Kui Ayahuasca kohtas Chacrunat 24. märts 2015

Kõigepealt peaks vist ütlema, et see film ei mõju eriti antropoloogilisena. Ometi leidub seal palju elemente, mille suhtes antropoloogidki võiks erilist huvi tunda – ayahuasca valmistamine, traditsiooni edasi andmine ja selles ilmnev põlvkonnavahetus. Siiski, “Icarose” atmosfäär on liiga isiklik võimaldamaks neutraalset teaduslikku üldistamist ilma, et tuleks eemaldada väärtuslikeim osa, mällusööbivad karakterid sealhulgas. Peategelane on filmi kontekstis veel suhteliselt embrüonaalses olekus. Põhilisteks tegelasteks on ikka vanad nõiad: peategelase ema (paksude mustade juustega krimpsus vanamutt, kes liigub kiirelt nagu laps) ja vana shamaan – õpetaja, kes juhendab vaimsesse maailma sisenemiseks ettevalmistuste tegemist ning räägib sellest, kuidas ta enamasti suhtleb ühe nähtamatu naisega.

Siiski ei tundu filmis näidatu eriti eksootiline. Pigem täiesti loomulik, nagu ei olekski keegi neid seal aastasadu häirinud. Ka ei ole see eriti kutsuv ja julgustav, et tule aga siia, anname sulle sinu elu muutva kogemuse! Miks siis mitte? Vastus peitub tõigas, et enne ayahuasca segu joomist on soovitatav 3-4 kuud nälgimist ja mitte ainult seda. Samuti kuvandub filmist arvamus, et nn inimene tänavalt ei saaks sellega niikuinii hakkama. Skype'i vestlusest filmi autoriga selgub ka, et tulemused ayahuasca ühekordse proovimise puhul ei anna kaugeltki seda tunnetust, mis on nendel vanadel nõidadel. Siit tuleneb küsimus, kas ongi mõtet hakata oma igavat ja tühja elu millegi sellisega sisustama? Liiatigi kui see nendegi tunnetuses seostub tugevalt elamisega troopilises vihmametsas, kuhu pääseb ainult mööda Ukayali jõge navigeerides. Seda sama jõge pidi jõuab sinna ka tsivilisatsioon, mistõttu ravitsemine iseenesest selle nõiaks olemise juures enam kõige tähtsam ei olegi. Pigem on oluline vaimumaailma vahendaja ja mentori roll, nii et see on väljakutse traditsiooni edasikandmisel.

Kaader filmist Icaros

“Icarosega” on suur töö ära tehtud, kas või selles suhtes, et on olemas korralik heli, mille peamiseks eesmärgiks oli salvestada ayahuasca rituaali salajast komponenti – improviseeritavat laulu, mida kutsutakse icaroseks. See aga ei tähenda siin muud kui üht laulu, millest on enam-vähem teada viis ja rütm, ent mille sõnad sünnivad vastavalt olukorrale. See on siis teejuht, ilma milleta oleks kogemus nagu pooleldi keedetud muna.