Kuidas kaameraga tabada nähtamatut? – hommikupoolik šamanismi suuruurija Mihály Hoppáliga 21. märts 2012
Esmaspäevahommikune unisus polnud kaugeltki veel silmadest pühitud, ega ka festival veel ametlikult avatuks kuulutatud. Kõikvõimalikud uued maailmad, mille filmiprogramm peaks meieni tooma, on alles hakkamas lahti rulluma, aga ERMi saal oli tihedalt täis inimesi, keda justnimelt seob huvi kõikvõimalike teiste maailmade vastu. Ning antud juhul just selliste, kuhu kannab šamaani trumm ja vägi. Need müstilised, tervendavad, vabastavad, aga paraku ka nähtamatud.
Maailmafilmi eriprogramm oli sel korral pühendatud šamanismile ning oma sisukast kogemustepagasist sõitis Tartusse kõnelema üks šamanismi suuruurijaid ungarlane Mihály Hoppál . Hoppál on käinud välitöödel Siberis, Koreas, Hiina Manchurias ning lisaks arvukatele publikatsioonidele teinud ka terveid seeriaid šamanismiteemalisi dokumentaalfilme juba alates 1970. aastatest. Soome-Ugri rahvaste spirituaalseid juuri kaardistanud ta omal ajal ka koos Lennart Meriga. ERMi kogunenud arvukas huviliste ring näib kinnitavat jällegi, et tänases Eestis (nagu mujalgi Läänes) on šamanism köitvaks teemaks. Vaieldav või mitte, aga olen alati pidanud oma esiisade kosmilisi praktikaid šamanismi valda kuuluvaks. Ning mis võiks „üheks maailma ateistlikumaks riigiks” peetaval maal paremini kanda kinnitada, kui subjektiivsel kogemusel ja meelerännul baseeruv šamanism. (Mis iseenesest seab ka eestlaste „ateismi” suure küsimärgi alla.)
Kuigi šamanismil üle maailma on väga erinevaid versioone – raske oleks kõrvutada näiteks šamaane Amazonases, Siberis või Melaneesias – siis Hoppál on peamiselt keskendunud idapoolsete riikide šamanismile. Selle arhailise ekstaasitehnika (kasutades Mircea Eliade sõnu) visuaalse dokumentatsioonini jõudis ta vajadusest kantuna – sest ajal, mil ta alustas, oli see täiesti puuduv. Hoppál on aga veendunud, et visuaalne lähenemine võimaldab tõepärasemat etnograafilist kirjeldust kui kirjalik tekst, mis võib sageli kanduda fiktsiooni valda. Ta jutustab värvikalt oma külaskäigust Peterburi ateismi muuseumisse, kuhu nõukogude ajal koguti hulganisti šamanistlike praktikate atribuutikat. Kõik need pühad kostüümid, mille vägevaid kirjeldusi oli ta etnograafilistest kirjandusest eelnevalt lugenud, osutusid reaalsuses räpasteks ja räbaldunuteks. See, tema enda sõnul koguni ‚kohutav kogemus’, lubas tal avastada enda jaoks käärid kirjaliku ja visuaalse dokumentatsiooni vahel. Nagu öeldakse, ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Hoppál väidab omakorda, et üks filmiklipp ütleb ka rohkem kui tuhat fotot.
„Antropoloogidena me produtseerime tekste. Aga need tekstid on vaja muuta arusaadavateks, ilusateks, ja tihtilugu ka müüdavateks. Nii muutuvad need ju ‚poleeritud tekstideks’,” selgitas ta. Kui miski on aga filmilindile püütud, siis selles enam nii palju ‚valetada’ ei saa. Kuigi ka siin on omad piirangud – on ju dokumentaalfilm kõigest kokkuvõtlik klipp ja võrdlemisi pealiskaudne selle kõrval, mida antropoloog tegelikult läbi elas. Seda enam, et šamanismi puhul on visuaalne pool – olgu selleks rituaalid, kostüümid, tantsud, maskid, altarid ja trummid – kõigest pealispinnaks. Kesksel kohal šamanismis on ju trans – vaimne rännak eri maailmade vahel, mentaalne seisund, katarsis. Kuna see kõik jääb aga subjektiivseks kogemuseks, siis kuidas ka ei proovi - kaameraga seda kinni ei püüa. Hoppál võtab siin aga tagasihoidlikuma vaatleja positsiooni ning minu sellekohasele küsimusele vastab ta omakorda: „Is it necessary to capture everything?”
Kes kord paotanud uksi teistesse maailmadesse, võib ilmselt paremini mõista ka seda nähtamatut, kuhu kaamerasilm ei ulatu.
Aga see jääb ka trikiks suurema osa antropoloogiliste tekstide puhul – kuidas kirjeldada nähtamatut?
Terje Toomistu
Kuigi šamanismil üle maailma on väga erinevaid versioone – raske oleks kõrvutada näiteks šamaane Amazonases, Siberis või Melaneesias – siis Hoppál on peamiselt keskendunud idapoolsete riikide šamanismile. Selle arhailise ekstaasitehnika (kasutades Mircea Eliade sõnu) visuaalse dokumentatsioonini jõudis ta vajadusest kantuna – sest ajal, mil ta alustas, oli see täiesti puuduv. Hoppál on aga veendunud, et visuaalne lähenemine võimaldab tõepärasemat etnograafilist kirjeldust kui kirjalik tekst, mis võib sageli kanduda fiktsiooni valda. Ta jutustab värvikalt oma külaskäigust Peterburi ateismi muuseumisse, kuhu nõukogude ajal koguti hulganisti šamanistlike praktikate atribuutikat. Kõik need pühad kostüümid, mille vägevaid kirjeldusi oli ta etnograafilistest kirjandusest eelnevalt lugenud, osutusid reaalsuses räpasteks ja räbaldunuteks. See, tema enda sõnul koguni ‚kohutav kogemus’, lubas tal avastada enda jaoks käärid kirjaliku ja visuaalse dokumentatsiooni vahel. Nagu öeldakse, ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Hoppál väidab omakorda, et üks filmiklipp ütleb ka rohkem kui tuhat fotot.
„Antropoloogidena me produtseerime tekste. Aga need tekstid on vaja muuta arusaadavateks, ilusateks, ja tihtilugu ka müüdavateks. Nii muutuvad need ju ‚poleeritud tekstideks’,” selgitas ta. Kui miski on aga filmilindile püütud, siis selles enam nii palju ‚valetada’ ei saa. Kuigi ka siin on omad piirangud – on ju dokumentaalfilm kõigest kokkuvõtlik klipp ja võrdlemisi pealiskaudne selle kõrval, mida antropoloog tegelikult läbi elas. Seda enam, et šamanismi puhul on visuaalne pool – olgu selleks rituaalid, kostüümid, tantsud, maskid, altarid ja trummid – kõigest pealispinnaks. Kesksel kohal šamanismis on ju trans – vaimne rännak eri maailmade vahel, mentaalne seisund, katarsis. Kuna see kõik jääb aga subjektiivseks kogemuseks, siis kuidas ka ei proovi - kaameraga seda kinni ei püüa. Hoppál võtab siin aga tagasihoidlikuma vaatleja positsiooni ning minu sellekohasele küsimusele vastab ta omakorda: „Is it necessary to capture everything?”
Kes kord paotanud uksi teistesse maailmadesse, võib ilmselt paremini mõista ka seda nähtamatut, kuhu kaamerasilm ei ulatu.
Aga see jääb ka trikiks suurema osa antropoloogiliste tekstide puhul – kuidas kirjeldada nähtamatut?
Terje Toomistu