Lühifilm Kuubast ja pikem linateos prantslastest USAs sobis ühiseks filmiseansiks haruldaselt hästi kokku. Ja mitte ainult seepärast, et mõlemates oli juttu indiaanlastest. Pigem seepärast, et mõlemas tõusevad peateemaks indiaanlasena kvalifitseerumise tingimused, sise- ja välispilgu erinevused ja eri arusaamade põrkumised ühte niivõrd mütologiseeritud gruppi, nagu indiaanlased seda tänaseks on.

Paljude Nõukogude Liidus üles kasvanute peas on esimeseks indiaanlaseks serblase Gojko Mitići kehastatud uhke sulgedega kangelane, keda veel 1980ndatel sai korduvalt näha ka Tartus Athena saalis. Worldfilmi seansi järgsel arutelul sessamas saalis tuli jutuks huvitav lisatasand: kui meie kandis olid indukad pea alati positiivsed ja kauboid negatiivsed, imperialistide vaimsust kandvad tegelased, siis mitmel pool mujal oli vastupidi. Külm sõda toimis ka sellisel tasemel.

Seda põnevam on kõrvutada, kuidas elavad „päris“ indiaanlased tänaseni säilinud külma sõja rinnetel: Kuubas ja USAs. Ja tõepoolest, esmatasandil hakkasid kahest filmist kontrastsed erinevused silma küll: kui Kuuba valitsus üritab teha kõik, et näidiskülades näidisindiaanlust propageerida, siis USA puhul valgustas vähemalt see film välja jätkuvat kehva suhtumist ja põliselanike marginaliseerimist.
„Tagaselja“ heitis intrigeeriva kiirpilgu Kuuba Guantanamo piirkonna asulasse, mille valitsus on kuulutanud näidiskülaks, kus saab tõeliseid indiaanlaseid näha. Kui kohalik proua ette luges, et uhke staatuse ära teenimiseks pidid nad hakkama puhasteks, moraalseteks ja töökasteks, siis meenusid N.Liidu taustaga vaatajale muidugi näidiskolhoosid ja muud Potjomkini külad. Aga Kuuba puhul on asi keerulisem: taustal on ikkagi ka kolonism, genotsiid ja veel 1950ndatel, enne sotsialistlikku revolutsiooni toimunud indiaanlaste massilised tapmised. Sellega võrreldes on indiaanlaste kiitmine kampaania korras ja ideoloogilistes huvides kindlasti  progress. Ja kui võrdluseks mõelda näiteks Peruule, kus „indiaanlane“ on tänaseni sõimusõna, siis kindlasti on Kuuba olukord parem. Näivuse, representatsiooni ja identiteediga seonduvaid küsimusi tekitas „Tagaselja“ aga kuhjaga – hea film seega.



Prantslannast režissöör Sylvie Jacquemin portreteeris gruppi prantslasi, kelle vaimustus indiaani kultuuri vastu toob nad kokku trummi põristama, laulma ja tantsima, suled peas ja iseõmmeldud kostüümid seljas. Keskealiste väikelinnast pärit prantslaste elu suurim unistus oli kohtuda päris indiaanlastega. „Indiaanlased nagu meiegi“ ongi armas ülesvõte kaua (ühe härra puhul 50 aastat) kestnud sügava südamesoovi täitumisest, prantslaste reisist USA indiaanlastega kohtuma.
Hirm või huumor – need olid ilmselt kaks emotsiooni, mida põlisameeriklaste tänaseid olusid veidi tundev inimene filmist eeldas. Hirm või pigem kaastunne Prantsuse entusiastide unistuste eeldatava purunemise pärast ja huumor sellest, kui naljakalt see kõik võib välja kukkuda.

Nalja tõesti sai, aga see oli soe, ilus ja tundlik, nagu kogu film isegi. Illusioonid olla purunenud vaid ühel grupist, kelle ettekujutus indiaanlastest oli puhtalt 18. sajandis kinni – aga seda kuulsime Tartus viibinud režissööri käest otse, ekraanile jäi see tirimata. Kõik teised prantslased lähenesid Indiaanlasele hardusele lähedase respektiga, andes endale täielikult aru, et see ümberkehastusmäng, mida nemad kodus teevad, võib paista kultuuri kandjatele endile veider või solvavgi. Sellise eelhäälestusega õnnestus reis ja kontakt imeliselt. Ekraanile jõudis tundlik ülesvõte ühelt poolt indiaanlaseks olemisest 21. sajandil, teisalt aga sügava kontakti tekkimise võimalikkusest esmapilgul üksteisest ülikaugel asuvate inimeste vahel. Imesid tegev võlusõna oli respekt – seda nii prantslaste poolt indiaanlaste, aga ka režissööri poolt portreteeritute suunas.