Filmid teedest ja muust 17. märts 2019
Kohe kohe on see aeg jälle käes. Õhus on tunda pinget, ootusärevust. Jah, dokumentaalifännid üle kogu maailma (nimi ei ole ilmaasjata) võivad taas sammud Tartu poole seada, sest Eesti Rahva Muuseumis algab jälle (nagu igal aastal) Maailmafilmi festival!
Nagu juba tavaks on saanud, on festivali lai filmivalik jagatud mitme põneva teemabloki vahel. Neid teemasid on seekord lausa 14, nii et midagi peaks leiduma igaühele.
Kes aga filmikava üksikasjalikust läbitöötamisest palju ei pea, võib minna ka hoopis spontaansemat teed ja kohe esmaspäeval (homme!) nii-öelda pea ees vette hüpata.
Üks mõnus vettehüppamiskoht (esimeseks supluseks
parajalt põgus, ent siiski piisavalt sügav, et pead ära ei lööks) on Sarah
Thomase ja Jonny Randalli film „Óshlíð: jõesuu / mäenõlv“.
.png)
See küllaltki lühike aga
kaunis film on portreelugu ühest Islandi teest. Mitte islandi käokõrva teest,
vaid Óshlíði nimelisest maanteest Vestfirðiri piirkonnas. Tee kulgeb
fjordiderikkas maanurgas otse järskude kaljude ja mere vahel ja on hingematvalt
kaunis.
Vestfirðiri piirkond (Wikipedia)
Kuid filmi peategelane ei ole üksnes ilus, vaid ka ohtlik. Kuigi kaamerasilm keskendub pea kogu filmi vältel üksnes teele, jutustavad tee lugu inimesed. Inimesed, kes on aastakümneid Óshlíðil sõitnud ja kes sellel ohtlikul teel vahel hädavaevu on eluga pääsenud. Kuigi teega kaasneb pidev surmaoht, ei meenuta need inimesed teed viha ega kurbusega. Surma kohalolekust räägitakse rahulikult ja sõbralikul toonil. Nagu ütleb üks filmis kõnelnu: „Igale inimesele on ettemääratud aeg, mil ta peab surema, ja kui see aeg käes ei ole, siis ta ei sure“.
.png)
Lisaks kohati fatalistlikule suhtumisele surma, õpetab Óshlíð oma ohtlikkuses ja ilus ka loodust austama. See ei ole sirge ja taltsutatud tee, kus kõik käib inimese kehtestatud reeglite järgi – Óshlíð seab võrdse partnerina teelolijale omad nõudmised.
"Óshlíð: jõesuu / mäenõlv" 28 min, esmaspäev (18.03) 12:00