Lähedus, mis meid seob 22. märts 2016
Tänavuse festivali üks alateemasid “Perekond ja iseseisvuse piirid” kutsub kaasa mõtlema perekonna ja inimestevaheliste sidemete üle. Linastuvad filmid tekitavad küsimusi kuuluvusest ja lähedusevajadusest, toovad vaatajate ette valusaid ja mahasalatud probleeme, panevad mõtisklema eneseohverduse ja lähedaste usaldamise piiride üle.
Olenevalt kultuuriruumist, sellest, milliste lähisuhete toimemehhanismidega on kokku puututud, ja kuivõrd avatud ollakse normist erinevatele tõlgendustele, võib perekonna mõiste kanda erinevaid tähendusi. Kuigi võib tunduda, et sugulussuhted pakuvad meile justkui vaikimisi saadud turvavõrku, leidub kirjus argielus siiski sellest ühiskondlikust ideaalist küllaldaselt kõrvalekaldeid. Nii nagu erinevad inimeste arusaamad tüüpilisest ja heast peremudelist, varieeruvad ka viisid, mil moel neid mudeleid realiseeritakse. Enamasti mõjutab seda inimestevaheline dünaamika, mis muudab tulemuste ette ennustamise raskeks. Omamoodi probleemseid suhteid kujutavad kõik meie ette jõudvad filmimaailmad, mõningad neist aga leiavad siinkohal lähemat tutvustamist.
Inimkäitumise keerukus, suhete mitmetasandilisus ja ühiskondlikud normid kujundavad perekonna toimimist ja oma päritolu lahtimõtestamist. Viimane on aga oluline selleks, et iseendast ja ümbritsevast maailmast aru saada. Suhted teiste inimestega loovad meie identiteeti, eriti mõjukad on suhted lähedastega. Lood, mis kinnistavad meie seoseid teistega, annavad tähenduse ka meie enda elule. Inimene kui sotsiaalne loom otsib võrdlusi, mõttevahetusi, ühendust ja turvatunnet. Mis aga juhtub, kui eeldatavasse turvalisuse kantsi hiilib häiriv ahistustunne? Helen Simoni dokumentaalfim “See ei ole unelaul” (2014) näitab meile üht, üdini rusuvat vastust. Film käsitleb laste ärakasutamist perekondlike suhete varjus, mida on ühest küljest raske tunnistada kannatajatel, kuid keeruline lahata ka ühiskonnas. Ema on suutnud mälestused teadvusest tõrjuda ja jääda tummaks tunnistajaks seni, kuni peab tunnistama oma tütre kannatusi. Ehk on aga juba liiga hilja midagi ette võtta?
Kuigi perekond võib olla mugav opereerimisüksus ühiskonna kategoriseerimiseks, tuleb meeles pidada, et ka pere koosneb indiviididest, kellel on oma huvid, arvamused ja tunded, omaenda mina. Seega on perekond ise teatud määral iseseisvuse piir, tasakaalu leidmine (sageli tunnetuslike) kohustuste ja hüvede vahel. Humoorikas ja küllalt intrigeeriv lugu prantslasest pereisast, kes soovib rajada Malisse loodussõbraliku kullakaevanduse (“Perekonna kullakaevandus”, 2014) jõuab filmi edenedes aina uute ebaõnnestumisteni, kuid peategelased üritavad katsumustele visalt vastu panna. Ühest küljest küsib film, millistel hetkedel oleme me valmis end ohverdama kellegi teise unistuste nimel, teisalt aga näitab, kuidas ootamatused võivad aidata näha peresuhteid uues valguses. Traagilisem katsumuste ja ohverduste lugu rullub meie ette aga Pål Winsentsi filmis "Üle mõistuse käivalt pime" (2014), mis jutustab kahe kroonilise väsimuse sündroomi all kannatava inimese ja nende lähedaste läbielamistest. Äärmise ettevaatlikkusega edasi antud hoolitsus ja armastus on pea ainuke side ümbritsevaga, mis pimeduses viibijaile on jäänud, kuigi vähimgi vaimne või füüsiline pingutus on nende jaoks ohtlik.
Ka tänavuse festivali ava- ja lõpufilm kuuluvad otsapidi perekonnateemaliste filmide hulka, kuid et mõlemad väärivad rohkemat tähelepanu, räägime neist lähemalt juba edaspidistes postitustes.
Allikad:
www.scotsman.comwegotthiscovered.com
www.worldfilm.ee/filmid