Küsimusi kuuluvustundest ja elamisväärsest elust: Yarmouki noored 23. märts 2015

Viimaste aastate jooksul kuuleme üha enam Süüria põgenikelaagritest Jordaadias, Liibanonis ja Türgis ning seda täiesti õigustatult – Süüria sõja eest on põgenenud juba 4 miljonit inimest, lisaks on riigi siseselt pidanud ümber asuma 7,6 miljonit inimest, mis muudab põgenike-laagrites elavate inimeste koguarvuks üle 11 miljoni inimese. Süüria ise on aga aastakümneid olnud baasiks ümberasujatele mujalt, sealhulgas Palestiinast .

Prantsuse filmitegija Axel Salvatori-Sinz veetis aega 20ndates eluaastastes sõpruskonna seltsis1957. aastal rajatud palestiina põgenikelaagris Süürias. Sealsed noored püüavad välja mõelda, mida oma eluga peale hakata. Nad lobisevad köögilaua ääres, istuvad päikse-loojangulise katuse peal ja vahivad niisama naaberakendesse selles betoontellistest müüride vahele kasvanud asulas.

Üle 50 aasta tagasi rajatud Yarmouki laager on koht, kus need noored on kolmanda põlvkonna põgenikena üles kasvanud. See on 2,1 ruutkilomeetrine linnak, mida ametlikult pole põgenikelaagrina kunagi tunnistatud. Nad elavad justkui mittekohas, mis on samas muutunud nende omaks, kuigi see ei näi pakkuvat vastuseid noorte unistustele, ambitsioonidele ja ihale absoluudi vastu.

Yarmouk tundub tühi. Rippumas müüdi otsas emamaast Palestiinast, kus nad kunagi ei ole käinud. Täisealiseks saanud sõpruskond seisab silmitsi maailmaga, kus ei ole justkui mitte midagi, ent samas on kõik; maailm, kus valitseb iha vabaduse ja kuuluvustunde vastu, mis näivad aga vastandmärgilised.

See suurepärane mitmeid filmiauhindu võitnud teos mõjub tugevalt oma siira elulähedase tooni ja teatud pretensioonituse tõttu. Siin ei ole ülepaisutatud paatost või soovi luua südant-lõhestavat eepost. Autori kohalolu ei ole piinlikult varjatud, vaid lähenemine on ausja avab küsimusi sotsiaalsest kuuluvusest ja elamisväärsest elust.

Jälgime küünlavalgel magamistoas istuvaid tüdrukuid, kes süütavad sigaretid ning arutavad, kas sellise perspektiiviga maailma üldse tasuks kedagi sünnitada, kuigi neile väga meeldivad lapsed. Me näeme Poola tütarlast istumas oma kohaliku poiss-sõbra kõrval ja kuulamas, kuidas poisi ema kirub kogu maailma, sest mitte kusagil mujal pole parem elu, mitte kusagil mujal pole rohkem tööd, kui siin laagris. Hispaanias näiteks on 6 miljonit töötut.

Käib pidev haigutamine, igavlemine, suitsetamine ja ohkamine. Linnud. Taeva laotuses lõputuid ringe tegevad linnud. Pikad kaadrid hallidele telliskividele ehitatud linnast, mis ei peagi kunagi valmima, sest see on ajutine. Paik, kus vaid mõnda aega olla.

Lootus, et kunagi, õige varsti, tuleb revolutsioon ja nad saavad sõita tagasi oma emamaale, on kadunud. Kuigi väljenduse ja välja ütlemisena on see endiselt populaarne, on lootusetuse tunne põlvkondade vahetamisega muutunud realiteediks. Mingit revolutsiooni ega kodumaale naasemist ei tule. Seda võimalust pole võib-olla kunagi olnudki. Aga mida neil siin siis on? Ees terendab ainult vaesus ja perspektiivitus. Tunne, et mitte kuhugi pole minna ja midagi ei saa teha. Kui saaks ainult välismaale kooli õppima! Aga siis jällegi ütleb ema, et oleks hea, kui tütar siiski perekonna ligi hoiaks.

"Fuck life, it's so complicated!" ütleb üks tütarlaps poetades pisara mõttest, et kõikidel tema sõpradel on ees erinev teekod ja kunagi ei tea, kuidas nende saatused kujunevad. Ühe sõbra, kes läks Tšiilisse filmi õppima, saatsid nad juba lennukile. Enne minekut kirjeldas too oma sõpradele eesootavat hüüdes: "Kas te kujutate ette, kõndida nii, et maa teie all väriseb!" Muidugi said kõik tema sõbrad aru, et jutt ei ole ainult Tšiilist – nende kõigi jaoks näib maa aina enam jalge all värisevat.

“Yarmouki noored” tegevustik on üles võetud aastal 2011 ehk enne Süüria sõda, mille tõttu on nüüd maa on tõepoolest värisenud, mitte aga loodus- vaid inimjõududest tingituna. (Kahjuks ei õnnestunud Maailmafilmi korraldajatel saavutada kontakti filmi autoriga, et lähemalt teada saada, kuidas läheb sõpruskonnal nüüd, pärast Süüria sõja puhkemist.)

Yarmoukist filmitegemist õppima läinud noormees maalib Skype-kõnes oma Süüriasse maha jäänud sõpradele pildi sellest, kuidas ta võikski Tšiilisse elama jääda – leiaks endale kohaliku partneri, otsiks maja, käiks tööl. Teda kutsutaks Fernandoks ja ta räägiks hispaania keelt ja oleks oma pojaga araabia keelt kõnelev tšiili palestiinlane. Ta lisab: "Ma püüan nüüd seda visiooni oma peast kustutada, kuna muidugi tulen ma ikka tagasi teie juurde. Aga ma ei saa vältida sellist illusiooni." (tsitaat on umbkaudne). Sõbrad Süürias on muidugi liigutatud, et nende semu tahab tagasi tulla, kuigi ometi teavad nad, et tema asemel valiksid nad pigem selle illusiooni.

Kaader filmist Yarmouki noored

Filmi keskseks küsimuseks on: milline on elamisväärne elu? Millised on need tingimused, mis tagaksid elu kasvamise võimalikkuse, individuaalse ja kollektiivse teostuse?
Minu jaoks on tugevaimaks episoodiks mitmeid minuteid kestnud katkematu kaader noorest mehest, kes, olles veidi väsinud ja veidi purjus, istub keset ööd kuskil hämaras kööginurgas ja räägib oma intiimsuhte dünaamikast. Tema tüdruksõber polnud temaga viimased kaks kuud rääkinud ning noormees oli valmistanud ette vestluse suhte lõpetamiseks – mõelnud oma peas valmis laused, mida kavatses tüdrukule öelda: loodab, et ei kaota tüdrukut, kui sõpra, sest temaga koos oli hea olnud, kuid nende suhe ei tööta nedndel ja nendel põhjustel. Ent tüdruk oli temast ette jõudnud, öeldes, et oli temast rase. Seetõttu ta ei julgenudki ta poisiga viimased kaks kuud rääkida. Ta tegi abordi.
See teadmine mõjutab meest sügavalt, see paistab tema olekust välja. Mõte sellest, et tema ees seisis naine, kelle üsas oli olnud osa tema poolt edasi antud elust - seal on inimene, seal on elu - mõjub nii liigutavalt ja tõstab seda valusamalt esile olemasoleva hapruse ja mõttetuse.
Noormees räägib pikalt ja intensiivselt, kuni ühel hetkel avastab enda kõrvalt kaamera. Ta küsib, kas see salvestab. Axel vastab jaatavalt. Poiss pöördub otse kaamera poole ja ütleb: "When there's no meaning, there's no meaning. Sense is life."
Mis on elamisväärne elu? Kuidas seda saavutada? Kuidas lahendada ära selliste põlvkondade mittekuuluvus ja lubada neile tulevikuperspektiive? Kas siis siin või kusagil mujal.

Üks vanem mees räägib, kuidas 70ndatel oli laagri tänavatel kõndides tunda Palestiinat. Revolutsioon oli lähedal. Palestiina oli elus. Nüüd seda enam ei ole. Aga ometi uskus ta, et noored elavad praegu paremini: "Te olete realistlikumad, meie elasime mingisuguses mullis!"
Süüria kodusõja käigus muutus Yarmouki linnak tuliseks sõjatandriks valitsuse armee ja vastupanuliikujate vahel. See muudab filmi dokumendiks sõjaeelsest olukorrast, mis on juskui viimane põgus hetk leebust, ärev vaikus enne tormi. Kontrolli Yarmouki üle saavutas valitsuse armee ja seetõttu on paljud linnast lahkunud ning tuhandete palestiinlaste olukord äärmiselt kriitiline. Neil ei ole elektrit, vett ega soojustust. Nad toituvad korra päevas ja peavad end tule ääres soojendama.

Filmi autor Axel on peategelastel palunud kirjutada mõned read oma kogemusest laagris, mida nad aeg-ajalt filmi käigus ette loevad. Me kuuleme moodustisest "minu laager", aga ka segadusest oma kuuluvuse osas, kuuleme laagrist kui mittekohast ja lootusest, mis sirutab kaela välja kõrgemale, selleks, et taevas jõuaks meile lähemale. Neli sõpra, lugenud ükshaaval ette oma värsid, tõusevad püsti ja vaatavad vaikides kaamerasse, andes filmi lõpule lootustandva tooni. Seal nad veel ei tea, et saab olla veel keerulisem, saab olla veelgi ebaõiglasem.