Fenno-Ugria Noorte filmisoovitus: „Siberisse, mu armas“ 22. märts 2018
„Miks on just Siber saanud mulle nõnda armsaks? Kui tahan tunda meelerahu, on mul mõtetes paik, kuhu pageda. Puudeta tundra. Villpead voogavad tuules, nende valged tupsud kui vahutordid rohelistel lainetel. Rohumeri laiub igas suunas kuni silmapiirini välja. Nagu kaotatud paradiis, aga see maastik on tõeline, mitte vaid kujutlustes. Siiski ei piisa mulle pelgalt selle paiga ja maastiku peale mõtlemisest. Mul on tundrahimu ja Siberi-nälg.“ - Marianna Flinckenberg-Gluschkoff
Põhjala
igatsus ja poeetiline metafüüsika segatuna põhjapõdrakasvatajate pretensioonitu
ja ajatu igapäevaelu kujutamisega, kõike seda ühendamas sissevaated Siberis
reisimise eripäradesse – Maailmafilmi tänavuse programmi pärl on just selline
kooslus, mida vaatamata jätta oleks patt kõigile, kelle süda vähegi soome-ugri
maailmale tuksub.
2016. aastal valminud Peter Flinckenbergi filmi „Siberisse, mu armas“ pildikeel näeb välja, nagu oleks see üles võetud 1980. aastatel, ent Siberi linnades ringivuravad lääne džiibid, roomikauto-lavkas müüdavad värviliste piltidega kassetid ning korraks kaadris vilksatav praegune Venemaa president annavad tunnistust, et film räägib ikka meie sajandist. Soome rännusellidest abielupaar on koloriitne – kui Marianna (kes on ühtlasi ka filmi kaadritagune jutustajahääl) on romantiline tunde- ja tajuinimene, siis Kirill mõtleb pigem argistele asjadele – pangem tähele hambapesustseeni! Peategelased (taas)kohtuvad erinevate kirjute karakteritega ja ei ole ka ise vähem tähelepanuväärsed - torisev Kirill köidab vaatama, meeldib ta torin teile või mitte. Üheskoos Mariannaga moodustavad nad siiski efektiivse reisitandemi, kes suudab hoolimata isiklikest konarustest ja teekonnal ettejuhtuvatest viperustest oma plaani täide viia ning vanad sõbrad ääretus tundras üles leida.
Näeme neenetsi põdrakarjatajate elu - tuhanded ringijooksvad põhjapõdrad, miljonid näljased sääsed, igikestev ringiliikumine igikeltsastel tundralagendikel ning seda eluviisi ähvardavad gaasijuhtmed, mis teenivad ilmselgelt kellegi kauge ja kohalikku ellu mittepuutuva huvisid ja rahakotti. Igapäevaelu vürtsitab neenetsite omapärane huumor, mis on koomiline ja natukene veider, olemata siiski kuri; väljastpoolt tulnutel on seda vahel vaid raske mõista. Kuigi filmi üldine toon on tuleviku suhtes murelik, kumab seal ka lootus, et kui muu enam siin liiga palju muutuvas maailmas välja ei vea, siis põhjapõdrad ikka veavad välja. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Siberisse, mu armas 67 min, reede (23.03) 17:15.
Tartusse on filmi tutvustama tulnud Marianna Flinckenberg-Gluschkoff