Mõtteid Xenosest ja Kamtšatkast 17. märts 2015

"Xenos" on ebakindla kaamerapildi, kuid puhta kujundiga film, mille teeb jõuliseks just tema lühidus. Helitaustaks on lõigud telefonikõnedest, mida immigrandid omavahel või kodustega vahetavad, kaamerahoidjaks aga selgelt insaideri positsiooniga inimene – autoetnograafia on tehnika arengu toel saamas üha ulatuslikumaks dokumentaalivormiks.

„Xenose“ immigrantide teema ulatub indiviidi tasandilt sügavate üldistusteni. Seda aga tingimusel, et vaataja ei ela tegelastele ainuliselt kaasa, vaid võtab distantsi ja mõtleb, mida saaks teisiti teha. Mis oleks immigratsiooni alternatiiv? Kuidas segunevad puhtfüüsilised häiretegurid nagu sõda ja surmahirm kultuurimüütidega ning kui palju on teise maale põgenemises avantüüri ja kaja iidsete lugude kangelastest, kes peavad minema laia maailma õnne otsima?

Kreekasse pidama jäänud palestiina noormehed pole sattunud sugugi tõotatud maale, vaid kohta, mida võib iseloomustada purgatooriumi kujundiga. Kuid erinevalt purgatooriumist ei paku sotsiaalses kriisis vaevlev Kreeka siiski lootust ja tõhusat tulevikuplaani. Kadunud on sihid ja eesmärgid ning vihma käest räästa alla jõudnud mehepojad tunnistavad, et peavad igapäevaselt tarbima narkootikume, et edasi elada. Narkootikumide jaoks raha teenimiseks on nad aga sunnitud laskuma madalale ja müüma oma keha meestele või vanaeitedele. Koju helistades ütleb ühe karakteri ema: "Otsi naine ja abiellu!", isa aga nõuab: "Hakka tööl käima!". Kreekas viibivail noorukeil pole aga tööd mitte kusagilt võtta, ja noored ilusad naised pole ka hõlpsalt nopitavad. Just selles detailis peitub filmi tahes-tahtmatu tuum, mille peale režissöör võibolla ise ei tulnudki. See on lõhkeaine, mis lööb mõra kogu immigratsioonikujutelma. Kuni ema-isa peavad töö- ja abiellumissoovitusi veel loomulikuks ja täidetavaks, on kodumaal olukord märksa parem ja äratulek osutub rõhutatult mõttetuks.

Niisiis on suur osa immigratsiooni olemusest ürgsed müüdid, aga ka lihtsalt ökoloogia – elavmass liigub pikemalt mõtestamata suurema ressurside kontsentratsiooni poole. Sealjuures arvestamata, et teine keskkond nõuab kõrgendatud aktiivsust endaga kohanemisel, selleks tihtipeale võimalustki pakkumata. Küsimus on üleüldises kultuuritaustas, mis kipub soodustama pigem nutifonide ihalemist, kui ettevõtlikkust, kohanemistahet ja kodumaa patriotismi. "Xenose" võtmekaadris peegeldub terve 21. sajandi multimeedia pale – artistotelese tsitaat inglise keelse gräffitina Ateena majaseinal. Araabia noorukid arutavad, mis see küll tähendada võiks, kuid jõuavad vaid oletuseni, et tekst on inglise keeles.

Lõpeks on tegemist ka ruumilise ja mentaalse põgenemise vastandusega. Iseennast võetakse paratamatult igale poole kaasa ning ruumivahetus annab vaid piiratud muutused vaateväljas. Vähesed oskavad seda enda muutmiseks ära tarvitada. Tee mis tahad, ka islam kukub läbi, kui on vaja inimhingele suurt isiklikku narratiivi anda.

Kaader filmist Xenos


Personaalse elueesmärgi teemasse süüvib veelgi põhjalikumalt Julia Mironova "Kamtšatka" – portreefilm keskealisest Vjatšestlav Nemõševist, kes on aastaid osalenud Tšetšeenia sõjas (mis rollis või kui militaarselt, seda film kuigi konkreetselt edasi ei anna).

Nemõševi isikus segunevad kultuuritegelase ja modernse machomehe jooned, mis võivad esile manada kauge kaja Hemingwayst superstaar Putinini välja. Mehelikus maailmas karastunud/traumeeritud veteran otsib alternatiivi ja rahu. Selleks sõidab ta kena noore tüdruksõbra saatel Kamtšatkasse Komandorisaartele. Kuna puhkus ei saa olla missioon omaette, põrkub ta ka seal omalaadse vaakumiga, suutmata oma kehale püsipaeluvat tegevust leida ja elule tähendust anda; tema kiituses saare ilma ja eluolu kohta on sügavalt segunenud sarkasm ja tõsimeelsus. Lubanud autoetnograafia-vaimul endasse tungida, pühendab Nemõšev suure osa ajast looduse filmimisele. Filmitervikus pole siiski selgelt eristatud, millised kaadrid on Nemõševi, millised kellegi teise võetud ja kui suur on tegelikult režissöör Julia Mironova panus või kohalolu.

Saare olustik on edasi antud suurema süsteemita, keskendumata kindlatele etnograafilistele küsimustele. Kild-killuhaaval avanevad siiski looduspildid, põgusad pilgud inimestest ja muudest loomadest saareelanikele. Lähikaadrid kotikutest ja lõhepüügist on filmis nii puhtfüüsiliseks magnetiks kui kujundit loovaks tähenduslikuks keskmeks.

Kuigi Nemõševi lugu on ilma selge alguse ja lõputa, mõneti fragmentaarne ja laialivalguv, on tegu läbinisti kaasahaarava vaatamisega. Lõpu suunas kulgedes hakkab filmi selline ülesehitus end üha rohkem õigustama, jättes lahtised otsad kaasaegse maailma pidetuse sümboliks. Narkomaania on lääne tsivilisatsiooni haigus, kirjutas juba seitsmekümnendatel Jaan Kaplinski. Kõige üldisem tasand sõltuvuse juures ongi rütmisõltuvus. Kellel avaldub see kemikaalis, kellel aga rahutukstegevais mälupiltides. Lahendusi kiputakse alatasa otsima väljastpoolt iseennast, kuid see valik on sageli ummiktee.

Kaader filmist Kamtšatka - viharavi