Kuidas päästa eluviisi (ja vihmametsa)? 22. märts 2019

Christopher Walkeri film „Odadest piiratud“ linastub laupäeval kell 11:00 Maailmafilmi alaprogrammis „Eedeni leidmine ja kaotamine“. Seda põhjusega: waoranide kodumaa Ecuadori vihmametsades kujutab endast erakordselt kaunist ja liigirikast keskkonda. Paadiga jõel kulgedes (seda tuleb filmis päris palju ette) lipsab tihti kaadrisse mõni taapir, kaiman või jõevoogudesse sulpsatav delfiin. Seda paradiisi ähvardab aga see, mis kauneid metsiku loodusega paiku kõikjal maailma ikka pahatihti ähvardab. Ei, seekord pole probleemiks number üks metsa raiumine (kuigi ka see probleem on seal täiesti olemas), vaid nafta. Ecuadori valitsus on nimelt otsustanud waoranide maa all leiduvad naftavarud lõpuks kasutusele võtta.

Korra õnnestus waoranidel karismaatilise aktivisti Moi juhtimisel naftapuurijatest juba lahti saada. Ent nüüd, mil Moi on valitud waoranide presidendiks, on tema suhtumine naftasse muutunud. Nüüd näeb ta hea meelega Ecuadori valitsuse nafta-ahnet kätt metsa sirutumas, lootes et see käsi toob endaga kaasa ka koolid ja töökohad. Ent teised jätkavad võitlus, mille Moi on pooleli jätnud: inimesed nagu waoranide asepresident Alicia ja aktivist Opi on valitsuse plaanide suhtes hoopis kriitilisemalt meelestatud.

Odadest piiratud - asepresident Alicia

Kui valitsus tahab sinu maal ökotsiidi korraldada, siis tuleb võidelda, kui vaja, siis innovaatiliste vahenditega. Nii on waorani aktivistid hakanud GPSi abil kaardile kandma oma kodumetsade rikkusi, olgu nendeks siis haruldaste liikide elupaigad või ravimtaimede leiukohad. Kui waoranide mets on kaardistatud, siis ehk ei ole naftafirmadel enam nii vabad käed väitmaks, et näiteks metsa rajatud naftaveoteed on seal naturaalselt esinev nähtus.

Odadest piiratud - Opi kaardiga

Olukord Ida-Gröönimaal on mõnevõrra teistsugune. Jure Breceljniki ja Rožle Bregari filmis „Viimased jääkütid“ ei taha Taani valitus gröönlaste maad ära võtta ega loodust tuksi keerata. Siin on probleem muutuvas maailmas. Gröönlased on alati jahti pidanud, küttinud loodust säästval ja austaval moel hülgeid, narvaleid ja teisi kohaliku fauna esindajaid. Aja jooksul on küttimisviisid ja vahendid aga muutunud. Juba ammu ei ole küti usaldusväärseteks tööriistadeks mitte kajak ja harpuun, vaid mootorpaat ja püss. Püss aga vajab padruneid ja mootor kütust, neid aga hülgenahast ja vaalaluust ei valmista, olgu sul kuitahes kuldsed käed.

Niisiis on tänapäeva grööni küttidel vaja raha. Hülgenahku ostetakse aga üha vähem ning ka nende hinnad langevad üha madalamale. Nii pole väga loota, et järeltulev põlvkond enam kütiametit pidama hakkaks. Muud tööd on Ida-Gröönimaa väikestes külades aga vähe ning tööpuudus on tihti soodsaks kasvupinnaseks tõsisematele probleemidele, nagu alkoholism ja enesetapud.

Viimased jääkütid

Kuid ka gröönlased ei kavatse niisama lihtsalt alla anda. Nii leidub kütte, kes kombineerivad jahipidamist turismiga, olles Gröönimaa metsikus looduses toimuvatel retkedel giiditeks. Enda kasuks annab ehk pöörata ka globaalsemaid probleeme, näiteks kliimasoojenemist. Iga aastaga üha kiiremini sulav merejää teeb küll jahipidamise raskemaks, ent kauem lahtiolevad veed lubavad võib-olla tulevikus mõelda kalatööstusele – tänaseni on kala väljavedamist takistavate ilmastikuolude tõttu püütud vaid oma tarbeks.

Viimased jääkütid

Filmides „Odadest piiratud“ ja „Viimased jääkütid“ saab näha kuhjaga probleeme. Saab näha nii looduse kui ka eluviiside hävimist. Ent näha saab ka lootusrikkaid inimesi – need ei ole filmid allaandjatest.

Neid filme ühendab tegelikult veel üks asi. Mõlemat filmi saab näha laupäeva lõuna paiku Maailmafilmi festivalil. Nii et võta hommikuse (laupäev ikkagi, kell 11 on hommik küllalt) kohvi asemel üks ergastav laks kriitilisi ja lootusrikkaid dokumentaalfilme.

"Odadest piiratud" 90 min, laupäev (23.03) 11:00
"Viimased jääkütid" 82 min, laupäev (23.03) 13:00