Muljeid Maailmafilmi retrospektiivilt 22. märts 2011
Võib julgelt ütelda, et Mark Soosaar on Eesti tuntuim antropoloogiliste filmide meister ning tema ja Lennart Meri poolt loodud Pärnu visuaalse antropoloogia festival on olnud terve põlvkonna dokumentaalfilmi tegijate kujundajaks. Maailmafilmi festivalgi tunneb temaga tugevat sidet. Tartu festivali korraldajad on Pärnus osaledes palju õppinud ning Mark Soosaar omalt poolt on Maailmafilmil iga-aastane külaline.
Liivo Niglase sõnul sooviti seekordse retrospektiiviga esile tuua just Soosaare rolli antropoloogina, ehkki tema filmidest paistab väga tugevalt läbi ka kunstnikusilm. Soosaare meetodid nende filmide tegemisel on olnud sügavalt antropoloogilised, ning tegemist on kindlasti osalusvaatlusega. Filmid kajastavad tema siirast ja lähedast suhet filmitutega, mis tekkinud sellest, et filmimees on ise Kihnus elanud, tundnud neid inimesi ja jaganud nende elu, käinud paljajalu koos indiaanlastega metsas, ja äärepealt ka mürkmaole peale astunud. Koos Eva Toulouze'iga käisid nad viie aasta jooksul hantidel külas üheksa korda, ja see annab filmile „Isa, poeg ja püha Toorum“ ka tema sisulise ulatuse. Sellega tuletab Soosaar meile meelde: antropoloogia sünnib sellest, kuidas maailma uuritakse ja vaadatakse, mitte niivõrd sellest, mis on uurimuse objekt.
Retrospektiiv, see on niisiis valik Mark Soosaare dokumentaalfilme läbi aegade. Esimene blokk neist, "Kihnu naine" ja "Kihnu Kristjan" on küllaltki rahvusromantilised filmid, ent siiski näitavad ilma paatoseta kihnlaste igapäevaelu ning toiminguid. Väike Kristjan laulab ja räägib sellest, kuidas ta tahab Kihnu suurfarmeriks saada, film jälgib tema kulgu lühikese aja jooksul, andes samal ajal siiski küllaltki hea pildi väikese poisi ambitsioonidest ja tundeelust. „Kui suren merelaintesse, see olgu taeva tahtmine" laulab väike Kristjan Kihnu rahvalaulu. Soosaare enda kommentaaridest on ehk meeldejäävaim tema vaade kunagi kihnlasi peamiselt toitnud hüljeste küttimise kohta. Ta näeb selle tava taaselustamist väära ning ebaloomulikuna ja ühtlasi toob välja seose hülgeküttimise ja kihnlaste seas puudega laste suure sündivuse vahel. Ta näeb, et pärast hülgeküttimise lõppu pole enam puudega inimeste sünd seal suur ning peab selle kunagise rohkuse põhjuseks just hülgesöömist, harjumust, mis nüüd on muutunud. See on osa tema kriitikast sellele tavale.
Esimene filmiblokk kajastabki seda, kui oluline on olnud Kihnu saare roll Soosaare kujunemises just sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia küsimustega tegelevaks dokumentalistiks.
Edasi jätkub retrospektiiv filmiga „Emavene“, mis on sillaks sellest järgmise filmi „Isa, poeg ja püha Toorum“ juurde. Emavene räägib lootsikute valmistamisest, on mõneti uskumustel põhinev film, mis räägib hingest, selle rännust teispoolsusesse ning selle seostest jõega. Kanuu või paatki on vahend, millega sõidetakse teispoolsusesse. Film kõigub tugevalt kunsti ja antropoloogia vahel, kaldudes pigemini siiski kunstilise filmi poole. Soosaare teemakäsitlused on laialdased. Film esitab nii sotsiaalseid kui uskumuslikke probleeme. Sel on peamiselt kaks tasandit – peamiseks jooneks on uskumuslik kanuuvalmistamine, kuid samas hiilib kõrvalt välja ka Soosaare jaoks vast sama oluline probleem – kõik need rahvad on kannatanud võõrvõimu all ning ka see on siduv. Repressiooni ja identiteedi probleem näib olevat Soosaare filmide puhul üks olulisemaid. Arvatavasti ka põhiliselt siin Eestiski väikse kihnlaste grupiga tegelemise tõttu.
Kuid ühtlasi räägib see film ühtaegu südamlikult ühe kanuuvalmistaja kohtumisest oma naisega tänu sellele samale igavikku viivale sõidukile ja näitab samas oskuslikult tervet kanuuvalmistamise protsessi - alates puu langetamisest peale - nii Eestis, indiaanlaste juures Washingtoni osariigis, Ungaris ja Lääne-Siberis kui Hantõ-Mansiiskis. Kui Eestis valmistatakse sõidukeid juba välismaalastele müügiks, nii et meil on kadunud side looduse ning uskumustega, milleks just teatud puust paati valmistada, siis Siberis valmistab kanuud šamaan Osho ja seletab ka uskumusi ning tavasid, teeb seda mõneti rituaalselt. Tema on ka siduvaks lüliks järgmise filmiga. Soosaar rõhutab ka filmijärgses vestluses sidet loodusega ja räägib ühtlasi sellest, kui võlutud ta oli indiaanlastega koos metsas käimisest, kus kohalikud suhtlesid lindudega nõnda, et linnud lendasid neil järel. Ja tegemist oli seejuures täiesti tavaliste inimestega, mitte šamaanidega. Järgnev film „Isa, poeg ja püha Toorum“, mis keskendub eelmises filmis nähtud Siberi šamaani perekonna näitel hantide ühiskonnale, on lugu sotsiaalsest allakäigust, võõrvõimu tekitatud vaimsest ikaldusest ja sellest, kuidas kõigest hoolimata on jäänud püsima puhas elutunnetus, kus loodus on olulisim, kus valitseb vaimsus ja animistlik maailmanägemus. Näidatakse rituaale. Seda, kuidas hantide uskumusliku maailmanägemuse keskmes on karu, kelle pea on Toorumi maine kehastus. Kuidas esimene pits viina antakse ikka altaril olevale karu peale ja teine visatakse tules elavale isake-emake Toorumile. See on ühtlasi muidugi ka väga kriitiline film vene võimude suhtes, näitates seda, kuidas kohalik õlitööstus rikub loodust ja põdergi sureb filmis just selle tõttu. Näitab ka veidi pateetiliselt seda, kuidas Osho kasupoeg teda vaatamas ei käi ning mõneti rahvusromantiliselt toob välja probleemi, kuidas Petja on võimu nimel n-ö vene-, mitte handimeelne. Selles filmis on kunstilisi, imetlust tekitavaid kaadreid rohkem kui eelmistes, muu hulgas ka sellest, kuidas Osho ootab haigena surma, kuid lõpuks „Toorum teda ei tahtnud“. Näidatakse kuidas toas olev tolm peegeldub päikese kiirtes ja varahommikune päike paistab, päev tõuseb - ja siis viiakse kaader küljele, filmitakse vististi ukse juurest, veidi nurgast, kuidas voodis lamab Osho, ja toas on päevatõusu ere valgus.
Film lõppeb aga Osho viinajoomise ning pärast seda šamaanitrummi löömise ning laulmisega. Lõpus saavad uskumuslikud tavad, suur vaimsus ning loodus kokku sotsiaalsete probleemide, murede ja pettumusega, mida pere filmi kestel oma kasupoja ja valitseva viletsuse suhtes on tundnud. Film on mõneti helge melanhooliaga, kuid trööstitu lõpuga, kus jääb mulje, et perekonnale pole peale uskumuste enam midagi jäänud. Kuid siiski on just need uskumused nii tugevad, et selle trummi jõulisusest jääb mulje, et tänu uskumustele saavad nad kõigega hakkama. Küsimus küll jääb rippu, et mis sellistel juhtudel saab hantidest üldiselt, eriti nendest perekondadest, kus selline vaimsus puudub. Soosaar on tabanud filmis ära selle, kuidas vaatajat jätta pärast seanssi mõtlema taolistele küsimustele, viidates vestluse käigus Tarkovskile ja sellele, et iga film on just nii pikk, kui kauaks ta vaatajate mällu jääb. Ja see draama, mis vahepeal ehk pikkuse (90 min) ja probleemide rohkuse tõttu muutus ka raskesti jälgitavaks, jääb kindlasti meelde.
Viimane, kõige lühem filmidest, „Liblikate kodu“, on aga pärast tõsiseid sotsiaalseid ning uskumuslikke filme tõeliselt helgust täis ja väga isiklik jäädvustus peamiselt autori kolme-aastasest lapselapsest, ehkki kaadris on näha ka Soosaart ennast. Ja veel kedagi. Film keskendub autori igapäevaelule koos oma väikese tüdrukuga, mis, nagu me hiljem kuuleme, ei olegi ehk nii igapäevane. Ent siiski algab lugu hoopis sellest, kuidas Soosaar räägib telefonis ühe naishäälega ning need kõned ja Soosaare südamlik suhe selle salapärase tundmatuga jätkuvad kogu filmi vältel. Sellele järgneb stseen, kus räägib väike tüdruk ise, ja ei millestki muust kui armastusest, ent kui vanaisa küsib temalt, kus on ta prints, vastab tüdrukuke, et tal ei olegi printsi. Kuid vanaisa ütleb, et igaühe jaoks on kuskil prints.
Laps tantsib muudkui Lumivalgekese multifilmi taustal ja imiteerib kuuldut-nähtut. „Liblikate kodu“ on üdini kunstiline film, mis ehitatud kaadritest nagu luuleridadest - nii näeme filmituna varahommikust udu ja punaseid õunu puu all. Ja muidugi liblikaid, kes kogunenud aknaklaasile. See on dokumentaal-armastusfilm, kui nii võib öelda, ja ühtlasi on see romantiline idüll ühest väikesest tüdrukust, kes vaatab telekast Lumivalgukest ja mõtleb juba kolme-aastaselt oma printsile. Nii on ka filmi üks viimaseid episoode see, kus väike neiu värvib kaadri ees huuli ja ütleb: „And i miss my prince“.
Joanna Ellmann, TÜ eesti kirjanduse üliõpilane
Madli Kütt, festivali päevikupidaja
Eva Toulouze ja Mark Soosaar retrospektiivil vaatajate küsimusi ootamas.