Dokfilmi välimääraja 3. aprill 2016
Jaan Kägu ja Liis Sudu
... ehk 9 tunnust, mis näitavad, et tegemist on dokumentaalfilmiga.
Dokumentaalfilmi puhul on mõistagi esmatähtis selle aines - midagi, mis tõesti aset leidis. Aga sellele lisaks on dokfilm ometi film. Ta on siiski loodud kaasahaaravaks, isegi meelilahutavaks. Nõnda on dokfilm tihtipeale balansseerimine kahe printsiibi - ütleme, antropoloogilise ja vaatemängulise printsiibi - vahel. Dokfilm püüab leida oma mänguruumi sellel lõikumisjoonel.... ehk 9 tunnust, mis näitavad, et tegemist on dokumentaalfilmiga.
Paadunud festivallased tunnevad dokumentaalfilmi anatoomiat kirurgi täpsusega ja kogenud silm eristab doki juures nii mõndagi: elutähtsad organid, vereringe, võõrkehad, viirused... Ta tunneb ära võtted ja nõksud, mida režissöör on tarvitanud, sidumaks kokku neid kahte printsiipi ehk olulist ainest ja köitvat esitust.
Nimetatud teadlased-loitsijad on käesolevaga välja raalinud mõned dokfilmi silmatorkavamad tunnused, mis teevad selle žanri niivõrd kauniks ja paeluvaks. Need üheksa tunnust aitavad võibolla seletada dokfilmi fenomeni: miks mul nii neetult põnev on ja kuidas nad sellega hakkama said?
Vasakult paremale. Üks pikk kaader, kaamera on paigal. Kõik seisab enam-vähem paigal, ainult tegelane liigub risti üle vaatevälja. Näiteks möödub pisike orkestrike Kongo ühest mahajäetud rongijaamast. Efekti võimendab ka see, kui liikumine on väga aeglane. Või see, kui nimetatud orkestrike ekraani paremast servast väljub… ja tuleb tagasi, liigub seekord paremalt vasakule (“Elevandi unenägu”).
Loomohver. Kui portreteeritava kogukonna tavade hulka kuulub loomade ohvriks toomine oma jumalaile, ei maksa seda filmist välja jätta. Mida lähemalt, seda parem - aistiline kogemus garanteeritud.
Taavet ja Koljat. Väikest kogukonda, küla või pereäri ähvardab pelutav valitsus, bürokraatia või suurkorporatsioon. Sellist laadi keskne konflikt on omane nn ühiskonnafilmile. Kui film käsitleb Aafrikat, on tõenäoliselt tegu külarahva ja korrumpeerunud valitsuse vastasseisuga (nt “Elevandi unenägu” või “Hüvasti Aafrika"). “Arenenud” maailma elu kujutavate filmide kangelased seisavad aga tihti silmitsi näiteks kinnisvara-arendajatega (“Meie metropol”, “Jumalik asukoht”, “Homme pole meid siin” või ka “Järve tütar”). Sellised on meie aja Taavetid ja Koljatid.
„Olge paigal... Olge lihtsalt niisama…” Tegelastel on palutud seista mingis endale iseloomulikus kohas võimalikult liikumatult, hoida silmsidet kaameraga. Tulemuseks on 1920ndate postkaardi stiilis kaader: esile tõusevad pisiliigutused ja detailid, nagu hingamine, silmade pilkumine, keskkonna ja riietuse (mitte-)kokkusobimine, vahel isegi inimese mõtted.
Jalad, käed, põlveõndlad, kõrvalestad. Mis meile elus ligim ja tuttavam, kipub enim ununema. Seepärast avaldavad need detailid meie kohta nii mõndagi. Filmitegija jaoks ei ole selles valdkonnas “liiga suurt plaani” - põhimõtteliselt on veel avastamata visuaalne antropoloogia mikroskoopilisel tasandil.
Taimed tuules. Nad võbisevad omakeskis ega esine kaamerasilmale. Seepärast kingitaksegi neile nii tihti nii mõnedki rahulikud sekundid suures plaanis. Hea publikum, see on aeg mõtiskluseks ja endasse vaatamiseks.
Koduvideod. Ei ole midagi soojemat ja humoorikamat, kui vana lintkaameraga jäädvustatud hetked ja veel tegelaste endi käega (nt “Mängu lõpp”, “Kõik, mis alles jääb”).
Hambutu naeratus. Jackie Chan ei võida mitte sellepärast, et ta on kõigist tugevam, vaid sellepärast, et ta ei anna kunagi alla. Selliseid inimesi on lust näha. Eluraskustest räsitud inimene muutub kauniks, kui vaatamata kõigile kogetud raskustele tikub tema näole tänulikkus selle eest, mis ometi antud - lai naeratus, soe muie. Kaalugem siin aga ka filmi “Peatunud aeg”, kus ilu läheb vaiki üle kurbuseks.
Fookus. Üks keerulisemaid ja südantlõhestavamaid etappe filmi tegemisel on montaaž. See tähendab põhifookuse valimist ja ülejäänud geniaalse materjali väljajätmist. Üks kaval viis seda probleemi ületada on keskenduda ainult ühele teemale, näiteks ühele rituaalile (nt “Juured”, “Lauldes maa sügavusse”) või ühele sündmusele/tegevusele (“Heinaaeg”) või ühe teose valmimisele (“Aida portree”).