“Meie jaoks on oluline osa festivalist külalistega toimuv suhtlus” – intervjuu Eva Toulouze’iga ERMi blogis 29. märts 2016

"Eva Toulouze on üks Maailmafilmi alustaladest. Ta on olnud festivali juures algusest peale ning kehastab mõnes mõttes festivali olemust. Eestiga tihedalt seotud maailmakodanikuna ühendab ta endas loomulikul ja endastmõistetaval moel sügavad kultuurilised teadmised praktilise maalähedusega. Ta hoiab väga oma sõpru, teeb hästi süüa ja liikleb pealtnäha hämmastava kergusega Pariisi, Tartu ja Siberi vahet. Järjekordse festivali eel palusin Eval vastata mõnele küsimusele.

Alustan ühest põhiküsimusest, mida meile ikka ja jälle esitatakse – mis on visuaalne antropoloogia? Mis eristab visuaalset antropoloogiat dokfilmist?

Visuaalne antropoloogia on tegelikult antropoloogia üks haru. See uurib, kuidas inimese uurimisel võib liikuvatest piltidest kasu saada ning selle väljunditeks on nii kirjutised kui ka filmid. Visuaalse antropoloogia raames peetakse teaduslikuks dokumendiks ka monteeritud filmi: montaažiga väljendatud valikud edastavad antropoloogi analüüse ja tulemusi, mis kõnetavad vaatajat mitte ainul intellektuaalselt, nagu teadusartikkel võib seda teha, vaid ka sensoorselt. See tähendab, et visuaalne dimensioon on visuaalantropoloogide jaoks tõesti oluline, see peab pakkuma vaatajale lisainfot, mida pole sõnadega võimalik edasi anda. Dokumentaalfilm on sellele muidugi paljuski sarnane: selle väljund on kahtlemata samasugune, see on samuti film, mille eesmärgiks on kajastada tegelikkust. Nii et visuaalset antropoloogiat võib pidada ka dokumentalistika üheks haruks. Nõnda on dokumentalistika laiem valdkond, mille raames esineb erinevat sorti filme. Valdkonna sees eristuvad visuaalse antropoloogiaga tegelevad filmid selle poolest, et esiteks nad keskenduvad inimesele – inimgruppidele või isikule, teiseks selle poolest, et filmi taga peaks olema tõsine uurimistöö ja sõnum ning kolmandaks, et selle töö tulemusi ja sõnumit ei edastata ainult sõnadega, vaid ka läbi pildi. Nii näen seda mina, kuigi ma ise pole visuaalne antropoloog.

Kuidas asjad alguse said? Kuidas sina Maailmafilmi tegema sattusid ja mis sind ikka ja jälle festivali juurde tagasi toob?

Asjad said tagasihoidlikult alguse 2004. aastal. Filmitegija Liivo Niglas oli ja on NAFA (Põhjamaade Antropoloogilise Filmi Assotsiatsioon) liige ja kui ma õigesti mäletan, paar aastat varem, Sardiinias toimunud kongressil pakkus ta välja, et Eesti oleks ühe kongressi ja sellega kaasneva festivali asukohaks. Ettepanek võeti rõõmuga vastu ning Liivo, kellel oli tihe koostöö Eesti Rahva Muuseumiga, pöördus muuseumi poole ideega, et see oleks korraldavaks organisatsiooniks. Tegelikult oli ERMil juba olemas pikk kogemus antropoloogiliste filmidega: oli iga-aastane koostöö Pärnu festivaliga, kus filme näitasid mitu aastat ERMist päris projektsionistid, mina korraldasin koos ERMiga sügiseti Pärnu filmide valikkava näitamisi Tartus (mäletan, et esimene toimus Kuperjanovi tänaval raudteelaste klubis 1992, veel enne kui see ERMi näitusemajaks ümber ehitati). Ja kuna me olime Liivoga ammused sõbrad ja olin olnud nende filminäitamistega seotud, korraldasime me selle NAFA festivali kolmekesi: Pille Runnel, kes on praegune Maailmafilmi direktor ERMi poolt, Liivo ja mina. Filme näitasime ERMi näitusemajas, toimus ekskursioon Võrumaal (Sõmerpalu mõisas ja Rõuges) ning pidu minu Karula rahvuspargi talus, kus peeti ka NAFA juhatuse koosolek (tolleaegne president oli vist sellest ajast Tartu festivali heaks sõbraks saanud Frode Storaas). See festival oli silmnähtavalt õnnestunud ja pärast soovitasid meie toetajad (arvan, et Eesti Filmi Sihtasutus) jätkata: Tartul polnud oma filmifestivali, kevaditi Eestis muid kinofestivale ei toimunud ja lisaks sellele oli Tartu ülikoolilinnana ideaalne koht selliste filmide näitamiseks. Nii et ühekordsena mõeldud üritus muutus iga-aastaseks. Ma mäletan, et me veetsime paar päeva 2004. a suvel selles samas talus Liivo ja Pillega ja mõtlesime koos ürituse skeemi läbi. Arvan, et me keegi ei kahetse. Mind köidab siin mitu asja: esiteks on see pidev side Eesti Rahva Muuseumiga mulle oluline – ERM on koht, kus ma pole kunagi töötanud, aga ikkagi on tunne, et see on „oma“. Minu ülesandeks on olnud algusest peale filmide valimine meeskonnas: alguses Liivo ja Pillega, siis tuli juurde neljas liige Taavi Tatsi, kelle asemele tulid hiljem siis sina, Siim. Meeskonna töö on pingeline ja närvesööv, aga ka põnev ja mulle tundub, et aja jooksul on nurgad silutud ning see töötab päris edukalt. Vähemalt nii on meie külalised arvanud: tavaliselt meie filmivalikut kiidetakse. See meeskonnatöö on muutunud kuidagi oluliseks ka liikmete pärast. Ja et filmivalik eeldab filmide vaatamist, on see väga põnev. Igasuguseid toredaid filme tuleb ette, ka nende hulgas, mida me festivalile ei vali.

Tahaksin küsida ka sinu kunagise seotuse kohta Pärnu filmifestivaliga? Kuidas ristus sinu tee Mark Soosaarega? Kas ja kuidas võrrelda Pärnu festivali ja Maailmafilmi?

Tõepoolest olin seotud Pärnu festivaliga 1993. aastast kuni 1998. aastani. Mark Soosaarega saime tuttavaks Siberis 1991. aastal veebruaris „Jugra päästmise“ nimelisel Lääne-Siberi põliselanike ühingu kongressil. Seal viibinud välismaalased – lisaks Margile ja minule ka ungarlased – otsustasid koos ühingu juhatusega korraldada järgmisel kevadel rahvusvahelise konverentsi Handi-Mansi ringkonna elanike olukorra rahvusvaheliseks tutvustamiseks. Seeläbi muidugi tekkis tihedam koostöö just Margi ja minu vahel, kuna me asusime mõlemad Eestis ning mina olin ka sidelüliks ungarlastega. Ilmselt seetõttu kutsus Mark mind 1992. a suvel Pärnu festivali žüriisse. Tol ajal oli Eestis elavaid välismaalasi vähe, eriti neid, kes eesti keelt valdasid. See asjaolu ja lisaks kindlasti minu huvi soome-ugri rahvaste vastu olid seigad, miks Mark sellise ettepaneku tegi. Nii et ma olen talle väga tänulik, et just tema mind visuaalse antropoloogia maailma tõi. Ilmselt see koostöö rahuldas teda ja järgmisel aastal ei olnud ma enam žüriis (žürii muutus Pärnu festivalil igal aastal), vaid aitasin korraldustöös ja valisin filme koos erinevate inimestega. Festivali ajal korraldasin filmide tõlkimist eesti keelde ning suhtlesin külalistega. See kestis kuni 1998. aastani, mil ma endale (koos sõpradega) talu soetasin ning mul oli suvel muid tegemisi. Samas muutus Pärnu festival ka ise ja ma ei olnud enam seal vajalik ning kindlasti andis tunda ka teatud väsimus. Ning see viib meid erinevuste juurde Pärnu festivali ja Tartu Maailmafilmi vahel. Esiteks peab kindlalt kinnitama, nagu festivali sünnilugugi näitab, et Maailmafilm ei sündinud kuidagi Pärnu festivalile vastanduma. Me oleme kindlasti Pärnu festivali lapsed – ka Liivo valis seal mõned aastad filme. Aga Maailmafilm erineb mitmes aspektis. Meil Tartus ei ole sellist karismaatilist isiksust nagu Mark. Me oleme aga meeskond, kus ülesanded on jagatud, meie taga on institutsioonina ERM, kus on ka erinevaid osakondi, mille töötajate üks osa on meiega tihedalt seotud, nii et ma usun, et see teeb korraldamise lihtsamaks. Me saame „kasutada” tänu ülikooli olemasolule ka väga suurt hulka vabatahtlikke, mis lihtsustab festivali toimimist. Kui Pärnus otsustas alguses Mark sisuliselt väga palju ja see määras ka teiste tööstiili, siis Tartus on vastutus mitme inimese peal, igal oma lõik. Aga see meeskond on piisavalt orgaaniline, et ei viiks killustatuseni. Selles on ka põhjus, miks me pole tahtnud, et festival liiga suureks kasvaks: oleme formaadis, mida me oskame vallata ja kui sellest väljuda, pole kindel, et saaksime hakkama. Teised erinevused tulenevadki osaliselt sellest esimesest: on lihtsam süveneda mõnda aspekti, tähtsustada olulisemaid külgi. Tooks välja neist kaks. Meie jaoks on oluline osa festivalist külalistega toimuv suhtlus: nii filmitegijate omavaheline kui ka nende ja publiku vahel toimuv. Ülikoolilinnas on keskse tähtsusega roll diskussioonidel. Neid veavad erinevad moderaatorid: osalt meeskonna liikmed, aga ka inimesed, kelle kohta on teada, et neil on side antud filmide teemaga ja nad oskavad esitada filmide kohta põnevaid küsimusi. Aja jooksul kujuneb teadmine, kes on hea modereerija ja neid kutsume ikka ja jälle. Kõik see eeldab, et jätame neile aega ja püüame mitte kiirustada; et korraldame festivali alguses peo, et külalised ja vabatahtlikud saaksid omavahel tutvuda ning hoolitseme selle eest, et filmitegijatel oleks mõnus. Filmitegijast meeskonna liige Liivo teab, millised on ootused festivalile tulles. Nii on see laias laastus.

Kas sinul teadlase ja õppejõuna on maailmafilmiga tegelemisest kasu olnud? Ja milline on üldse visuaalsest antroploogiast saadav kasu?

Konkreetsemalt Maailmafilmist rääkides on väga oluline see mitmekülgne kogemus, mille ma sain oma erinevates ülesannetes. Kui vaatad igal aastal sadu filme, siis tekib mingi arusaam nende analüüsimisel. Ma olen õppinud neid ka oma õppetöös kasutama. Modereerimised on andnud teatud vilumuse publiku ees seismisel, mis kunagi oli mu jaoks kohutavalt raske – aga kõik on õpitav! Visuaalsest antropoloogiast on olnud ja on kindlasti kasu. See kasu on suures osas väljendunud koostöös Liivoga. Kahes välitööregioonis on meie koostöö viimasel aastakümnel süvenenud. Esiteks Siberis, kuhu oleme jõudnud eraldi, aga oma teise filmi „Juri Vella maailm” tegi Liivo alal, kus mina olin eelnevalt välitöid teinud. Hiljem käisime seal koos ning sellest ajast alates kirjutame ka artikleid koos: tema kui visuaalse antropoloogi töö lisandub minu vaatlustulemustele ja rikastab seda tohutult. Teiseks alustasime kolm aastat tagasi projekti Baškortostani udmurtide juures: me uurime seal täiesti elusat udmurdi religiooni kombestikku, kusjuures Liivo filmib sealseid palvusi. Nii et visuaalne antropoloogia on muutunud minu teadustöös oluliseks osaks, kuigi ma ise ei kasuta kaamerat (või siis väga minimaalselt) ega monteeri. See-eest pildistan ma ohtralt.

Niisiis oled sa olnud visuaalse antropoloogia maailmaga seotud nüüdseks juba päris pikka aega. Mis on selle aja jooksul muutunud? Mis võiks juhtuda edasi?

Viimasel aastakümnel on visuaalse antropoloogia valdkonnas toimumas protsess, mis pole veel päriselt lõpuni viidud: s.o tunnustamine tõsiselt võеtava antropoloogiaharuna kõigi selle väljunditega. See tähendab, et veel kestab võitlus selle eest, et filmi tunnustataks samasuguse teadustoodanguna nagu teadusartiklid. Jätkub tehnoloogilise arengu rada pidi käimine, mida alustas kunagi 1950. aastatel Jean Rouch. Tööd tehakse aina kergemate ja efektiivsemate kaameratega, on toimunud üleminek filmilindist videoformaadini ja sealt vastavalt edasi digitaliseerumiseni. Seda oleme saanud ka Maailmafilmi korraldamisel tunda: kui veel neli aastat tagasi saadeti meile filme füüsilisel kujul (küll juba muidugi DVD-de näol), siis juba kaks aastat toimub juurdepääs filmidele suuresti interneti kaudu. See on nii lihtsalt ning automaatselt tehtav, et peame nüüd valima mitte 300, vaid 1300 filmi hulgast … See toob muidugi kaasa töömeetodite muutuse ja vaid kinnitab meeskonnatöö vajadust. Minu meelest on meie jaoks muutunud see, et ilmselt on tekkinud Tartus publik, kes on alati olnud potentsiaalselt olemas, kuid nüüd on ta reaalselt saalis ning see on päris haritud publik, kes oskab visuaalsele antropoloogiale reageerida. Ma teadvustasin seda endale eelmisel aastal, kui viibisin Venemaa etnoloogide ja antropoloogide kongressil, kus toimus ka Venemaa antropoloogiliste filmide festival. Küsimuste, reaktsioonide ja ka filmide valiku põhjal oli näha, et enamik Venemaa antropolooge olid selles valdkonnas algajad. Prohvetina ei ole ma suurem asi, nii et ma loobun viimasele küsimusele vastamast!"

Küsis Siim Angerpikk, Maailmafilmi festivali koordinaator ja programmitoimkonna liige

Intervjuu ERMi blogis