Kohtumised linnaruumis 19. märts 2019

Terav pilk paneb tähele, et jätsin “Vabariigi kullerid” mainimata. Järgneva lõigu lõpus selgitan, miks.

“Vabariigi kullerid” (režissöör Badredine Haouari) — see on vestlus tumedanahaliste toidukulleritega, kes kogunevad tööst vabal hetkel Pariisi Republique väljakule järgmist kõnet ootama. Uurimus, millel on sügavam sotsiaalne taust, kui rattureid märgates esmapilgul tundub. Kast rihmadega seljas ja nutitelefon varrukale kinnitatud, möödub poiste tööaeg neil tänavatel, kuhu Eiffeli torn ei paista. Nad sõidavad jalgratastel läbi lumelobjaka ja rahvarahutuste, et rõõmustada näljaseid ja trotsida süsteemi, mis pagulaste töötamisvõimalusi piirates sunnib neid kas kodus istuma ja mitte midagi tegema või maksma neljandiku oma palgast vahendajale. Uus-Guineast pärit kullerid on värvikas näide kunagiste kolooniate ja emamaade tänaseni kestvast keerulisest suhtest. Just koloniseerijate mõju — tsentraliseeritud riigivõim, riigipiirid, kaubandussuhted, keel ja kultuur, millel on vähe tegemist kohalike rahvaste enesemääratlusega — on toonud kaasa need probleemid, mille eest pagulased põgenevad. “Me ei tulnud siia, sest meile lihtsalt meeldib siin, […] me tulime siia, sest me räägime prantsuse keelt,” tunnistab üks noormeestest. Ta armastab Prantsusmaad, selle kultuuri ja keelt, mida talle Aafrikas õpetati, ja ometi on temal ja paljudel teistel selle tõotatud maa ühiskonnas raske hakkama saada. Lihtne on küsida, kelle süü see on. Lahenduse leidmine on hoopis pikem ja keerulisem protsess.  

Vabariigi kullerid

Liikudes kohaspetsiifiliste poliitprobleemide juurest üldinimlike mõttekohtade manu, pean kõigepelat tõdema, et üpris teemakohaselt sattusin linateost “Võõras minu sohval” (režissöör Grzegorz Brzozowski) vaatama kahe leedu neiuga, kelle olin pärast paaripäevast tutvust endale õhtuks külla kutsunud. Õues oli kole ilm ja Kaunase bussini oli kõvasti aega, miks mitte? Juba esimeste kaadrite ajal peitis üks neist näo kätesse, naerdes: “See on üks neist filmidest, mida vaadates hakkab piinlik, sest kõik on nii kohmetud.” Situatsioonis, kus internetis ulatatud abikäe vastu võtnud rändaja su koduuksel materialiseerub, on kohmetus vältimatu. Ometi on ülemaailmsetel majutusvõrgustikel miljoneid aktiivseid liikmeid. Iga päev kohtuvad tuhanded võõrad, et kogeda sihtkoha igapäevaelu või tutvuda võõra kultuuriga ilma ise kodust lahkumata. “Võõras minu sohval” on sissejuhatus intiimsesse turismi, nähtusesse, mille on defineerinud sotsioloog Paula Bialski, uurides sohvasurfajate veebivõrgustiku toimimisprotsesse. Just tänu internetile on meil rännates võimalik eirata aja ja ruumi sätestatud piire, ühendada võõras ruumis leitud privaatne koht ja isiklikud inimsuhted. Hoolimata filmi sünopsises välja hõigatud eksinud olemise tunde ja üksilduse eest põgenemise vajadusele laveerib Brzozowski klišeede ja fenomeni vahealal. Natuke eksinud olemist, natuke üksilduse eest põgenemist, aga läbivalt stereotüüpide murdmist. Kohmetus tekib hetkel, kui taipad, et globaalse maailma terra incognita pole kohad, vaid neid asustavad inimesed. Kohmetus lahtub, kui suudad näha inimesi ea, rassi, soo, kultuuri ja rahvusega seostatud mallide taga. “Võõras minu sohval” ei räägi üksildaste hingede juhuslikest kohtumistest, vaid siiralt uudishimulikest indiviididest, kellel on julgust korraga ennast jagada ja teisi avastada. 

Võõras minu sohval

Kui toidukullerid ja sohvasurfarid näivad hetkel veel urbanistlike võõrliikidena, siis “Minevikusadam” (režissöör Lotte Haase) on muutustest, mis kuuluvad linnastumise põhiolemuse juurde. Minevikusadam on üks neist reaalsusest hüljatud paikadest, kus oma vaiksel viisil tuksub iseäralik elu. Sadama tänava valgepäine Loe esindab kampa hollandi vanamehi, kes hoolimata ülejäänud maailmas toimuvast alustavad hommikut tee ja moosisaiaga, veedavad oma päevad värvilistes kaarhallides, parandades katkisi esemeid ja hangeldades tuhmunud asjadega, ning kogunevad õhtul raudahju ümber sooja sigareid suitsetama ja —siiski— ka maailma asju arutama. Nii 1980ndate kõrgaegu meenutama kui arutama 2020ndatel ees terendavat hävingut. Nimelt häirib peategelaste rutiini murepilv: poole sajandi jooksul tuttavaks saanud putkad ja hoovid koristatakse peagi kortermajadele ruumi tegemiseks. Amsterdam kasvab ja areneb ja Sadama tänav on rudiment. Me kõik teame, et lammutamine ei ole pelk ähvardus, vaid nii juhtubki — mis teeb ka dokumentaalist kogupere nostalgiareisi perifeeriasse. Meenub režissöör Vladimir Loginovi dokumentaal “Sipelgapesa” (2015) Lasnamäele Nõukogude aja lõpus ehitatud garaažikompleksist, milles tegutsejad ei ole suutnud või tahtnud sobituda noore Eesti Vabariigi olustikuga, või Aljona Suržikova “Suur-Sõjamäe” (2013) Tallinna lennujaama külje all olnud Pilpakülast, mis jäi ette esimese Eesti visiitkaardile — laienevale lennujaamale. Tartuski on olemas piirkonnad, mis on seni tähelepanu saanud fotokaamera jäädvustustena — meenutagem möödunud aastal Tartu raudteejaamas eksponeeritud Maria Kilgi näitust „Шанхай, viimane lennuk“. Sellised sotsiaalantropoloogilised uurimused toimivad ajamasinatena, mis juhatavad sisse ja musealiseerivad meie igapäevaeluga paralleelselt eksisteeriva eksootika. Mõnikord on hea vaadata, kuidas see mujal välja näeb, sest kodumaal kiputakse linnaruumi uuendustele tõrksalt jalgu jäävates eluvormides nägema uuele riigikorrale ette jäävaid rahvuslikke sümboleid. Ka viimatisi ebamugavaid tõdemusi on tarvis, aga värskendav on näha, et arhitektuurne minevik ei ole pelgalt postsovietlik probleem.

“Vabariigi kullerid” 33 min, kolmapäev (20.03)

“Võõras minu sohval” 53 min, kolmapäev (20.03)