Tänavune Maailmafilm, sel korral õige magus sünnipäevalaps – esimesest festivalist on möödas juba kümme aastat! – sai mõnusas meeleolus Mooste lumiste väljade vahel sisse õnnistatud. Ka  sedapuhku jäime truuks oma ammusele traditsioonile avada end festivali pöörisele kurgust alla niriseva kuuma jutiga, mida festivali algatajad Eva Toulouze ja Liivo Niglas lahkelt pitsikaupa külalistele ulatasid – hansa, tükk Lõuna-Eestis pruulitud kange kraadiga kuumust, traditsiooniline, isetehtud ning ühendav. Meie võõrustajaks oli ka tänavu Mooste loominguline pesa MoKS, mille avaras katusekambris hakkaski festivalimelu mõnusa suminaga tööle. Õhtu meeldejäävaim osa oli ilmselt aga see, mis toimus all keldrikorrusel. Uskuge või mitte, aga see polnud teps mitte kuum Eesti leil, mis seekord meid kollektiivsesse erutusseisundisse kandis, olgugi et olime tõepoolest sauna eesruumis. Siin toimus midagi muud. Sai ise midagi teha, oma kätega, isemoodi, isekalt ja teistega koos. Nimelt ostustas festivali tiim sel aastal lubada igal külalisel luua endale oma festivali T-särk. Seal me siis asjatasime – näpud ja ninad värvised, laiad raamid pinguletõmmatud siidiriidega laual, auravad triikrauad, üle ääre ajavad värvipotid, inspireeritud pilgud ja katsetamisjanused käed. Samal ajal tuli muuseas välja, et need paar filmitegijat, kellega juhtusin parajasti juttu ajama, olid mõlemad teinud oma filmid väikse handycamiga. Ilma liigse produktsioonikeerukuseta, pigem järgides D-I-Y do-it-yourself ehk tee-seda-ise lähenemist. Muidugi oli see pelk juhuste kokkusattumus – et nagu me teeme oma särgid, teeme ka filmid, täitsa ise ja iseseisvalt. Aga ikkagi meeldiks mulle natuke mõelda, et selles keldrivõlvide all toimunud värvimöllus kajastunuks justkui ka väike viide ühele olulisele muutuvale joonele tänapäeva dokumentaalfilmis – et on võimalik teha ise, jutustada oma lugu täpselt nii, nagu parasjagu tahtmist, nagu meil on isekust ja isetust, teha oma MAAILMAFILMi ja filmi oma Maailmast.