Kuid paranemine on kergem, kui mõru pilli peale antakse lusikatäis mett 21. märts 2015

Materjal on filmitud kaks aastat tagasi, mil Eesti laiem avalikus veel rahvuslikule konservatiivsusele ja seda sorti kristlikele aktivistidele suuremat tähelepanu ei pööranud. Ses suhtes on autor tabanud õige hetke mehe portreteerimiseks. Võimalik, et pärast suuremat meediakajastust, mis kaasnes viimaste valimistega, oleks ta tunduvalt ettevaatlikum olnud.
Uudisnupud Delfis ja mujal, esinemine ETV otseeetris laseb inimesel paista mõjukamana, kui ta on. Mõnes mõttes oli rahustav näha, et ühe silmapaistva kisakõri taga ei ole suurt ja toimivat ühtset kogukonda.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Pärast filmi puhkes tuline diskussioon. Publikul oli palju küsimusi. Mis mehest edasi sai? Mida autor ikkagi öelda tahtis? Kuni süüdistuseni, et filmitegija ekspluateeris portreteeritavat. Autor ei andunud õieti ühtegi vastust. Küsijad muutusid ründavamaks. Publiku seast tuli ka protest kaamera ette jäänud inimeste nimel, kes tundsid end meelevaldselt peategelase maailmavaatega seostatuna.
Peale autori kommentaari või õigemini selle puudumist hakkas minuski idanema hulk küsimusi ja kahtlusi. Äkki tõesti oli autor ebaeetiline? Võib olla ei oleks pidanud nii lähedale trügima? Kas loodi pahatahtlik stereotüüp paremäärmusse kalduvast kristlikust konservatiivist? Kõik nad ju ei ole toimetuleku raskustes ja sõltuvuse küüsis... Kas sellest seltskonnast saab olla positiivset stereotüüpi? Nonsenss...
Või loodi hoopsi stereotüüpi tavalisest vaesest eestalsest? Mina küll ei usu. Kuid siiski, mis ja kas on seoseid sotsiaalse tõrjutuse ja äärmusluse vahel Eestis? Selleks ajaks oli linastunud päris mitu filmi, mille tegelased vaevlesid veel suuremas viletsuses, kuid see oli esimene kord, kui tõstatati selle ära kasutamise küsimus. Miks? Kas selle pärast, et filmitavad olid mitmel puhul joobes? Kas see, et inimesed elavad äärmuslikus vaesuses tähendab, et neil on justklui vähem teadlikkust otsustamakas sellises projektis osalemise üle?

Kaader filmist Prohvet

Kuid tegu ei olnud ju lihtsa külajoodikuga. Kui inimene on seadnud end üles kohalike omavalitsuste ja parlamendi valimistel ja tema kandidatuur on aktsepteeritud, siis peaks ta olema ka piisavalt adekvaatne, et otsustada dokumentaalfilmis osalemise üle. Poliitikasse astunud inimene, peaks olema teadlik sellest, et kaamera ees võib oma mõtteil lasta lennata, kuid loo lõikab ikka kokku see, kelle käes on kaamera. Võimumängud. Seda on ju lõpuks ka poliitika. Minagi neelasin autori konksu kuulekalt alla ja mõtlesin filmile veel kaua pärast selle lõppu.

Kui aga algas seansi teine film Karin Leivategija "Vaimus ja ilmas" oli see justkui keegi oleks läppunud õhuga ruumis avanud akna ja lasknud kirkal päikesel sisse paista. Helge ja tasakaalus portree vaimulikust kes, mitte ei otsi, vaid hoiab tasakaalu erinevate sfääride vahel oma elus.

Need kaks filmi tasakaalutasid ja täiendasid teineteist vaimustavalt. Vahel kipun alahindama helgeid ja ladusaid filme. Antropoloogiline film on ju ideaalne juhtimaks tähelepanu valupunktidele ja äratamaks diskussiooni, nagu "Prohvet".
Kuid paranemine on kergem, kui mõru pilli peale antakse lusikatäis mett.