Kolmapäevastest filmidest 24. märts 2011

Tegevuskohtadeks meie vaatenurgast kauged ja eksootilised kultuurid, lisaks Läänekultuuri antropoloogi empaatiline pilk ning intiimsed kaadrid imetavatest emadest ja murelikest isadest. Tommi Mendeli film „Bunongi sünnitustavad traditsioonide ja muutuste vahel“ viib vaataja tänapäeva Kambodžasse, kus käsitleb teemat, mis on uurijaid huvitanud juba antropoloogia algusaegadest saati – teaduslik vs usundiline maailmapilt. Siin kohtusid siis traditsiooniliste Kambodža ämmaemandate teadmised moodsa meditsiini esindajatega. Esimeste poolel pikk kogemuste pagas ning kohalike usaldus, teistel usk arstiteadusesse ja oma missiooni. Kumb leer võitjaks tuleb, näitab tulevik. Hetkel on levinud võluv sünkretism – ühelt poolt püüti haigla sünnituspraktikasse kaasata mõningaid kohalikke rituaale, teisalt käisid mõned kohalikud ämmaemandad vastavatel koolitustel uusi teadmisi omandamas. Huvitav jäädvustus üldinimlikust probleemist konkreetses ajas ja ruumis.
Tommi Mendel

Erinevate maailmade kokkupõrkest oli ka Alba Mora Roca teos „Kosmosekülalised“, kuid seda juba hoopis nukramas võtmes. Lõuna-Ameerika džunglis, praegu Kolumbia aladele jääval territooriumil loodi 1988. aastal kontakt Nukak Maku hõimuga. Filmi tugevuseks oli kahtlemata mitmekesine materjalivalik – 1980date-90ndate arhiivikaadrite ja uudistesaadetega kõrvutati tänapäevast olukorda ja intervjuusid Nukak Maku hõimu kardetavasti viimaste esindajatega. Ehkki sõna anti erinevatele osapooltele – misjonäridele, hõimuliikmetele, antropoloogidele, meedia esindajatele, langes emotsionaalne kaalukauss kahtlemata nukakide kasuks. Veel paarikümne aasta eest küttimisest-korilusest elatunud hõim vireleb praegu suuremate keskuste eeslinnades, nende kunagisi asumaid valitsevad narkoparunid ja nende arvukus on vähenenud drastiliselt – 400 liikmelt, 160-le. Valgetelt inimeselt saadud asjade hulgas lugesid nukakid üles riisi, limonaadi, riided, haigused ja ravimid. Lühikest aga mõjusat filmi vaadates tahaks hakata otsima süüdlasi, kuid see oleks asjatu vaev, saatuslik kontakt oleks varem või hiljem aset leidnud nagunii. Hirm oli algul küll mõlemapoolne. „Arvasime, et valged inimesed on kannibalid,“ meenutab vanem nukaki hõimu esindaja. „Teadsime, et nad meid džunglis jälgivad. Tundsime hirmu, leides nende nooli ja odaotsi, kuid jätsime omalt poolt puuokstele peegleid, banaane ja potte, lootes parimat,“ meenutab misjonär, üks esimesel avastusretkel kaasas olnuid. Kosmosekülalised muutusid aga kiiresti kolonisaatoriteks, praegune film on vaid killukese Lõuna-Ameerika kultuuripärandi nukker jäädvustus.

Nukaki poiss raadiot avastamas

Hommikune teine sessioon pakkus vaatamiseks etnograafilisemaid filme, mis jäädvustasid erinevaid käsitöötehnikaid. Neist esimene, rumeenia režissööri Stefan Scarlatescu „Luuategija“ oli põgus (11 min) sissevaade üha rumeenia küla luuameistri töösse. Luua tegemisest andis film küll ülevaate, kuid praegusel kujul jäi siiski väheütlevaks. Oleks soovinud näha enam konteksti, sissevaadet luuameistri kodusesse ellu või siis kõrvutamist muude piirkonnale iseloomulike käsitöö-alaste lühifilmidega. Linastusele järgnenud diskussioonil tunnistas neid vajakajäämisi režissöör isegi, öeldes, et filmitud oli vaid ühe päeva jooksul, luuameister ise aga suri mõni aeg hiljem, mistõttu mitmed küsimused vastamata jäid. Scarlatescul on plaanis teisigi filme rumeenia käsitöölistest (nt pottseppadest) ja oli ka mõte käsitöönduslikku luuavalmistamist kõrvutada sealse tööstuse omaga, mis praegu, pärast meistri surma, piirkonna ainsaks luuatootjaks jääb. Silmaringi avardav oli ka teadmine, et luuavalmistamise entusiaste-huvilisi on üle maailma teisigi, näiteks oli pärast filmi esilinastust režissööriga ühendust võtnud üks samast teemast huvituv ameerika käsitööline, kes tahtis koostada ülevaadet luuavalmistamise ajaloost Ameerika Ühendriikides ning korraldas vastavasisulisi workshop´egi.

Luud, tarbeese või kunst?

Kui luuavalmistuse põhivõtted said ära näidatud 11 minuti jooksul, siis järgnev film Sudaani autode ümbermonteerimisega tegelevatest seppadest ja puuseppadest kestis 110 minutit, kuid tundus ikkagi poolikuks jäävat. Ehk olin sellele läbi ja lõhki maskuliinsele filmile (sõnasse ja pilti mahtusid vaid mehed) naise ja muidu tehnikakauge inimesena ka vale publik ning suur osa tehnilistest nüanssidest, mida filmis üsna üksikasjalikult kirjeldati, libises kõrvust lihtsalt mööda. Üldjoontes nägi aga asi välja niimoodi, et sudaani mehed võtsid ühe masina (inglise Bedford veok) ja hoomamatute protsesside tulemusena said sellest hoopis teise masina. Algsest versioonist eristab Sifinjat suurem vastupidavus, kandevõime ja mahutavus. Nende poolt loodud sõidukit võib pidada filmi ainsaks naistegelaseks, kellesse mehedki varjamatu õrnuse ja imetlusega suhtusid. Lugedes kavast filmi pealkirja, „Sifinja – raudne pruut“, meenutas see pigem mõnd kangelaseepose tegelast, tegelikkuses seletati aga nime etümoloogiat niimoodi: „Ta on meeldiv ja kerge, niisiis ka ilus nimi – Sifinja. Ta võib kokku põrgata rongiga või uppuda Niilusesse, kuid töökojast väljub ta alati uuena – nagu pruut.“ Bedfordide tuunimisest Sifinjadeks on Sudaanis saanud täiesti omaette tööstusharu: sellega on tegevuses professionaalsed sepad ja puusepad, kes on sellega tegelenud juba 8-9 aasta vanusest. Kas töö otsa ei saa, kui kord varuosad või vanad Bedfordi mudelid lõppevad? Tundub, et mitte. „Minu põlvkond on Bedfordi ja Mitshubishi vaheline põlvkond,“ arutleb keskealine sepp, „Kasutame Bedfordi peal välja töötatud tehnikaid ka muude autode kohendamiseks.“ Igatahes oli läbi kõrbe loksuv Sifinja tõeliselt ilus vaatepilt.

Filme vaatas

Ave Taavet, etnoloogia tudeng

Sudaani tuuninguga Bedford