas kadunuks, järelikult sõi selle Song ära). Tegelikult ju sellist olevust nagu Song olemas olla ei saaks. Antropolooge huvitabki selliste nähtuse puhul, kuidas inimesed nende lugude konstrueerimise abil oma maailma seletavad.
Meie filmi kangelane Paul ei suuda ka kogu oma austuse juures tõsiselt võtta oma kohalike sõprade aukartust, kui nad otsustavad minna rännakule, et otsida Songi. Kuni juhtubki see kõige hämmastavam – ööseks liikumisanduriga varustatud kaameralindile oli jäänud salvestis koopas elavast Songist, kes pikkade näppude välkudes mööda džunglit hiilib, ilmselt ka tagurpidi varvastel. Mina saalis mõtlen – täiesti fenonomenaalne. Müütiline osutub reaalseks.
Mäletan, kui ma esimest korda Blair Witch Projecti filmi nägin (tegemist on 1999. aasta mängufilmiga, mis kasutas dokumentaalfilmi keelt ja esteetikat ning osutus tohutult populaarseks). Kuigi olin kinno tulnud teadmisega, et vaatan mängufilmi, tundus pilt nii reaalne, et ikkagi tahtsin uskuda, et see ongi dokumentaalne. Blair Witchis kolle ei näidatud, seda enamgi tundus asi tõeline. “Stori Tumbuna” puhul olin läinud kinno teadmisega, et mulle näidatakse dokumentaalfilmi, aga lõpus saame aru, et tegemist oli hoopis fiktsiooniga - see va Song oli siiski lavastatud. “Ah et siis polnudki fenomenaalset lugu antropoloogias?!” mõtlesin pettunult.
Blair Witchi retseptsiooni analüüsides on välja toodud, et vaatajate põhiküsimuseks jäigi – kas see kõik toimus päriselt või mitte? Ja isegi kui oldi teadlik, et tegemist oli mängufilmiga, oli teatud hulk inimesi siiski segaduses, mis žanris on film. Tõeprintsiip tundub olevat olulisem, kui julgeksime arvata. Festivali kontekstis eeldasin muidugi, et mingisugune antropoloogiline eetika ja teatud tõeprintsiip peaks läbima kõiki näidatavaid filme - muidu poleks nad festivalil, mis võõrustab “maailma parimaid dokumentaalfilme”. Nüüd valusalt vastu näppe saanuna, tundsin, et publikut on eksitatud ning võib-olla on isegi valusalt vastu näppe saanud kogu antropoloogia distsipliin. Siis aga mõistsin, et antropoloogiline tõeprintiip pole sellestki loost kuhugi kadunud – sest film väljendab viisi, kuidas Lak inimesed oleksid seda lugu jutustanud või näidanud. Siin toimis tõepoolest “medium is the message” - ning antropoloogia võib tegeleda ka niipidi.
Mõtlemisainet mitmesugust. Kuidas paigutada tõeprintsiip dokumentaalfilmi? Millal hajub see nii, et peaksime midagi nimetama hoopis pseudo-dokiks või mokumentaalfilmiks?