Laena silmi, Vanemuine 20. märts 2015

Lühim tee iseendani on teine inimene. Seepärast tuleb esmalt endast välja minna, et siis endini jõuda – tarvis on kõneleda. Juttu ei ole ärritumisest, vaid – nagu kõnekäänd ütleb – vaja on väljuda endast ja oma vaatepunktist. Seda vagu künnab dokumentaalne lähenemine, dokfilm viib võõra pilgu omade sekka ja vastupidi.

Astun parajasti pimenevasse saali ja koban end lähima klapptoolini. Saalis ei teki mugavat anonüümsust, olen endast ja kõrvalistujatest pidevalt teadlik. Kontakt filmiga on sarnane pigem teatrile kui mängufilmile – publik on pigem meie, mitte suur hulk minasid.

„Kora“ – film kannab oma keskse objekti, Lääne-Aafrika rahvuskeelpilli, nime. Küsimus on selles, millisele rahvusele kora kuulub. Intervjueeritavad kinnitavad, et neile – pill on pärit Guinea-Bissaust. Sellesama kora saatel lauldakse iidsetest kangelastest ja lahingutest; filmi juhtlause annab otsa kätte – „people that sing their ancestors will not die“. Eks meie aja oma „Kalevipojas“ sama asja taga, venitades oma rahva mineviku müütilisse aega, kus ajalugu ja muinaslugu kohti vahetavad. Aga nemad seal Guinea-Bissaus laulavad esivanematest, kes surid 50’ndatel kui riik püüdis iseseisvuse poole. Ajaloolase rollis jutuvestjad – djelid – pajatavad lahingutest, kus „mõõga asemella“ olid ilmselt mahakantud Kalašnikov. Vägisi tükib pähe Eesti. Räägime oma ajaloonarratiivist, mida saadetakse Vanemuiselt laenuks saadud kandlega. Väidame verivorsti, laulupeo ja Kalevipoja lättumist ürgses eesti vaimus. Tundub, et meie siin saalis ei ole eraldi neist seal ekraanil.

Kaader filmist Kora

Nii on Maailmafilm hädatarvilik meeldetuletus sulgumise vastu, omamoodi ülistus empaatiale. Seejuures tundub, et võtmeks on paljuleierdatud ausus ja siirus – julgus olla habras. Dokfilm võtab selle julguse, tunnistades oma kohalolu. Kui mängufilmis kuulub kaamerasilm standardsele igamehele, kuulub dokumentaalse vaatluse põhiprintsiipidesse oma kohalolu ja selle mõju teadvustamine. See ausus realiseerib filmimeediumi kui vaatepunkti ja reaalse silma: publiku pilk on haaratud, aga ka „pikendatud“ kaamerasilmaga; me vaatame, kuidas keegi näeb. Seda vahetust (sõna mõlemas tähenduses) rõhutas ka filmi „Tsitadell“ autor, Rubén Guzmán: film valmib alles kokkupuutes publikuga. Nii arutledes peaks ütlema, et filmi vaatamine on loominguprotsess, igaühel oma tsitadell. Kindluse ja kindlustunde – välise ja sisemise – seos on esmane. See side jääb aga kummaliseks üksiklaste puhul.

Üksildumisse süvenesid ühte sessiooni mahutatud „Elu aspergeriga“, „Otsin sõpra“ ja „Hikikomori, vaikust kuulates“. Kolmikust moodustus omamoodi triaad:

Tees: „Elu aspergeriga“. Neljaminutiline animeeritud dokfilm keskendub aspergeri sündroomi diagnoosiga kunstnikule Emmetile. Film lõimib välise vaatluse, intervjuu ja Emmeti enda animatsioonid. Mehe elu valgub tindina kinolinale, saame aimu tõrkuvast siseelust, mis aina tahab välja jõuda, ent on õppinud talitama teatava ettevaatlikusega. See talitletus ja taltumus saab ilmseks kontrastis vabalt virguva-veikleva loomeilmaga, Emmeti animeeritud maailmaga.

Kaader filmist Elu aspergeriga

Antitees: „Otsin sõpra“. Siin on viidatud vastupidisel viisil tekkinud üksildumisele. Jaapani üliefektiivse ühiskonna sisse on kuidagiviisi ära kadunud autentne sõprus. Tüüpilisel suurlinna-jaapanlasel on heal juhul kolm sõpra, enamusel ei olegi kestvaid sõprussidemeid. Kuid sellele probleemile on asine lahendus: sõbrabüroo. Büroo üürib välja sõpru, pulmakülalisi ja kallimaid, kelle sa välja mõtlesid, et sõprade ees mitte piinlikku olukorda jääda. Reaalne inimestevaheline kontakt on midagi, mille jaoks aega ei ole, nii et sisemine vajadus selle järele rahuldatakse illusioonis. Ent kliendid, kes on endale sõpru palganud, ei leia, et tegu oleks eskapismiga. Pigem peetakse seda lavavälist näitlemist üsna normaalseks ja terveks toime tulemise viisiks. Kuid kui juba sellesse teeskluste labürinti astuda, on väljapääs keerulisem kui arvata võiks – režissöör Karma Gava väljendas kahtlust, kas filmi jaoks intervjueeritud „kliendid“ ei olnud samuti asendusinimesed sõbrabüroost.

Süntees: „Hikikomori, vaikust kuulates“. Kui esimene film näitas üksildumist inimese sisemisel põhjusel ja teine püüdis visandada üksilduse väliseid põhjuseid, siis kolmandas on kujutatud nii enda kui ühiskonna mõjudel eraklusse kadunud inimest. Ent see inimene, hikikomori – ühiskonnast eraldunud ja tegevusetu inimtüüp –, on vaid lähtepunkt.
Hikikomori’dele (keda on Jaapanis väidetavasti üle miljoni) on rajatud nö päevakeskus, kus neid harjutatakse igapäevase ühiskondliku eluga: antakse välja päevakeskuse ajalehte, etendatakse omaloodud sketše ja püütakse sobivat tööd leida. Raskeimad erakluse juhtumid näivad olevat tohutu pinge all murdunud inimesed. Sellise inimese hingeline kollaps on väga raskesti kirjeldatav, kuna nad on valinud tummaks jääda, leides lohutust vaid ekraanilt ja raamatust.
Triaadi kolmas film kõnetab eraklast igaühes, utsitades leebelt vastu kõnelema. Kõne ei alga sõnast, vaid ühendusest. Kui inimestevaheline ühe on loodud, saab sellest välja kasvada sõna, viibe või puudutus. Selles teineteisesuses on varjul eeldus, et suudetakse aimata teise vaatepunkti ja silma. Nagu öeldakse, ilu on vaataja silmades --- kui ta otsa vaatab.

Maailmafilmi kavast võiks järgmise nähtusena välja tuua komplekteeritud sessioonid, kus näidatakse esmalt lühemat ja siis pikemat filmi. Suure ja väikese venna suhe on ses asjas mitmetine – lühem võib intensiivsuselt pikema varju jätta.

Kaheks mudelfilmiks võiks võtta lühikesed „Analogue People in a Digital Age“ ja „Xenos“. Esimene on dokfilmi vormiline mudel, hoides seejuures kinni klassikalisest kolme ühtsuse printsiibist. Kohaühtsus: tegevus toimub ühes tüüpilises Iirimaa pubis, kus telekas mängib, Guinness voolab ja külamehed peaksid täna hoopis tööl olema. Ajaühtsus: tegevus toimub ühe pärastlõuna jooksul, kui analoogtelesignaal lülitatakse välja, et minna üle digitaalajastule. Tegevusühtsus: külameeste jutt kallerdub uue ajastu tuleku teema ümber: milline on minu koht selles uues ajastus, või jäin ma juba maha.

Kaader filmist Analooginimesed digiajastul

„Xenos“ on kontseptuaalne mudel. Kaheteistminutiline telefonikõne Süüriast Kreekasse pagenud vennale on illustreeritud videomaterjaliga tolle venna elust. Paljandub meelte-meediumite vahekõne ja oma-võõra (xenos – kr k „võõras“) dialektika; nende vahele paigutub emotsionaalne materjal – põgenikimmigrandi kogemus selle viletsuses, ja võikuses. Nii jaguneb filmi mõju vastavalt aistivale, mõtlevale ja tundvale vaatajale.
Mõlema lühifilmi puhul tuleb lugu pidada. Kui kaasinimesest nagu endast lugu ei pea, libiseb lugu käest. Muidugi, kägistav haare tapab loo enne kui too valmis saab. See kehtib nii kinolugude, dokumentaallugude, mängulugude, elulugude, ajalugude kui kajalugude puhul.

Vahest selles peakski meie lootus olema – et lugu ei lõppe, kui saali tuled jälle helendama hakkavad ja järjekordne režissöör lina ees pihtide vahele võetakse. Lootus jääb, et lugu jätkuks aina ja ikka. Või pole seda pidevat lugu ülepea olemas? Lootus on ju see, kui lugu pole.