Nomaadide mured ja rõõmud

Nomaadide mured ja rõõmud 20. märts 2018

Andra Jelle, Maailmafilmi blogitiim

Et oma lemmikute valimine enam kui poolesaja filmi seast liialt keerukaks ei muutuks, on valiku tegemisel loodetavasti abiks tänavuse festivali enam kui kümme alajaotust, millest leiab midagi meelepärast iga dokumentaalfilmisõber.

Esimene alateema annab võimaluse heita pilk nomaadide igapäevaellu. Lähemalt peatun neist kahel filmil, mis esmapilgul ei sarnane teineteisega kuigi palju, kuid käsitlevad siiski samu küsimusi: kas elu on tänapäevases maailmas ka teisiti võimalik, kas pidev rändlus on elustiilina jätkusuutlik ja kuivõrd tuleb selle elustiili eest võidelda?

"Drokpa"

Neist esimene, „Drokpa” (2016), viib vaataja Tiibetis rändavate karjakasvatajate igapäevaellu ja töistesse toimetustesse, mille on viimastel aastatel raskeks muutnud asjaolu, et ühe põlvkonnaga on endised viljakad ja toitvad rohumaad tundmatuseni muutunud ning ilmastikutingimused raskenenud. Samal ajal kisub järelkasvu, kellele pere on kõik lootused pannud, magnetina linnade ja kaasaegse elustiili poole, mis on vanemate jaoks vahel mõistmatu.

"Järgnedes majadel"

Samal ajal kui rändkarjakasvatajaid jääb järk-järgult vähemaks, kogub USAs aga üha enam populaarsust hoopis süsteemist „väljamurdmine” ja mobiilsete majade ehitamine, millega sobival hetkel mujale sõita ja millal tahes uued naabrid leida. Ratastega kodud pole juba ammu populaarsed vaid madalama klassi esindajate seas – paigast paika kolimine on muutunud ihaldatud elustiiliks, millest saadud sisemine rahulolu kaalub üles järeleandmised mugavuse arvelt. „Järgnedes majadele” („Chasing Houses”, 2017) viib meid nendesamade ratastel majades elavate-reisivate inimesteni, kes on traditsioonilisele eeslinnaelule erinevatel põhjustel selja keeranud.

„Drokpa” 79 min, kolmapäeval (21.03) 10:00

„Järgnedes majadele” 60 min, reedel (23.03) 20:15