Maailmafilm 2017 10. märts 2017

Uue hoonega koos sündis kaasaegne muuseum, kus lisaks tavapärasele muuseumitööle on piisavalt ruumi ka üritustele: festivalid, kontserdid, teatrietendused ning filmisündmused. On tore, et sellest majast on saamas ka Maailmafilmi festivali uus kodu. Lisaks suurele multifunktsionaalsele kontserdi- konverentsi ja filmisaalile on ERMis ka väiksem, Maailmafilmi kinosaal, mis võimaldab tulevikus korraldada tulevikus senisest enam ka väiksemaid aastaringseid filmiüritusi.

Eesti Rahva Muuseum on olnud etnograafilise dokumentaalfilmi tegemise keskus juba alates 1960ndatest aastatest, mil filmitegemine oli Nõukogude Liidu muuseumides tavatu praktika. ERM oli omamoodi pioneer, alustades kultuuri etnograafilist jäädvustamist filmilintidele. Muuseumis sündinud esimest etnograafilist filmi näidati ka 1964. aasta 7. rahvusvahelisel antropoloogia- ja etnograafiakongressil Moskvas. See tegevus lõi aluse muuseumi filmi- ja videoarhiividele. Sellest ajast peale on akadeemilisem filmitegemine olnud osa muuseumi uurimis- ja kogumistegevustest ning filmi- ja videostuudio jätkab ERMis tegevust praegugi.

See aitab seletada, miks Maailmafilmi festival on jätkuvalt see koht, kus žanriliselt laia dokumentaalfilmiprogrammi oluliseks lähtekohaks on ka akadeemilise taustaga visuaalne antropoloogia. Sellised antropoloogiafilmide festivalid on olulised avaliku debati kohaks, kus saavad kokku kunstiline ja teaduslik teadmine ja maailma tõlgendamise viisid.

Käesoleva aasta festivali linastub kokku üle viiekümne filmi. Neist osa on tähelepanu leidnud rahvusvahelistel festivalidel, ja teised esindavad oma autorite esimesi kaalukamaid töid. Seetõttu oleme osa filme koondanud „Uute talentide“ nimelisse programmi, aitamaks välja tuua vormilt väga erinevaid lähenemisi, mida ühendab omavahel alles oma filmitegija karjääri alguses seisvate režissööride uudishimulik pilk.

Käesoleva aasta Maailmafilmi festivali kõige mahukamad alaprogrammid räägivad rändavast maailmast ning silmapaistvatest naistest ja nende „kohast“ maailmas.

Kõik tahaksid, et neil oleks koht, kus olla – kodu. Kuid maailm on liikumises. Paigal püsimise illusioon on kõikuma löönud, põhjustades segadust ja hirmu nii paigalolijates kui uue elu otsijates. Programm „Nelja tuule poole“ portreteerib liikvel olemise kogemusi – nii sunnitud kui vabatahtlikke. Kõige radikaalsema lähenemisviisi on siin leidnud filmi „Need, kes hüppavad“ režissöörid, kes andsid kaamera põgeniku kätte, protsessist ise taandudes. Film poliitiliselt ja emotsionaalselt äärmiselt laetud teemal saavutab seeläbi peaaegu ebamugava vahetuse. Film meestest, kes üritavad iga hinna eest tungida üle piiritara, mis eraldab Marokot Hispaania enklaavist Melillast on filmitud autobiograafiliselt. Nii ületab lugu tavalise filmija ja filmitava vahelise piiri, mis annab dokumentaalfilmidele paljudel juhtudel nende tonaalsuse ja piirab tõlgendusruumi.

Dokumentaalfilmide maailmas on palju mehi – nii filmide kui filmitavate hulgas. Sel korral joonistusid välja aga mitmed lood, mille peategelasteks on naised oma tugevuses, teadmistes, säras, aga ka ellujäämise oskustes. Koondasime need lood kokku alaprogrammiks „Naise koht“. On selge, et ka tänapäeva maailmas võib sugu olla saatus. Vahel õnnestub naistel see ümber sõrme keerata ja elada oma elu vastavalt oma tõekspidamistele, kuid palju on kohti ja olusid, kus tüdrukud on vastamisi ohtudega, mis ähvardavad ainult neid ja lihtsam oleks olnud sündida poisina.

Wildscape  - tühermaa, metsik ruum – on marginaalne ruum, mis asub väljaspool korrastatud ja reeglistatud maailma. Need metsikud ruumid on kujunenud, mitte planeeritud: endised tööstuspiirkonnad, linnatühermaad, mille suurus varieerub platsidest tervete regioonideni. Need paigad on märgid suurtest struktuursetest muutustest. Maailmafilmi programmi lood pööravad oma pilgu aga sellistes tingimustes – peatunud ajas - elavate inimeste poole: kaks lugu, mille taustaks on Ameerika tööstusklassi ajalugu legendaarses Harlan Countys; lugu postapokalüptilisest, inimestest tühjendatud Fukushimast, kus viis aastat peale tsunamit elab visa ja üksildane mees nimega Naoto Matsumura; film inglise mehest, kes, astudes välja, seiklusesse, oma hallivõitu igapäevaelust, asub restaureerima laeva, millega teha retk inglise veeteedel.

Programmis „Soome-Ugri lood“ jõuab teieni kaks Eesti filmitegijate filmi – üks neist ERMi varasemate etnograafiliste uurimisreiside jälgi otsiv uurimusfilm Vepsa küladest ja nende elanikest (autorid Indrek Jääts ja Maido Selgmäe). Teine, Liivo Niglase film Juri Vellast „Armastuse maa“ pärjati Eesti Kultuurkapitali poolt 2016. aasta Eesti parimaks dokfilmi tiitliga.

Põnevaid filmielamusi leiab ka ülejäänud alaprogammides „Loomad ja inimesed“, „Keha ja vaim“, „Kaunid kunstid“, „Norra muusika äärealad“, „Sõjareporter“, „Külaelu“ ja „Siirderiitused“.

Festivali meeskond ja korraldajad - Eesti Rahva Muuseum ning Maailmafilmi Ühing - tänavad kõiki festivali toetajaid. Sealhulgas meie rahastajad ja partnerid Eesti Filmi Instituuti ja Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakonda. Täname ka oma strateegilisi koostööpartnereid - disainistuudiot Fraktal,  Elektriteatrit ja mitmeid teisi. Suur tänu ka festivali vabatahtlikele.